Eesti Looduse fotov�istlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/4
Tutvus punase kolmnurgaga

Koli rahvuspark asub Phja-Karjalas Pielise jrve kaljustel kallastel. Rahvuspargi logol on peale stiliseeritud kaljutipu punane kolmnurk, mis thistab Karjala rgse traditsiooni alepletamise thtsust kaitseala looduse kujunemisel. Aletamine ja selle tagajrjel kujunenud kaasikud, lagendikud ja niidud on lahutamatu osa Koli kultuuriprandist ja loodusest.

Eelmisel varasuvel sitis Koli rahvusparki autotis alehuvilisi Eestist. Lhtudes oma tegevusalast, tahtsid alepletamist oma silmaga nha ja kedki klge panna arheoloog Marge Konsa, etnoloog Liisi Jts, paleobotaanik Kersti Kihno ja looduskaitsja Kaili Preismann. Liitusin nendega.

Karjala on alepllunduse maa. Karjalas on aleviljelus olnud aastasadu oluline maakasutusviis. Alepllunduse krgaeg jb nelja aastasaja taha [2]. Karjalas psis alepletus knnipllunduse krval kuni 20. sajandi kolmekmnendate aastateni. Jrske kaljuseid nlvu, kuhu polnud vimalik plisplde rajada, saigi kasutada vaid aletades. See on ilmselt ka phjus, miks aleviljelus just Karjalas ja Savos nii kaua kestis.
Alepllud rajati tavaliselt asustusest kaugemale. Esialgu oli aletatav metsaala kogukonna hisomandis. Kui pere tahtis alepldu rajada, mrgistas ta vljavalitud ala piirid, omandades nii selle kasutusiguse kolmeks aastaks. Maade kruntimisel 19. sajandi esimesel poolel jagati talude vahel ka seni hiskasutuses olnud alemetsad.
Alepllundus on ekstensiivne maakasutusviis, kus ajavahemik kahe maakasutustskli vahel vib olenevalt aletamismeetodist ulatuda peaaegu saja aastani. See thendas, et talu lalpidamiseks vajati olenevalt maastikust 150200 hektari suurust ala, millest korraga oli kasutuses hektari jagu teravilja ja pool hektarit naeri kasvatuseks.

Ale keeruline kunst. Aletamisviisi mrasid mulla ja metsa iseloom. Nagu iga traditsioonilise tegevuse, nii oli ka aleviljeluse puhul ajapikku kujunenud keerukas ssteem. Eristatakse erimoodi pletusviise: lihtne lepletamine ja veeretamine. Viimase puhul rulliti plevaid tvesid le aletatava maa, et htlasemalt pletada toorhuumust ja jaotada tuhka ning paremini hvitada taimestikku. Oluline oli, et tekiks piisavalt tuhka. Huuhtakaski ehk plismetsaale tehti vanadesse okasmetsadesse. Siin piirduti lepletusega, see maa sobis rukkile. Sama maa judis uuesti plluna kasutusele 80100 aasta prast. Sel puhul on tarvitusel olnud kolm ssteemi.
Kige lihtsam oli ks pletus ks saak, mille puhul puud jeti prast langetamist aastaks kuni paariks kuivama; siis pletati ala le, kuid seda ei puhastatud puudest ega kaetud seemneid mullaga.
Kaks pletust ks saak: ala pletati le aasta prast metsa langetamist ja teist korda jrgmisel aastal. Nii oli vabanenud tuhal rohkem aega mullaga seostuda ja see vetas thusamalt. Klvati prast teist pletamist ja seemned kaeti mullaga.
Kaks pletust kaks saaki: klvati nii prast esimest kui ka teist pletust.
Lehtimetskaski ehk lehtmetsaalet tehti noortes ja keskealistes kaasikutes ja lepikutes. Siin oli kasutusel kaks varianti. Tavaprase lehtmetsaale puhul langetati puud pletamisele eelneval suvel ja kuivatati koos okstega. Oksad eemaldati kevadel, et hlbustada tvede veeretamist. Kui pletataval maal ei kasvanud piisavalt puitu, toodi lisa mujalt. Esmalt pletati ala le ja kui see hsti ei nnestunud, jrgnes veeretamine. Lehtmetsaalet pletati olenevalt klvatavast kultuurist kevadel vi sgisel. Esimesel aastal kasvatati rukist vi otra, edaspidi naerist, kaera, tatart ja lina. Lehtmetsaalelt saadi kaks kuni kaheksa saaki.
Rieskamaad ehk toorest alet tehti vsastunud maal: langetatud vsa pletati samal aastal. Selle meetodi puhul toodi alati lisapuitu. Pllult saadi kaks saaki. Rieskamaal kasvatati ainult naerist, sest kevadel langetatud vsa vajas kuivamiseks aega, naerist aga klvatakse hiljem. Kodulhedase rieskamaa tegemine oligi rohkem naiste-laste t, nagu meil kapsamaa harimine.
Meetodit, mida kutsutakse pyklikko, rakendati vanades mnnikutes, kus puud kuivatati jalal koort enne rngastades. Kuivanud puude vahel hakkas kasvama noor lehtpuumets, mis langetati koos kuivanud mnnitgastega. Seda alemaad majandati samamoodi kui lehtmetsaalet. Kuivatatud tvesid kasutati vahel ka ehituseks [8].

