Eesti Looduse fotov�istlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/4
ks maailma esinduslikumaid vetikate ikonoteeke asub Tartus

Erich Kukk on sndinud 26. oktoobril 1928 Vrumaal Misso vallas Kaubi klas taluniku pojana. Lpetanud 1953 bioloogina Tartu likooli, olnud samast aastast taimesstemaatika ja geobotaanika kateedri ppejud, alates 1996. aastast T botaanika ja koloogia instituudi botaanika ppetooli kuraator. Kaitses 1961 bioloogiakandidaadi t (Eesti NSV magevete sinivetikad). Osalenud ekspeditsioonidel Kesk-Aasias, Mongoolias, Soome Lapimaal ja Lnemerel. Uurinud sini- ja rohevetikate sstemaatikat, koloogiat ja levikut, samuti veekogude reostust ja selle puhastamist. Krgkoolipiku Botaanika autoreid. Saanud 1982. aastal riigi teaduspreemia.

Enne ksimuste esitamist juab mu nimekaim Eeri Kukk pajatada loo, kuidas ta varjatud diktofoniga lindistas Mongoolia kloostris jutlusega kaasas kivat muusikat, mida Hillar Palamets on likooli astunutele tutvustanud loodusteaduslikult ekspeditsioonilt toodud eksootilise muusika nitena.

Tnapeval tundub vetikate ikonoteek ehk piltide kogu krvalt vaadates olevat ju ajast-arust, nagu iga teine paberkartoteek.


Botaanikas peab istaime, sambla vi ka mne suure vetikaliigi kirjeldamisel alles jma originaaleksemplar, nn. tpeksemplar, mille alusel takson kirjeldatakse. Sinna krvale tehakse ka joonistus. Kui on tegemist mikroskoopiliste organismidega, siis botaanilise nomenklatuuri rahvusvaheline koodeks neb ette niimoodi, et proovid peab kll alles hoidma, kuid mikroskoopilistel organismidel on tbiks kas mikroskoobist tehtud joonis vi mikrofoto. Praegu on mikrofotograafia vimalused tugevasti arenenud, ent sajandite vltel oli joonistamine ainus vimalus liigi tpi silitada.

Ikonoteeki on kokku korjatud, nii palju kui vimalik, maailmas vetikate sstemaatikas kirjutatut. Iga maa vi territooriumi loodust uuriv organisatsioon pab anda rhmade kohta levaateid, olgu nad poliitilises mttes maade floorad vi looduslikust piirkonnast lhtuvad. Seda tehakse mdunud sajandi keskpaigast ka vetikate kohta. Ent sellised levaated on kohutavalt kallid, niteks hiljuti ilmunud sinivetikate vi nagu mnele meeldib tsanobakterite Kesk-Euroopa sarja floora teine kide maksab 140 eurot. Nii kalleid raamatuid raatsib vaid mni ksik raamatukogu osta, kuid siis ei taheta seda jlle vlja laenutada. Taimemraja on botaanikule, nagu tmehele saag ja haamer, see peab sstemaatikul kogu aeg vtta olema.


Kui palju selliseid ikonoteeke maailmas ldse on?


Kui juba ligi 50 aastat tagasi hakkasin ikonoteeki koostama, siis oli maailmas neid kokku paarkmmend. Tolleaegses Nukogude Liidus olin ainus. Natuke olid Leningradis 19.20. sajandi vahetusel mned algoloogid ikonoteeke teinud, ent need jid sja ajal kaduma. Meie eeskujul hakati ikonoteeke tegema Novosibirskis ja Ukrainas. Ukrainlased tulid siia, pildistasid meie ikonoteegist ikkesvetikate osa mber ja said endale valmis kujul jooniste koopiad fotodena.

Meie ikonoteegis on samuti fotokoopiaid hest maailma tuntuimast, nn. Fritschi ikonoteegist. Fritschi ikonoteeki hakkas Inglismaal koostama 1940ndate aastate paiku ks kuulus inglise algoloog Felix Eugen Fritsch, see kogu on praegu Briti magevee assotsiatsiooni valduses. Seal on kaheksa inimest tl. 1960ndatel mdi selle ikonoteegi positiiv-fotokoopiaid 9 x 12 mikroplaatidel, komplekt maksis 5000 dollarit. Koopiate lugemine ja kasutamine oli muidugi vga ebamugav. Ka meil on siin sellest kogust koopiaid mustal taustal valgete joonistena.

