Eesti Looduse fotov�istlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2007/4
Uhaku, Kirde-Eesti avastamata uhkus

Kevaditi pakub Eesti loodus mningaid vaatamisvrsusi, mis just sel aastaajal on kige paeluvamad. ks srane nhtus on karst: meie suurimaid karstialasid tasub suurveeaegu kindlasti uurimas kia. Niisamuti on pnev Erra ja Lganuse vahele jv kaitsealune Uhaku karstiala.

ks Eesti tuntumaid karstialasid on Uhaku Ida-Virumaal. Selle kuulsus on suuresti seotud Karl Orvikuga, kelle kirjutised oma kodukohale lhedal asuvast geoloogilisest vaatamisvrsusest pakuvad huvi tnapevalgi.

Nukogude ajal oli Uhaku karstiala mbrus vrdlemisi reostunud, mistttu seda kuigi sagedasti vaatamas ei kidud. Siiski ei tulenenud kogu reostus ainult nukogudeaegsest tstusest, nagu tihtipeale arvatakse: Uhaku je (ka Purtse je) seisund hakkas tunduvalt halvenema juba meie esimesel iseseisvusperioodil. 1940. aastal teeb Karl Orviku [4] ettepaneku Uhaku karstiala kaitse alla vtta, nentides aga: Mnevrra on see kll juba hilinenud. Nimelt juhitakse vastava ravoolukraavi kaudu lalpool rra asundust Koljala jkke a./s. Kivili livabrikute violetikas-pruun roiskvesi, mis oma kemikaalide ja lijtete sisaldavuse tttu on osutunud vga ebameeldivaks ja kahjulikuks: rkimata ebameeldivast lhnast, mida roiskveest kandub laialdasse mbruskonda, jb roiskveest kikjale maha lijtteid, seda eriti suurveega, mis rohu muudab loomadele smisklbmatuks; jgedes see roiskvesi on hvitanud aga kalad ja vhid. See roiskvesi on nd mrgitanud ka Uhaku maa-aluse je tema terves ulatuses: kuna roiskvee mju on olnud veel lhiajaline, siis ei ole pris selge, kuivrd see mjutab Uhaku loomulikku arengut. Kuid esialgsed vaatlused osutavad sellele, et pikapeale see sogane vesi phjustab neelukohtade ummistumist ning sellega hvardab maa-aluse je olemasolule tmmata kriipsu peale.

nneks vib tdeda, et Karl Orviku ennustus maa-aluse je kadumise kohta ei osutunud teks. Karstiala ttab nagu enne reostuse algust, vaid ksikutes kohtades meenutavad bituumenisarnased jgid endisaegseid muresid. Ka Purtse je seisund on mrksa paranenud ning alates aastatuhande vahetusest vime seda taas lhejeks pidada.


Just joad, mitte juga. Uhaku karstiala puhul saab rkida mitmest joast. Huvipakkuv on seejuures asjaolu, et kahte Uhaku juga me ties ilus koos tegutsemas nha ei saa. Madala veeseisu korral neeldub Uhaku jgi juba enne, kui see otseselt karstilehtrite piirkonda juab, ning vljub allikatena Purtse je res Krgekaldal. Sellisel juhul ei kosta veekohinat kummastki joast. Kui veetase on keskmine, titub mitu karstilehtrit ning Pikkhauda (mis tegelikkuses on umbes 250 meetri pikkune karstilehtrite jada) tekibki esimene vike juga. Nimetagem seda siis Uhaku vikeseks joaks (vt. # 2). Kuigi selle krgus on viksem Eestis tinglikult joa krguseks peetavast alampiirist (1 m), vib seda astangut ksitleda omaette joana. Juga ongi tekkinud kahe karstilehtri kokkupuutekohale. Kui Uhaku vike juga tegutseb, siis suurem on ldjuhul veel kuiv vi vett ainult niriseb. Kui veetase tuseb, ujutatakse Pikkhaud veega le ning Uhaku vikese joa tegevus katkeb. Vesi, mis maapinnas olevatesse karstilhedesse ei mahu, hakkab liikuma otse Lganuse kiriku suunas piki kanjonilaadset orgu ning tekitab sinna laskudes umbes meetri krguse Uhaku suure joa.

