Eesti Looduse fotov�istlus
2007/3



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/3
Lehiseüllatus üllatas

Heldur Sanderi ja Alar Läänelaiu artikkel “Lehiseüllatus Eestist” Eesti Looduse mulluses oktoobrinumbris tekitab vastakaid mõtteid.

Artiklis väidetakse, et Eestist on leitud maailma vanimad hübriidsed eurojaapani lehised. Ülevaates hübriidi keerukast tekkeloost selgub, et jaapani lehis jõudis Euroopasse 19. sajandi lõpus. Kui lugu jõuab lehiste introduktsioonini Eestisse, arvatakse, et esimesed lehised toodi 17. sajandil. Esimese kirjaliku tõendi on leidnud Aleksei Paivel [3]: lehiseid istutati Suur-Kambja mõisaparki 1735. aastal, seega 18. sajandil.

Pärast Põhjasõda (1700–1721) tagastati Eesti- ja Liivimaal Peeter I käsul mõisad endistele valdajatele. Baltisakslased leidsid rakendust Vene haldusaparaadis ja sõjaväeteenistuses. Teenistus eeldas ka reisimist. Reisidel nähtu aga tekitas soovi näha oma kodumõisas midagi samasugust nagu võõrsil. Nii toodi kaasa võõrliikide seemneid ja taimi, nende hulgas ka lehiseid.

Aja jooksul hakkasid mõned mõisnikud ka metsa istutama. Esimene neist, Vigala ja Jädivere mõisate omanik Johann von Uexküll, rajas 1795. aastal Eesti esimese lehisekultuuri. Vene lehise seeme saadi Sverdlovski kandist, euroopa lehise seemne päritolu pole teada. Sajand hiljem osteti lehiseseemet Eestisse Darmstadti Kelleri, Riia Göggingeri ja Tartu Samenverbandi seemneärist. Euroopa ja vene lehise kõrval saadi väike kogus jaapani lehise seemet [1]. 19. sajandi lõpul rajati Kastre-Peravalla metskonna (praegu Järvselja) keskuse juurde park, kuhu istutati ka jaapani lehist [1].

Sangaste ja Hummuli mõisate omanikul, krahv Friedrich Bergil oli juba 1885. aastal praeguse metsapargi kohal kahe hektari suurune taimla, kus ta kasvatas kodumaiste ja võõrliikide taimi. Peale selle oli metsavahtide juures veel seitse taimlat [4]. Mis aastal õnnestus Bergil saada jaapani lehise seemet, pole teada. Metsaparki istutas ta neid 1910. aastal.

Enamasti kasvas parkidesse istutatud jaapani lehiste lähedal ka euroopa ja vene lehiseid. Nii kujunesid eeldused hübriidide tekkeks alles 20. sajandil. Eesti esimest eurojaapani lehist ei märganud mitte Aleksei Paivel 1954. aastal Saaremaal, vaid kaks hübriidset puud olid teada Järvseljal vähemalt 1951. aastast, mil toona noor õppejõud Endel Laas saatis üliõpilased aednik August Marguse kasvatatud mitut liiki lehise taimedega Apnasaare vahtkonda kultuuri rajama: teiste seas oli ka kaks eurojaapani lehist [2]. Nüüd on seal ilus puistu, kus suurimad on eurojaapani lehised. Nimetatud kahe puu käbisid, seemneid ja järglaste kasvu on uurinud Endel Laas. Üldse kasvatati sel perioodil Järvselja taimlates palju lehisetaimi nii Eestist kui ka mujalt pärit seemnest. Järvseljalt on viidud taimi kogu Eestisse ning kaugemalegi, sest tol ajal olid võõrliigid soositud “metsade liigilise koosseisu rikastamiseks”.

Cederhelmi pargi lehised, mida Heldur Sander ja Alar Läänelaid nimetavad vanimateks eurojaapani lehisteks maailmas [6], peaksid puurimisandmete järgi olema 205-aastased. Ent need puud ei paista silma suuremate mõõtmete poolest, nagu eurojaapani lehiste puhul võiks eeldada. Seda võib seletada kehva (väheviljaka) kasvukohaga. Ja käbid – nende ehitus, avanemine, seemnesoomuste värvus, kuju – ei sarnane kuigivõrd eurojaapani lehise omadega. Avanevate sirgete tagasi pöördumata seemnesoomuste poolest meenutavad need pigem euroopa lehise käbisid. Enamik pikkvõrsetest on hallikaskollased, kuid võib leida ka lillakat tooni, mis Soome teadlaste Leena Hämet-Ahti jt. arvates sobib ka euroopa lehisele [7].