Ameerikas koostas ikonoteeki Gerald W. Prescott (18991988), temaga olin kirjavahetuses. Ikonoteegipidajad vahetavad ldse omavahel trkis ilmunut pidevalt, selleprast oli varasemal ajal algoloogidel kombeks jtta paarkmmend eksemplari oma tdest kitmata, et neid oleks lihtsam tkkideks likuda ja kaartidele kleepida, joonised hele ja tekst teisele kljele.

Minu ikonoteek sai alguse Nukogude Liidu eostaimede floora viiendast kitest, mille autor on Jekaterina Kossinskaja. Raamat ilmus 1960. aastal ja olin siis juhuslikult Leningradis, ta kinkis mulle raamatu koos jooniste fotokoopiatega, et kui tahan, vin hakata koostama ikonoteeki. Algajad ja noored uurijad ei suuda kalleid monograafiaid osta ning seetttu uurija ei tea, mida antud rhmast ldse kirjutatud on. Kui ka juhendaja pole vga asjatundlik, vib selle rhma kohta kiv info lnklikuks jdagi. helgi inimesel pole vimalik kogu kirjandusest levaadet saada.

Peagi toome Rootsist ra Kuno Thomassoni raamatukogu (selle omanik on praeguseks paraku lahkunud, vt. EL 2007 mrts). Siis vime testi elda, et meie uurimisasutusel on ks maailma paremaid algoloogiateoste kogusid. Kahjuks katkeb jrjepidevus 2006.2007. aastaga, sest vahetuse korras me ei saa Kuno kunagistelt partneritelt enam kaastid. Ikonoteek pole vrtuslik mitte ainult algajale, vaid eesktt rhma monograafilisele lbittajale.

Internetist on kttesaadav Index nominum algarum (http://ucjeps.berkeley.edu/INA.html), mida on koostanud Paul Silva 1940ndatest aastatest peale. Ta on ks rahvusvahelise botaanikanomenklatuuri komisjoni liikmeid. Tema nimestikus on umbes 200 000 vetikataksoni nimetust. Kui ma nd Kuno Thomassoni ikonoteegi nimestiku olen arvutisse toksinud, siis iga 1015 kaardi peale leian ks-kaks nime, mida Silval pole. nneks tegutseb see trhm vga operatiivselt ja saadetud parandused vi tiendused vetakse kiiresti arvesse. Mts maha Eesti looduseuurijate seltsi ees, kelle raamatukogus on palju haruldast kirjandust, niteks 1927 Tehhis ilmunud uurimus, kus on paarkmmend uut taksonit, mis Silva nimestikus puuduvad. Selliseid tid on mul arvel juba mitu. Samas minu kirjeldatud liigid on tal olemas, saatsin ratrkke omal ajal Prescottile ja tal olid Silvaga ilmselt head sidemed.

Kuno Thomassoni ikonoteek on vga rikkalik seetttu, et ta oli kirjavahetuses peaaegu kigi maailma algoloogidega. Tal oli umbes 5 cm paksune aadressiraamat, mida Nukogude Liidus kies lennujaamas ilmselt kopeeriti. Alati, kui tema raamat sattus tollikontrolli nppu, viidi see kuhugi tagaruumi ja alles tkk aega hiljem sai ta selle ktte. Selle raamatu kaudu on ka nd vimalik kontakte taastada, paljudega on mul endal side olemas ja loodan, et jrjepidevus ikonoteegi tiendamisel ei katke.


Miks Thomassoni maailmakuulus ikonoteek Uppsalast just Tartusse judis?