Uhaku joad on thelepanuvrsed ka selle poolest, et need on hed vhesed, mis pole otseselt seotud Phja-Eesti klindiga. Selline on ka Madise juga, mis laskub Harju-Madise kirikuaiast. Kik teised meie uhked joad on tekkinud erisuguste vooluveekogude langemisel klindilt vi sellega vahetult seotud orgudest, seevastu Uhaku karstiala asub paekaldast le kuue kilomeetri kaugusel.

Tulles veel kord tagasi Karl Orviku kirjutiste juurde, mainib temagi, et Uhakus on kaks juga [3]. Siiski ei nimeta ta eespool kirjeldatud vikest joaastangut: 1930. aastatel oli nn. Uhaku suurel joal kaks haru, kusjuures kummagi haru vahele ji vikene saar (vt. # 1). Suurema parempoolse (ilmselt thendab see idapoolse) haru laius oli viis meetrit ja viksema vasakpoolse laius kaks meetrit.

Kahtlemata oli toona nagu praegugi joa laius seotud vooluhulgaga. Tnapeval sellist joa kahestumist enam ei teki. Vanu kaarte praegusaegsetega krvutades selgub, et juga on 1930. aastate seisust mitmekmne meetri vrra lesvoolu taganenud ning seetttu on ka joa kuju muutunud. Samuti ei hti andmed joa krguse kohta. Johannes Erde on 1924. aastal koguteoses Virumaa kirjutanud, et vesi langeb alla kahe meetri krguselt [1]. Kalle Suuroja ja Tnis Saadre koostatud raamatus on krguseks toodud 1,5 meetrit [5], Avo Miidel aga peab joa suuruseks 1,2 meetrit [2]. Sellest loetelust esimesed krgusarvud tunduvad siiski pisut le hinnatud ning ilmselt on kige ligilhedasem tegelikule krgusele Avo Miideli pakutu. Siiski oleks veelgi igem joa krguseks pidada umbes ks meeter. Seega vime tdeda, et Uhaku karstialal saab vaadelda nhtust, kus erisuguste jugade olemasolu sltub suuresti Erra je veereiimist.


Uhaku koopad. Peale jugade on Uhaku karstialal mrgitud ka koopaid. 1921. aastal on Gustav Vilberg [6] maininud mitut vikest koobast nii neelukohtades kui ka maa-aluse je vljumisalal Purtse je kaldal. Johannes Erde on aga kirjeldanud pooleteise meetri krgust koobast, kuhu vee alanedes mahub sisse 78 inimest. Praegusajal Uhaku karstiala koopaid nha pole, kuid kahtlemata on nad ikkagi olemas: peab ju maa-alune jgi kusagil voolama. Kummatigi on eeldused suurte koobaste tekkeks Uhakus ebasoodsad, sest ordoviitsiumi ladestu Uhaku lademe lubjakivid on vga savikad.

Uhaku karstiala kohta on Johannes Erde 1924. aastal elnud: Maateadlasele pakub Uhaku waatlemine palju petlikku ja ppereisude sihtkohana wib Uhakut koolidele eriliselt soowitada, sest waewalt wib kusagil Eestis karstinhtusi nii tielikult ja kerge waewaga tundma ppida kui siin. Kui karstiala mbrust korrastada eelkige tuleks vsast puhastada maa-aluse je vljumise mbrus Purtse je kallastel , oleks kindlasti tegu he Eesti huvipakkuvama kevadise loodusnhtusega. Peale selle on Uhaku loodusmlestisele vga hea ligips: kulgeb ju maantee otse le Uhaku maa-aluse je.


1. Erde, Johannes 1924. Maa-alune jgi Uhak Lganusel. Wirumaa. Rakvere: 367372.

2. Miidel, Avo 1997. Mitu juga on Eestis? Eesti Loodus (48) 5: 210212.

3. Orviku, Karl 1929. Uhaku. Kirde-Eesti karstiala stratigraafiast ja geomorfoloogiast. LUS Aruanded, 35, 34: 199232.

4. Orviku, Karl 1940. Uhaku karstiala looduskaitse alana. Looduskaitse II: 221232.

5. Suuroja, Kalle; Saadre, Tnis 2003. Eesti joad. Tallinn.

6. Vilberg, Gustav 1920. Salajed ja maa-alused koopad Eestis. Sirvilauad 1921. Tartu: 3160.



TAAVI PAE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012