Eesti Looduse fotov�istlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/4
Gustav Hegi meenutuseks

75 aastat tagasi 21. aprillil suri maailmakuulus botaanik, Kesk-Euroopa illustreeritud floora ja paljude teiste teoste autor Gustav Hegi.

Eestikeelne kirjasõna Gustav Hegi kohta on üllatavalt napp. Ainsana on Gustav Vilberg oma Loodusvaatleja (1932, 4) kroonikas kirjutanud: Goldbachis Zürichi lähedal suri 21. apr. s. a. prof. dr. G. Hegi 56 aasta vanuses. H. oli meie botaanikute ringkondades hästi tuntud oma monumentaalse töö „Illustrierte Flora von Mittel-Europa” järgi.

Viimane lause kehtib nii sõjaeelse kui ka sõjajärgse aja kohta, sest kui 1947. aastal otsustati asuda “Eesti NSV floora” koostama, oli eeskujuks just nn. HEGI ehk 13- köiteline “Kesk-Euroopa illustreeritud floora”. Liigikirjelduse üldtunnustatud mudeli kohaselt järgneb liigi nimetusele mitmes keeles viide tähtsamatele trükitöödele, meie “Eesti NSV flooras” on väga-väga sageli toodud just: Hegi, Illustr. Fl. Mitt.-Eur. (1935). Muidugi pole meie koguteos selles osas mingi erand ja seetõttu ongi Gustav Hegi tõepoolest maailmakuulus botaanik.Tema teose 13 köites 7800 leheküljel esitatud Euroopa taimestiku ülevaade on Euroopa botaanika arenguloos tähtsuselt võrreldav Carl v. Linné (“Species Plantarum”, 1753), Eric Hulténi (“Atlas of the Distribution of Vascular Plants in NW Europe”, 1950) ja Heinz Ellenbergi (“Grundlagen der Vegetationsgliederung”, 1956) panusega.


Gustav sündis 13. novembril 1876 Rickenbachis pastori ning Zürichi kantoni vanema Gustav Hegi ja Barbara Benzi kolmanda lapsena. Pärast Winterthuri gümnaasiumi ja Zürichi ülikooli botaanikaõpinguid kaitses seal (1900) diplomitöö “Kõrg-Tösstali ja piirnevate alade floristiline ja taimegeograafiline ülevaade”.

Seejärel sai temast botaanikanõunik Berliini koloniaalmajanduse komitee juures. Selles töös köitsid tema tähelepanu toidu- ja ravimtaimed Alpide botaanikaaedades ja Saksa asumaal Edela-Aafrikas ning karjamaataimed Jaaval. Just nende kogemuste tõttu kutsuti Gustav Hegi Müncheni botaanikaaia kuraatoriks (1902–1908).

1905. aastal kaitses ta Müncheni ülikoolis oma doktoritöö “Lisandusi alpitaimestiku taimegeograafiasse”. Samal aastal ilmus temalt mahukas ja põhjalik raamat “Alpifloora”, mis sai kohe kuulsaks: tema eluajal trükiti seda seitsmel korral, praeguseks on välja antud üle 20 kordustrüki. Raamatu menu tugines peale varasemate kogemuste ka laialdastele teadmistele toidu-, sööda- ja ravimtaimede kohta, mida ta sellesse teosesse ja raamatu kordustrükkidesse järjekindlalt koondas.

Kirjastajate suureks rõõmuks oli Gustav Hegi nõus seejärel koostama kolmeköitelise Saksamaa taimestiku ülevaate. Juba järgmisel aastal ilmus “Kesk-Euroopa illustreeritud floora” (1906–1931) esimene köide.

Et taimede kirjeldusi täiendasid andmed nende bioloogia, anatoomia, kasvukoha, taimegeograafia ja söödavuse kohta ning rahvameditsiini, folkloori ja ajalooliste materjalidega, oli kohe selge, et planeeritud kolme asemel kujuneb vähemalt kuus köidet. Tegelikult valmis 24 aastaga 13 köidet, mille sisukuse kõrval osutus tähelepanuväärseks suur kogu kunstnik Rudolf Emil Pfenningeri kauneid ja täpseid originaaljooniseid, nii et täiend illustrierte pealkirjas on täiesti õigustatud.

Selle suurfloora kirjutamine ei olnud plaanis kohe alguses, aga sedamööda, kuidas paisusid köidete käsikirjad, paisus ka Gustav Hegi maine ja lõpuks ometi valiti eradotsent Müncheni ülikooli korraliseks professoriks (1910–1926). Samal ajal pidas ta Ðveitsi konsuli (1910–1920) ja ülemkonsuli ametit (1920–1926).

Siiski jäi ka õppetöö ja diplomaaditegevuse ees kõige tähtsamaks töö suurfloora teosega, millest otseselt Gustav Hegi sulest ja ajust pärineb 2/3 (ligikaudu 5000 lehekülge). Pealegi läbisid kõik need 13 köite 7800 lehekülge tema kolmekordse korrektuuri. Nüüdseks on sellest botaanika rahvusvahelisest standardteosest avaldatud kaks kordustrükki.

Töö oli nii mahukas ja pingutav, et Gustav mitte ainult ei jäänud vallaliseks, vaid kaotas ka tervise. Ägenenud valude tõttu loobus oma elu täiuslikult tööle pühendanud Hegi 1926. aastal kõigist ametikohustustest. Ta pöördus tagasi Ðveitsi ja vaevles oma truu majahoidja hoolitsusel Goldbachis 1932. aasta kevadeni. Hoolimata lümfinäärmevaludest ja palavikust jätkas ta tööd ning veel 1932. aastalgi ilmus kolm artiklit: “Üks kauneimaid rohttaimi meie ülikuaedades. Pamparohi”, “Tulnuktaimed Ðveitsi flooras” ja “Seadusega kaitstud alpitaimed”.

Heatujulise, abivalmi ja leidliku inimesena oli Gustav Hegi austatud ja armastatud Fischenthalis, Winterthuris, Zürichis, Münchenis, Berliinis ja Goldbachis, loojana jääb aga alati lugupeetuks kogu maailmas.



TOOMAS FREY
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012