Mida tuli teeb? Aletamine vabastab puittaimedesse kogunenud toitaineid, pletab mullas toorhuumuse ja muudab mulla struktuuri. Muld muutub aluselisemaks, paraneb kaltsiumi kttesaadavus. Lmmastiku koguhulk mullas kll vheneb, kuid htlasi suureneb taimedele kttesaadava lmmastiku hulk [3]. Mullas toimuvate muudatuste ulatus oleneb sellest, kuidas pletamine nnestub, see omakorda oleneb ilmastikust, mulla niiskusest ja huumuskihi paksusest, pletatava puidu kogusest ning selle niiskusastmest [3]. Pletamine hvitab ka umbrohuseemneid ja taimekahjureid. Nii kergelt kttesaadavad toitained kui ka umbrohust ja taimehaigustest vaba pinnas, samuti erilised paljuvrselised rukkisordid on vimaldanud saada alemaadelt mitu korda suuremaid saake kui plispldudelt. Samas kadus sel viisil kujunenud mullaviljakus kiiresti: alepllud andsid saaki lhikest aega.

Alemaid kasutati mitmeti. Aleviljelus on olnud sajandeid peamine metsakasutusviis, sest metsa vrtus oligi suurim alemaana. Alles 18. sajandil letas metsa vrtus saeveskitele ja trvaahjudele tooraine andjana aletamisest saadava tulu [2].
Aletamisele minevalt alalt varuti vajaduse korral enne tarbe- vi kttepuitu. Mahajetud aleplde kasutati aastaid karjamaana, sest puudeta alale kasvas lopsakas rohttaimestik. Alepletus on ka thusaim raadamise viis ning lbi aegade on asukohalt ja mullastikult sobivaid alemaid muudetud plispldudeks.

Alepld ei sarnane tavaprase pllumaaga. Karjala alepllud on kivised ja kaljused. Viksemaid kive on korjatud hunnikutesse, suuremad jeti oma asukohta. Klvamise jrel phiti kividele langenud terad mullale, et seemet mitte raisata. Alemaa on tis poolplenud puitu. Osaliselt plenud tvedest ehitati pllu mber aed, mis hoidis eemal nii metsas karjatatavaid koduloomi kui ka metsloomi. lejnud tved kuhjati virnadesse, ent kikjale ji vedelema tukke. Polnud erilist mtet nha vaeva pldu kividest ja plenud puidust puhastades, sest alemaid ju ei kntud.
Seeme segati tuha sisse lhestatud kuusest tehtud karukkega, mille painduvad oksaharud takistustest kergesti le libisevad, ning saak koristati ksitsi. Ka oli kombeks jtta alemaale kasvavaid puid pesapaigaks lindudele.