Veri on paksem kui vesi: hoolimata Thomassoni maailmakuulsusest ei saanud temast Uppsala likoolis professorit, kuna ta oli muulane, eestlane. Kui Kuno oli pensionile linud, pakkus ta oma ikonoteeki ma Uppsala likoolile vga odavalt, 250 000 Rootsi krooni eest. Kuuekmne aasta t vilja hinnaks pole see just palju, kuid vastati, et nad ei osta seda, sest neil on Borge ikonoteek olemas (lpeb 1930. aastatega). Kuno ikonoteek hlmab algoloogia algusest kuni 2006. aastani. Ta ksis minult nu ja soovitasin talle Tartu likooli, kus ikonoteeki kasutataks ka teaduslikuks tks. Peagi tuli Kunolt vastus, et tulge jrele, pakin need 16 riiulimeetrit karpe kastidesse. Viisime talle kui tumeda lle sbrale tasuks kaks kasti lut ja veidi muud meelehead. Nd tuleb siia peagi ka 32 meetrit raamatuid, mis on ikonoteegi oluline tiendus, sest ka kik tema raamatutes sisalduv pole veel ikonoteegis.


Kui suur Tartu ikonoteek praegu umbkaudu on?


Tpset vastust on raske anda. Karpe on praegu 24 meetrit, meetris on 10 karpi ja igas karbis 5070 lehte. he liigi kohta vib olla 1015 lehte, aga hel lehel vib olla ka rohkem taksoneid, kui liik niteks on haruldane troopiline vetikas, millel on kirjeldatud palju liigisiseseid taksoneid. Kui kaartide nimestik saab sisse ldud, saame teada taksonite arvu. Jrgmisena viks le lugeda, kui mitu joonist meil on arvan, et neid on poole miljoni mber. Oleme muuseumi alluvuses: mida nimetada siin muuseumi silikuks: kaarti, liiki, karpi vi igat joonist eraldi? See pole enam nneks minu mure.


Ikonoteeki laenuks vlja vist ei saadeta, vaid ksikuid lehti ehk?


Asi ongi selles, et siin tekivad muud probleemid. Igasugustel vljaannetel on juures copyrighti mrge, et seda ei tohi mingil moel paljundada. Kas pidada paljundamiseks seda, kui raamatu puruks likan ja kaartidele kleebin? Kui ma ksikjoonise koopia saadan kellelegi vlja, olen juba paljundanud. Kas ma olen eksinud autoriiguse vastu, on juba teaduse eetika ksimus. Teiselt poolt: joonis on selle vetika kirjelduse osa ning kirjeldaja ega vljaandja ei saa seda isiklikuks omandiks tunnistada. Siin tekivad juriidilis-eetilised probleemid, mida kavatsen les tsta suvisel Bratislava nupidamisel, sest sinna koguneb sadakond vetikauurijat paljudest maadest.

Ndisaja tehnika vimaldaks kogu ikonoteegi teha Interneti vahendusel ldkasutatavaks. See on aga sama hea, kui kirjutada mingi rhma levaade ja riputada see tasuta vlja kigile kasutamiseks. See ei tule austusest Kuno Thomassoni vastu kne alla: 2/3 ikonoteegist on tema ja 1/3 minu koostatud. Meie juhtkond ega ka mina kui kogu hooldaja ei keela uurijatel seda koha peal kasutada, aga me ei saa teistele anda valmis materjali niisama, aithhi eest kasutada.

Kogemus ukrainlastega manitseb mind kll ettevaatusele: Nukogude Liidu ikkesvetikate floora teise osa autor, G. Palamar-Mordvintseva (1982) kis siin jooniseid pildistamas, ent tema teoses pole mainitudki, et ta meie ikonoteeki tarvitas. See t on ldse nide selle kohta, kuidas sellist levaadet ei tohiks teha. Pealkiri vidab, et see on Nukogude Liidu vetikate floora. On ilmunud vga hea levaade kirjanduses avaldatud vetikate kirjeldustest ja piltidest kunagise NL alalt, toimetaja M. M. Hollerbach. Kui ma vrdlen eelmainitud teost selle nimestikuga, siis niteks pole seal mitmeid Palamar-Mordvintseva enda kirjeldatud liike. Ilmselt oli tal natuke sdametunnistust silinud ja ta jttis kahtlased liigid mainimata. Kuid halvem on see, et paljusid teisi nimestiku liike ja liigisiseseid taksoneid pole mainitud. Avastasin, et he perekonna Cosmarium liigi tekstis on tpvarieteet, ent pilt on Kapimaalt leitud varieteedist. Kaua aega ei saanud aru, miks see nii on, kuni kskord taipasin, et Kapimaa varieteedi pilt on meil ikonoteegis. Ta ei vaevunud rohkem kirjeldusi ega jooniseid otsima ning nd on Kapimaa varieteedi joonis tpvarieteedi juures. Autor lks kergema vastupanu teed. Mul oli kange tahtmine seda td kritiseerida, sest raamatu kohta kogunes 16 lehekkge mrkusi, kuid loobusin, sest ei tahtnud toimetajat, oma petajat prof. Hollerbachi kurvastada. Noore uurija jaoks on selline teos piibel. Ta mrab selle raamatu jrgi ja kui siin liiki pole, siis enda arvates on ta avastanud midagi uut. Kui aga vaadata Hollerbachi toimetatud nimestikku, selgub, et polegi uus. Kahjuks ei oska paljud ka seda teost kasutada. Olen seda nimestikku saatnud ikonoteegi tegijaile ja kik saajad on olnud vga nnelikud.


