Jaan Remmel
28. mai 1934–1. veebruar 2007

>“Kuigi siinne roheline varamu peab maksma lõivu rumalusele ja hoolimatusele, jääb tammik kestma Eesti püsiväärtusi hindavate inimeste rõõmuks.” Nõnda kirjutas Jaan Remmel oma kodusest Lehmja tammikust kolm aastat tagasi Eesti Looduses. See artikkel oli jätk tema ligi pool sajandit tagasi samas ajakirjas algatatud mõttevahetusele ühe meie väärikama pühapaiga ning üldse looduse kaitseks.

Saanud keskhariduse Tallinna reaalkoolis ja õpetajakutse Tartu õpetajate seminaris, jätkas Jaan Tartu ülikoolis geograafiat õppides. Ta oli üks Tartu üliõpilaste looduskaitseringi algatajaid (1958) ja esimesi presidente. Töötades kuuekümnendate alguspoolel Paide koduloomuuseumi direktorina, püüdis ta sisendada huvi looduse vastu ja tahet seda hoida ka järvamaalastes.

Sama kümnendi teiseks pooleks sidus sel alal juba kogenud mees end otsese looduskaitsetööga toonases metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis. Neil aastail sai temast ka üks Eesti looduskaitse seltsi asutajaid. Põhjuse, miks Jaan ministeeriumitöö 1970. aastal jättis, ütles ta välja Eesti Looduse mulluses oktoobri-numbris: tema süvenemisharjumus ja põhimõtted hakkasid vastu, kui tuli “.. anda allkiri mingile paberile, mille sisu korralikult kontrollida ei jõudnud ..”

Aastatel 1970–1990 jõudis Jaan Remmel Eesti loodusmuuseumi direktorina teha tõhusat tööd loodushariduse edendamisel ning looduskaitsemõtte istutamisel väga paljude inimeste teadvusse. Tema juhatuse all vahetati muuseumis kogu ekspositsioon uue, ökoloogiast lähtuva vastu, kus loodust näidati arenevate kooslustena. Linnuhuvilisena tegi Jaan neil aastatel sagedasi vaatlusi Limu rabajärve ümbruses.

Viimased poolteist aastakümmet veetis ta kodus Rae vallas Milgi talus, hoides end ikka kursis kõige looduskaitse alal toimuvaga ning leides aega kirja panna oma pikka aega kestnud vaatluste üldistusi ja mõtteid. Eesti Looduses avaldatust jäi intervjuu mulluses oktoobrinumbris paraku viimaseks.

Jaani võitlused on nüüd võideldud. Kevadel, kui Lehmja tammiku alune kirendab õitest, ning seal kodu loonud linnud kasvatavad järeltulijaid, sängitatakse tema urn tammiku lähikonda – Jüri kalmistule. Mees tuleb tagasi ja jääb sinna, kus ta kunagi alustas loodusvaatlusi ning kust kasvas välja kindel tahe seista inimväärse elu lätete eest.