Alemaa on biomitmekesisuse paradiis. Oleme harjunud mtlema aletamisest kui kike elusat hvitavast maakasutusviisist. Muidugi kadusplismetsadest alepldude rajamise tttu suurel hulgal looduslikke kooslusi. Aga vrreldes tavaliste pldudega pakub alemaa vga mitmekesiseid elupaiku. Tuli kahjustab kasvama jetud pesapuid ning mned neist kuivavad hiljem. Okasmetsades jb tavaliselt 2030% puidust plemata, mitmes plemisastmes puit laguneb ajapikku. Nnda tekib alemaale nii surnud tkaid kui ka lamapuitu, mis sobivad elupaigaks eri liikidele. Ka huumuse eri mahus plemine ala piires loob mitmesuguste mullastikuoludega laike, kus saavad elada eri liigid. Plendikest olenevatele liikidele on oluline, et lhikonnas leiduks alati vrskelt plenud maalappe.
Alepllud olid vikesed ja maade kasutusring vanametsaale puhul pikk, seega on ajaloolise alepllunduse puhul enamik maast kaetud erivanuselise metsaga. Kaljuses maastikus ji alemaade vahele alati puutumatuid metsatkke. Nii kujuneski mitmekesine liigendatud metsalaam. Mahajetud alemaadel karjatati algul koduloomi, seejrel kasvas sinna lehtmets ja lpuks okasmets. Need kik pakuvad elupaiku eri liikidele.

Ale on Koli rahvuspargi kaitsekorralduse lahutamatu osa. Koli rahvuspargis hakati le kuue aastakmne jlle alet pletama 1994. aastal [2]. Vana tava nnestus taaselustada, sest mbruskonnas elas veel inimesi, kes olid noorplves aletamist ninud ja varmad oma kogemusi edasi andma. Rahvuspargis tehakse nii plismetsa- kui ka lehtmetsaalet, pletades igal aastal mned umbes hektarisuurused alad.
Ale abil taastatakse Kolis piirkonnale omaseid prandmaastikke. Aga phjust on ka hoida elus aleviljelust kui sellele paigale omast maakasutusviisi ja esivanemate oskust osana kultuuriprandist. Pldudel kasvatatakse piirkonnas kohastunud pliseid sorte: Koli alenaerist ja Koli alerukist. Seega on alepllundus oluline ka Soome pllukultuuride geenipangale.
Peale selle toetab aletamine biomitmekesisust, tekitades mitmesugust surnud ja plenud puitu, mida vajavad elupaigana mnedki haruldaseks muutunud liigid. Kolis suurendatakse ja taastatakse ale abil ka metsade looduslikkust. Rahvuspargi 3000 hektarist katavad kultuurpuistud kolmandiku [5]. Tnapeval valitaksegi alepldudeks peamiselt neid: osale pletatud puistust rajatakse alepllud, osa jetakse kohe looduslikule taastumisele. Mets uueneb pletatud aladel kohalike seemnetega.
Oluline on ka rahvuspargis tehtav teadust: siin uuritakse plengute mju kooslustele ja mullale, koosluste taastumist prast plenguid ja plengutest olenevaid liike. Koli oli esimene rahvuspark maailmas, kus alepletus taaselustati ja vastavaid uuringuid alustati.
Peale selle tutvustatakse Kolis aleviljelust kui tavaprast maakasutusviisi turistidele ja teistele huvilistele. Et selles pnevas ts ise kaasa la, tuleb varem registreeruda: siis saadetakse igel ajal teade, sest ilmastikust oleneva tegevusena pole alepletust vimalik pikalt ette planeerida.
Peale Koli rahvuspargi saab tavaprase alepllundusega tutvuda veel Telkkamki loodukaitseala muuseumtalus. Tnapeval tehakse alet ka Linnasaari rahvuspargis.

Ale ja Natura 2000?! Suurem osa Koli rahvuspargist kuulub Natura 2000 vrgustikku. Siin kaitstakse vanu loodusmetsi, rabametsi, mitmesuguseid niite ning elupaigatpi nr. 9070, mida Eestis ksitletakse puiskarjamaadena, kuid mille alla kuuluvad Soomes ka endistele alemaadele kasvanud kaasikud [4]. Seega on aletamine Natura 2000 vrgustiku ala kaitse korraldamisel vajalik vte, mida on niteks toetanud ka Eestiski tuntud Euroopa Liidu LIFE programm.