Siit jb mulje, et vetikate sstemaatikaga saab tegeleda prast aastakmneid kestnud td kirjanduse ja ikonoteekidega. Kuidas siis saab uusi uurijaid tekkida, kui ndisajal peab end kohe teadustdega testama?


See on praegusaja teaduse paradoks: sstemaatikuks saab kujuneda sna otseses mttes aastakmnetega. Mida rohkem saad uurida eri piirkondade materjali, seda laiem on su silmaring. Sstemaatik peab olema fanaatik, peab olema mingil mral kollektsionr.

Rndasin kord Kesk-Aasias kadunud Viktor Masinguga. Leidsime taime, keda kumbki ei tundnud. Mlemad olime likoolis lugenud sstemaatikat ning ringi rnnanud, hakkasime vlistama, mis see taim olla ei saa. Lpuks judsime kapparilisteni, mille nimiperekond see oli. Kodus kontrollides selgus, et oligi ige. Nii on kskik mis rhmadega. Kui nelja taksonit tunned ja leiad viienda, siis tead, et see on see, mida ma veel ei tunne. Vhese arvu taksonite hea tundja pole veel spetsialist laias mttes.

Sstemaatikul on hea ngemismlu: mis ks kord nhtud, jb pikaks ajaks silmade ette. Kui nen mikroskoobis uut vetikat, siis tuleb kohe mingisugune pilt silme ette ikonoteegist vi monograafiast. Otsid raamatu ja leiad ige tahvli. Siis hakkad juba tpsemalt uurima, kas tunnused klapivad vi on midagi muud.

Mnes mttes rmuslik nide Eestimaalt oli kadunud Viive Kvask, kes oli vga hea ikkesvetikate tundja. Kuivrd tal polnud palju kirjandust kasutada, siis ta ei julgenud teadusele uusi liike kirjeldada. Ta oli hea sstemaatik, ent htki uut taksonit ei ole ta kirjeldanud: ei pidanud end piisavalt kompetentseks. Tema arhiivmaterjalidest viksid mned asjad paika saada, ta joonistas hsti ja kirjeldused olid head. leliigne tagasihoidlikkus ega ka hundijulgus pole sstemaatikas voorus.


Ikkesvetikad pole vist ka lihtne rhm uurida.


Ikkesvetikate monograafiate autorite kohta kib jrgmine jutt. Maailma esimese monograafia kirjutas J. Ralfs Briti desmidieest 1848. aastal. Praegu tundub see sna algelisena, paljud joonised on head, ent paljud ka nagu praeguse lohaka tudengi omad. Jrgmine oli Briti desmideede floora viies kites, autoriteks isa ja poeg W. ja G. S. Westid, ent viienda kite ajaks oli isa surnud, poeg eakas ja nende pilane Nelly Carter aitas viienda kite kokku panna, kuid suhteliselt kehv on just sealne suur perekond Staurastum.

Euroopa desmideede monograafiat hakkas vlja andma Willi Krieger. Judis Micrasteriase perekonnani ja suri. Tema td jtkas Gerloff, kes kll elab, aga on vga vana, judis neli vihikut Cosmariumi perekonnast teha ja siis jud lppes. Td jtkas J. Růika, judis Micrasteriase perekonnani ja suri ra. Ka Kossinskaja judis vaid Micrasteriase perekonnani.