Väga hea euroopa lehise eristamise tunnus on hiliseim okaste kolletumine sügisel. Järvselja dendroaias ja arboreetumis, kus kasvavad lähestikku mitut liiki lehised, olid 30. oktoobril 2006 rohelised vaid euroopa lehise okkad, eurojaapani lehiste omad olid kollased ja varisesid. Cederhelmi pargi vaatlusalused puud olid rohelised veel 4. novembril, kusjuures nende kõrval olevad puud olid raagus.

Pärnus Pühavaimu t. 26 maja ees kasvava seitsme 145-aastase puu hulgas väidetakse ühel olevat eurojaapani lehise tunnused. Selle jämeduskasvu iseloomustav punane joon (vt. EL 2006, 10, lk.17) on seitsme puu keskmine. Eurojaapani lehise puhul pidanuks joon kulgema teiste, euroopa lehiste joontest kõrgemal. Fotol (samas, lk. 16) on üsna tüüpilised euroopa lehise käbid. Lehiste katsealade rajaja Ülo Erik, kes on seda lehiserida teadnud juba 50 aastat, ei leidnud sealt eurojaapani lehist ka mullu sügisel.

Suur-Kambja metsapargi kahe jämeda puu vanus on Alar Läänelaiu andmeil 140 aastat. See oli üllatus, sest kaua aega peeti nende istutusajaks 1735. aastat. Ühe – Eesti jämedaima lehise – tüve läbimõõt on 1,47 m. Võimalik, et need lehised on seal juba teine põlvkond. Puude käbid on suured: jämedamal puul kuni 4,5 cm pikad, seemnesoomuse ülaserv pisut sissepoole hoidev; väiksema puu (eurojaapani lehiseks peetu) käbid on kuni 3,5 cm pikad, seemnesoomuse ülaserv hoidub eemale, kuid ei käändu allapoole. 2006. aasta sügisel kolletusid mõlemad euroopa lehise kombel.

Kokku võttes: arvestades ajaloolist tagapõhja, puude välistunnuseid, füsioloogiat (sügisest kolletumist), tuleks kõiki kirjeldatud puid pidada euroopa lehisteks.

Heldur Sander on kõnesolevaid puid määranud Soome teadlase Tapio Uusikivi hea lehistemääraja [7] järgi ning ka temaga konsulteerides. Uusikivi tunnistab mingi konkreetse puu hõlpsasti hübriidseks, arvestamata lehiste väga suurt muutlikkust. Näiteks ühes puistus on väga raske leida kaht täiesti sarnaste käbidega puud. Tänapäeval on hübriidide tekke võimalused kahtlemata suuremad kui 100 (200) aastat tagasi, sest seemet saab nüüd tellida kiiresti ja raskusteta kogu maailmast.

Loodan, et “maailma vanimate eurojaapani lehiste” olemasolu või olematus Eestis leiab kinnitust geeniuuringute abil.


1. Kasesalu, Heino 1999. Lehiste kasvatamise tulemusi Järvseljal. – Metsanduslikud Uurimused XXXI, Tartu: 124–130.

2. Laas, Endel 2002. Mõningaid märkmeid möödunud aegadest. Tartu.

3. Paivel, Aleksei 1968. Võõrpuuliikide introduktsioonist ja selle perspektiividest Eesti NSV-s. – Scripti Horti Botanici Tallinensis II. Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s. Tallinn: 5–16.

4. Paves, Harri 1995. Krahv Fr. Bergi rajatud park ja võõrpuukultuurid. – Krahv Friedrich Berg ja mets. ELUS, Tartu–Tallinn: 43–53.

5. Paves, Harri (koost.) 2004. Lehis – metsa- ja pargipuu. OÜ Vali Press, Põltsamaa.

6. Sander, Heldur; Läänelaid, Alar 2006. Lehiseüllatus Eestist. – Eesti Loodus 57 (10): 14–18.

7. Uusikivi, Tapio 2001. Suomessa viljellyt lehtikuuset (Larix) ja niiden taksonomia. – Sorbifolia 32 (4): 147–170.

Toimetuselt. Meie ei ole pädevad otsustama, kummal on õigus: kas Heldur Sanderi ja Alar Läänelaiu artiklis välistunnuste alusel eristatud vanad eurojaapani lehised on ikka hübriidid või hoopis euroopa lehised. Teoreetiliselt ongi raske tõde jalule seada, sest Eesti Looduse mulluses oktoobrinumbris ilmunud artikli autorid ja siinne oponent ei vaidle mitte selle üle, millised on eurojaapani lehise tunnused, vaid selle üle, kas mitmel pool Eestis kasvavad konkreetsed puud neile tunnustele vastavad või mitte.

Kindla vastuse saab anda geneetiline uuring. Kui selleni kord jõutakse, siis tuleme teema juurde tagasi.


Üks vaidlusaluseid lehiseid: Kambja pargis kasvavat puud peab Heldur Sander eurojaapani lehiseks, Harri Paves aga euroopa lehiseks.



HARRI PAVES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012