Kuidas see kib. Meie osalesime 0,6 hektari suuruse ala esimesel lepletamisel. Eelmisel aastal oli seal langetatud 4050-aastane kultuurmnnik. Menlv tundus suure kallaku ja kivide tttu plluks tiesti sobimatu, kuid samal alal oli varemgi alepld olnud: lohud metsaservas thistasid vanu naerikoopaid. Kohal oli paarkmmend inimest, teiste seas ka Koli rahvusparki majandava Soome METLA (metsandusinstituudi) ttajaid ja vabatahtlikke. Pletamisele eelnes phjalik instruktaa, mrati ka esmaabi andev isik. Kigile jagati linased rivad ja tavaprased tvahendid noored kuused, mis olid tveosas laasitud, kuid ladvas okstega. Nendega tuli nagu luuaga phkides lmmatada metsa tikkuvat tuld.
Ettevalmistatud pletusala lahutas kasvavast metsast paiguti vaid mni meeter, kusisegi pinnase mineraliseerimisega polnud vaeva nhtud . Ala kahes nurgas oli 200-liitrine vaat veega, abiks mned panged. Videtavasti oli pletamisest teada antud ka kohalikule psteteenistusele, kuid tuletrjeautoga poleks teest eemale jva kaljunlva ligidale kll psenud.
Kuivanud puulasu sdati tuulealusest kljest leegiheitjaga. Tugeva tuule toel levis tuli kiiresti ja mitmemeetriste leekide keskel kohutavas kuumuses ja lmmatavas suitsus tundus olevat vimatu tuld allatuult metsapiiril peatada. Kujutasin juba vaimusilmas ette neid ruutkilomeetreid metsa, kuhu tuli sellise tuulega levib, enne kui mni veekogu palangule piiri paneb. Judsin jreldusele, et kui soomlased on otsustanud oma metsa plema panna, siis mina oma elu kll selleprast ei jta, ning valmistusin taanduma. Siis aga tulid abilised pangedega ja paari minutiga oli metsa linud tulele pandud piir.
Korra lks tuli veel metsa alla, aga siis oli tuulepealne klg pletatud ning vastutuult allamge vaikselt levivad leegid enam naaberpuistule ohtu ei kujutanud. Selgus, et lihtsad meetmed, mis ilmselt sarnanevad aastasadu kasutusel olnutega, vastasid tpselt vajadusele. lepletamisel plesid puudel vaid oksad ja pinnaselt kdu. Korraldajate snul pidi sellele jrgnema veel teine pletus ja siis rukkiklv.

Aletuled mber ilma. Aletamine on leilmse levikuga viljelusviis. Aastatuhandeid on looduslike plengute krval ka aletuli loonud elupaiku plengutest olenevatele liikidele ning mitmekesistanud metsvndi elupaiku. Aletamine tundub rgse pllumajandusviisina, kuid on kasutusel ka praeguses maailmas.
Eestis algas alepllundus ligikaudu 6000 aastat tagasi ja kestis 19. sajandi keskpaigani [1]. Meie viimastel alepldudel on judnud tisealiseks saada alles esimene metsaplvkond. Kindlasti on alepllundusel olnud oma osa Eesti biomitmekesisuse kujunemisel, aga erinevalt Soomest pole aletamise osa maastike kujunemisel ja elupaikade loomisel meil peaaegu ldse uuritud, rkimata selle rakendamisest kaitsekorralduse vttena.

1. Kahk, Juhan 1992. Uuenduste sissetung 18. sajandi lpust 19. sajandi keskpaigani. Eesti talurahva ajalugu 1. Olion,Tallinn: 365377.
2. Lovn, Lasse 2006. Swidden heritage alive and well in Koli. http://www.metla.fi/koli/index-en.htm Vaadatud 12.12.2006.
3. Matas, Cristobal Delgado 2004. Dynamics of nutrients in slash and burn agroforestry in Koli National Park. Tutkittu ja tuntematon Koli. Metsntutkimuslaitoksen tiedonantoja 915;: 2946.
4. Paal, Jaanus 2004. Loodusdirektiivi elupaigatpide ksiraamat. Keskkonnaministeerium, Tallinn: 208210.
5. Parviainen, Jari 2004 Kolin metsntutkimuksen haasteet:lounnometst, kasket ja ahot.Tutkittu ja tuntematon Koli. Metsntutkimuslaitoksen tiedonantoja 915: 56.



PILLE TOMSON
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012