Hollandlased suutsid oma desmideede floora avaldada, ent see riik on vga vikese pindalaga. Kui maal on med, siis tipus on arkto-alpiinne kompleks, all soojemate maade liigid. Nii et juba koloogilised tingimused phjustavad suure liigirikkuse. Osa algolooge vidabki, et desmideega ei maksa tegeleda, juad Micrasteriase perekonnani ja siis sured. (Naerab.) Nd hakkab asi paranema, sest ndisaja vimalused on suuremad.

Noor inimene ei saa enne jalgu maha, kui on doktorit muul erialal teinud ja hakanud palka saama. Niteks need eespool nimetatud autorid on olnud hariduselt juristid, koolipetajad; soomlaste kuulsaim algoloog, Helsingi likooli audoktor Rolf Grnblad oli elukutselt hambaarst.


Ega vist meilgi noori vetikasstemaatikuid pole?


Jb oodata ja loota, et tuleb mni noor huviline inimene. Meil on niteks tiesti stis viburvetikate uurimine, nagu ka paljudes piirkondades maailmas. Neid vetikaid saab uurida ainult elusal kujul vi elektronmikroskoopia abil, mis on vga kallis. Meie viimane viburvetikate uurija oli Ilme Post-Tenson. Ta alustas algoloogina, ent abiellus ja lks Plula kalamajandisse, kus temast kujunes vga hea kalakasvataja. Tnu sellele kaotas eesti algoloogia vga, kuid mul on hea meel, et Ilme leidis oma kutsumuse teisel erialal.


Ega ka mujal vetikasstemaatika vist vga itse?


Testi, kikjal on sama probleem. Ka meil. Vrtsjrve limnoloogiakeskuse parim sstemaatik Reet Laugaste loendab kvantitatiivseid proove. Tegelikult on see kalli tju raiskamine, selle tga saaks hakkama ka kraadippur vi kohusetruu ja thelepanelik laborant. Tsi, Reedal on viimasel ajal ilmunud ka mned uute liikide kirjeldused, seda tnu koostle Rootsi uurija G. Cronbergiga. Reet oleks vimeline palju enamaks kui tuim loendamine.


Kui palju on Eestis vetikaliike?


Teada on ige mitu tuhat, aga juurde tuleks ige palju. Olen viimasel ajal Eesti proove vhe vaadanud, rohkem Soome omi. Niteks niit-sinivetikate perekonnas Ammatoidea on kirjeldatud heksa liiki. Leidsin Soomest rmuslikest tingimustest sellele perekonnale vhemalt paar liiki juurde. Tvrminne bioloogiajaama lhedal kaljude veeniredes, kus kevadine sulavesi mne ndala jooksul nrgub, tekib pruunikas kiht, milles elavad vetikad on 90% aastast kas klmas vi kuumas, pikese kes vib kivi kuumeneda 70 kraadini. Aga kui ta vett saab, kasvab rmsalt edasi. Neid uusi liike tean juba kmmekond aastat, ent senini pole mahti olnud andmeid artiklina vormistada; ladinakeelsed kirjeldused ja fotodki on olemas. Vhem kogenud uurija oleks need samastanud mne teadaoleva liigiga. Tuleb vga palju materjali lbi vaadata, et kompvek les leida.


Kui palju on Eestist uusi liike kirjeldatud?


Mned liigid kirjeldatakse ja jvad, mu oma kirjeldatud liikidest on jnud umbes pooled. Siit on kirjeldanud uusi liike Karl Mlder, Heinrich Leonhard Skuja jt., ent paljude nende taksonite positsioon on ka muutunud. Eestist kirjeldatud liike vib olla poolesaja mber, ent olen veendunud, et vhemalt teist sama palju ootavad kirjeldajat. Nii Eesti floorale kui ka teadusele vib uusi liike leida ka niteks kevadistest sulavee-lompidest, sest kes neid kevadel klmaga ikka uurinud on.

Looduse mitmekesisuse puhul unustatakse ra ks oluline moment. Kui hes koosluses on palju liike, siis mne ralangemine ei muuda suurt midagi. Ent vheste liikidega koosluses thendab liigi kadumine ka koosluse kadumist ja millegi muuga asendumist.


Kas neid vga sarnaseid vetikaliike peakski eristama? Aitaks ehk perekonnastki?


