Meie metsade turjakaimad elukad põdrad – jah, tuleb öelda kõrgeima turjaga/turjakaimad, sest massi poolest võivad nad karudele alla jääda – on läbi aegade olnud eestlastele olulised. Nad on siiani ühed ihaldatuimad jahiloomad, seda nii oma koguka lihakere kui ka uhkete peaehete poolest. Ent osale rahvast on nad praegu ka paras nuhtlus: metsaomanikele, eeskätt neile, kes metsa taastada püüavad.

Põder (Alces alces) on taimtoiduline. Ja nagu teistelegi taimtoidulistele meeldivad talle kõige rohkem igasugused värsked võrsed, pungad, oksaraod jms. Nii kulgebki põdra toitumisteekond läbi võserike peeni oksi näksides raielankidele: seal kasvavad noored männid või kuused, kes on lämmatama kippuvast rohttaimestikust hoolimata suutnud ennast juba poole meetri pikkuseks venitada.

Vastasseis metsakasvatajaga. Põdrad tulevad hoolitsetud langile kui inimese avatud restorani, et pakutavat toitu mekkida. Piirduksid nad ainult mekkimisega, poleks suurt tüli. Paraku kasvab süües isu ja niimoodi pole harvad juhud, kus terve lank üle käiakse ja enamikul puuhakatistel ladvad ära hammustatakse.

Selge, et ilusat metsa sealt enam loota pole: viis-kuus aastat kasvatus- ja hooldustööd on raisus. Pole siis ime, et paljud metsaomanikud tõstavad kisa ja süüdistavad jahimehi, et need põtru piisavalt ei küti, ning keskkonnainspektsiooni, kes annab liiga vähe põdralaskmislubasid.

Tegelikult ilmneb siin paratamatult vastuolu: põtrade narritud lankidel kasvab tavaliselt ikka istutatud üheliigiline mets, kust metsaomanik loodab parimat puitu, ent metsalaeval on hea seda lausa rida-realt ampsata. Loom võtab alati sealt, kus toit kõige kergemini kätte tuleb. Ja kui istandik juhtub olema veel väetatud, siis on “kaubal” eriti hea minek. Nii nagu hundid murravad energiat säästes kõige kättesaadavamaid (nõrgemaid) loomi, lähevad ka põdrad kergema vastupanu teed: raielangile on ju koondunud igati suupärane toit.

Mitmekesine toidulaud on parem. Looduslikus metsanoorendikus on põdra söögilaud märksa mitmekesisem, seal pole tal põhjust keskenduda okaspuudele. Looduses on ikka nii seatud, et igaüks leiaks just temale kohast toitu. Põtrade toidulaual kipub puudu jääma mineraalaineist, pullidel ja lehmadel eri põhjusel. Põdrapullid kannavad sarvi, mis tuleb igal suvel uuesti pähe kasvatada ning igal järgmisel aastal peavad need olema uhkemad kui eelmisel. Täisikka jõudnud põdrapullide sarvepartii võib kaaluda kuni mitukümmend kilo, sellise luumassi kasvatamine nõuab kõvasti mineraalaineid. Põdralehmad sarvi ei kasvata, kuid soola vajavad nemadki, sest enda ehtimise asemel tuleb neil tuua ilmale järelkasv ja seegi nõuab mineraalaineid.

Seepärast on tavaline, et näiteks talviti tulevad loomad maanteede äärde soola lakkuma. Jahimehed annavad oma panuse, püstitades metsadesse niinimetatud soolakuid: tavaliselt kuni kahe meetri kõrgused puutüüka otsa kinnitatakse soolakivi. Niiskuse ja vihma käes soolakivi sulab ning katab tüve kleepuva kihiga. Põdrad saavad seda lakkudes oma soolavajaduse kätte.

Kevadel ja suvel avanevad veekogud, lisades põtrade toidulauale veetaimed. Seepärast võib madalama veega jõelõikude või metsajärvede veepiiril tihti näha põdrajälgi. Kui on õnne, siis võib-olla suurt looma ennastki, kes vees seistes pea vee alla pistab ja sealt suutäie taimi napsab, et siis tükk aega mäluda ja mahlane suutäis makku suunata.

Pulmad. Sügis on see aeg, mil põdrad on kõige enam nähtaval. Rohkem ja laiemalt liikuma sunnib neid vajadus leida paariline. Kõigil pullidel on tung anda edasi oma geene ja nad on valmis kõigeks, et seda ka teoks teha. Siin tulevadki appi sarved.

Kogult ei pruugi kolmeaastane pull seitsmeaastasele palju alla jääda, kuid sarvi vaadates on ta rivaali ees vaid hale vari. See hoiabki ära mõttetu võitluse. Sarved tagavad, et kõik põdrapullid sügiseti omavahel kiskuma ei läheks: uhkemad sarved annavad aimu, et tegemist on võimsama loomaga ja sunnivad kehvema peaehte omaniku taganema.

Muidugi võivad ühele ja samale põdralehmale silma heitma hakata ka võrdväärselt vägevaid sarvi kandvad pullid. Siis peab geenipakikese edasiandja välja selgitama duell: sarved pannakse kokku ja tugevam selgitatakse välja. Tavaliselt lõpevad jõukatsumised ühe looma taganemisega ning verepiisku sügisesele kastemärjale luhale ei jää. Hoopis suurem on oht, et loomad võivad hukkuda üksteise sarvedesse takerdudes. See on teoreetiline võimalus, mida juhtub väga harva. Viimastel aastatel pole teateid selliste juhtumite kohta kuulda olnud.

Kellele on tuttavad hirvede sügisesed mängud, see tunneb end koduselt ka põdrapulmas. Loodusheli poolest on hirvepulm inimese kõrvale kindlasti meeldejäävam ja uhkem. Hirvepullide võimsad möiratused on justkui lõpuni väljamängitud viisijupid kõige karmimatelt heliloojatelt. Nendega võrreldes kuulduvad põdrapullide lühikesed haugatused kõigest võhikute esimeste pilliharjutustena. Kuid seda ainult inimkõrvale. Põdralehmadele kostavad need tagasihoidlikumad viisid niisama kaunilt kui hirvelehmadele nende võimalike kaasade hüüded. Looduses on kõik paigas.