Sellele peaks vastuse andma moodne sstemaatika, molekulaarbioloogia ja ha parem mikroskoopia tehnika, rasterelektronmikroskoopia jne. Rnivetikatel on niteks leitud, et hel liigil on kmne mikroni vahemikus neli, teisel kaheksa punktide rida. Vahepealseid vorme pole. Sellise erinevuse phjusi saab selgitada geenitehnoloogia.

Parem on liigisiseseid taksoneid eristada, kui seda mitte teha. Kui moodsate meetoditega leitakse, et kik on ks liik, siis las laborant liidab need andmed kokku. Ent kui selgub, et kaks varieteeti on testi erinevad ja oled need heks mranud, siis pole andmetega prast midagi peale hakata.


Kas mikrovetikate peenel eristamisel on ka mingit praktilist vrtust?


Oleme psti hdas suviste mereitsengutega. Lnemere avaosast tuleb ranniku lhedale mitmeid liike, mis aeg-ajalt on tugevasti mrgised. Selle phjused on seni teadmata. Meil on meres ja magevees liik Oscillatoria agardhii (Planktothrix agardhii), mis aeg-ajalt on mrgine, kas on sama liik, ei tea. Palju on vetikate fsioloogiat uuritud kultuurides, ent nende pritolu on olnud vga erinev. Kultuuris on eri vetikad sageli hte ngu. Pisitaksonoomia ksimused ei tarvitse alati aidata, ent vivad siiski midagi seletada.

Omal ajal leidsin Ruge Suurjrvest Oscillatoria (Limnothrix) redekei, esimest korda Nukogude Liidust. See liik kirjeldati jrve hppekihist Kesk-Euroopast, kus lhedal vvelvesinikurikas phjakiht. Nd on liik teada vhemalt sajast Eesti jrvest. Miks ta nii plahvatuslikult on levinud, ei tea keegi. Vib-olla on tegemist agressiivse rassiga, mis teatud tingimustes kiirelt levib. Sstemaatika vib sellistel juhtudel siiski mingi seletuse anda.

Omal ajal oli plaan juhtida Peipsi suhteliselt puhast vett Phja-Eesti reostunud jgede veehoidlatesse. Julgesin sna rohelise uurijana vita, et see on veehoidlate jaoks katastroof, kuna Peipsi vesi tuleb koos elustikuga ning reostunud jgedes kujuneb biotoop Peipsi vetikatele vga soodsaks, mistttu need liigid panevad vee itsema hullemini kui Peipsis. Sirbis ja Vasaras kirjutati, et mne loodusesbra sellist arvamust ei saa vtta tsiselt. Hiljem selle loo autor tles, et ta on minult siiski midagi olulist ppinud.


Kas sul on ka peale vetikate muid hobisid?


Vetikate sstemaatika on praegu ainuke hobi. Sstemaatikas on oluline kogumise kirg, olen kogunud marke, rnnakutelt ka kive ja nipsasjakesi. Ka rndamine on hobi, just eile judsin Tenerifelt tagasi. Aeg-ajalt kutsuti mind Luna-Eestisse giidiks, aga praegu ma seda vga enam teha ei taha, sest viimasel ajal pole ma istaimedega tegelenud ja taimede nimed lhevad meelest.


Sa oled ju kogu aeg ka Tartu maratoni sitnud?


Tulin likooli kolme ala esimese jrgu sportlasena: jalgrattasit, suusatamine ja laskmine. Vib-olla tnu sellele on ka praegu tervis enam-vhem korras. Esialgu oleksin isegi kehakultuuri asunud ppima, ent nneks mu vimlemispetaja laitis selle maha. Esimesel kahel maratonil ei osalenud, ent kolmandast maratonist 1980ndate suladeni osalesin kigil. Esimestel aastatel aitasin rajameistritel ka suusarada sisse sita. Sitsime lihtsalt lbu prast seda maad lbi. Olen lapsest saadik harjunud ise suuski mrima ja sai ka spru aidatud. Suladega lpetasin sidud jrsult ra. Harjutama lhed ikka prast td, aga ma olen htune-ine kirjutaja ning prast treeningut ei jookse sulg enam hsti. Samuti jtsin ra ka meeskooris kimise, kus sai ligi viiskmmend aastat lauldud. Need ongi mu philised hobid olnud.



Vetikauurijat Erich Kukke ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012