Eesti Looduse fotovõistlus
2007/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/4
Üks maailma esinduslikumaid vetikate ikonoteeke asub Tartus

Erich Kukk on sündinud 26. oktoobril 1928 Võrumaal Misso vallas Kaubi külas taluniku pojana. Lõpetanud 1953 bioloogina Tartu ülikooli, olnud samast aastast taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri õppejõud, alates 1996. aastast TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi botaanika õppetooli kuraator. Kaitses 1961 bioloogiakandidaadi töö (“Eesti NSV magevete sinivetikad”). Osalenud ekspeditsioonidel Kesk-Aasias, Mongoolias, Soome Lapimaal ja Läänemerel. Uurinud sini- ja rohevetikate süstemaatikat, ökoloogiat ja levikut, samuti veekogude reostust ja selle puhastamist. Kõrgkooliõpiku “Botaanika” autoreid. Saanud 1982. aastal riigi teaduspreemia.

Enne küsimuste esitamist jõuab mu nimekaim Eeri Kukk pajatada loo, kuidas ta varjatud diktofoniga lindistas Mongoolia kloostris jutlusega kaasas käivat muusikat, mida Hillar Palamets on ülikooli astunutele tutvustanud loodusteaduslikult ekspeditsioonilt toodud eksootilise muusika näitena.

Tänapäeval tundub vetikate ikonoteek ehk piltide kogu kõrvalt vaadates olevat ju ajast-arust, nagu iga teine paberkartoteek.


Botaanikas peab õistaime, sambla või ka mõne suure vetikaliigi kirjeldamisel alles jääma originaaleksemplar, nn. tüüpeksemplar, mille alusel takson kirjeldatakse. Sinna kõrvale tehakse ka joonistus. Kui on tegemist mikroskoopiliste organismidega, siis botaanilise nomenklatuuri rahvusvaheline koodeks näeb ette niimoodi, et proovid peab küll alles hoidma, kuid mikroskoopilistel organismidel on tüübiks kas mikroskoobist tehtud joonis või mikrofoto. Praegu on mikrofotograafia võimalused tugevasti arenenud, ent sajandite vältel oli joonistamine ainus võimalus liigi tüüpi säilitada.

Ikonoteeki on kokku korjatud, nii palju kui võimalik, maailmas vetikate süstemaatikas kirjutatut. Iga maa või territooriumi loodust uuriv organisatsioon püüab anda rühmade kohta ülevaateid, olgu nad poliitilises mõttes maade floorad või looduslikust piirkonnast lähtuvad. Seda tehakse möödunud sajandi keskpaigast ka vetikate kohta. Ent sellised ülevaated on kohutavalt kallid, näiteks hiljuti ilmunud sinivetikate või nagu mõnele meeldib – tsüanobakterite Kesk-Euroopa sarja floora teine köide maksab 140 eurot. Nii kalleid raamatuid raatsib vaid mõni üksik raamatukogu osta, kuid siis ei taheta seda jälle välja laenutada. Taimemääraja on botaanikule, nagu töömehele saag ja haamer, see peab süstemaatikul kogu aeg võtta olema.


Kui palju selliseid ikonoteeke maailmas üldse on?


Kui juba ligi 50 aastat tagasi hakkasin ikonoteeki koostama, siis oli maailmas neid kokku paarkümmend. Tolleaegses Nõukogude Liidus olin ainus. Natuke olid Leningradis 19.–20. sajandi vahetusel mõned algoloogid ikonoteeke teinud, ent need jäid sõja ajal kaduma. Meie eeskujul hakati ikonoteeke tegema Novosibirskis ja Ukrainas. Ukrainlased tulid siia, pildistasid meie ikonoteegist ikkesvetikate osa ümber ja said endale valmis kujul jooniste koopiad fotodena.

Meie ikonoteegis on samuti fotokoopiaid ühest maailma tuntuimast, nn. Fritschi ikonoteegist. Fritschi ikonoteeki hakkas Inglismaal koostama 1940ndate aastate paiku üks kuulus inglise algoloog Felix Eugen Fritsch, see kogu on praegu Briti magevee assotsiatsiooni valduses. Seal on kaheksa inimest tööl. 1960ndatel müüdi selle ikonoteegi positiiv-fotokoopiaid 9 x 12 mikroplaatidel, komplekt maksis 5000 dollarit. Koopiate lugemine ja kasutamine oli muidugi väga ebamugav. Ka meil on siin sellest kogust koopiaid mustal taustal valgete joonistena.

Ameerikas koostas ikonoteeki Gerald W. Prescott (1899–1988), temaga olin kirjavahetuses. Ikonoteegipidajad vahetavad üldse omavahel trükis ilmunut pidevalt, sellepärast oli varasemal ajal algoloogidel kombeks jätta paarkümmend eksemplari oma töödest köitmata, et neid oleks lihtsam tükkideks lõikuda ja kaartidele kleepida, joonised ühele ja tekst teisele küljele.

Minu ikonoteek sai alguse Nõukogude Liidu eostaimede floora viiendast köitest, mille autor on Jekaterina Kossinskaja. Raamat ilmus 1960. aastal ja olin siis juhuslikult Leningradis, ta kinkis mulle raamatu koos jooniste fotokoopiatega, et kui tahan, võin hakata koostama ikonoteeki. Algajad ja noored uurijad ei suuda kalleid monograafiaid osta ning seetõttu uurija ei tea, mida antud rühmast üldse kirjutatud on. Kui ka juhendaja pole väga asjatundlik, võib selle rühma kohta käiv info lünklikuks jäädagi. Ühelgi inimesel pole võimalik kogu kirjandusest ülevaadet saada.

Peagi toome Rootsist ära Kuno Thomassoni raamatukogu (selle omanik on praeguseks paraku lahkunud, vt. EL 2007 märts). Siis võime tõesti öelda, et meie uurimisasutusel on üks maailma paremaid algoloogiateoste kogusid. Kahjuks katkeb järjepidevus 2006.–2007. aastaga, sest vahetuse korras me ei saa Kuno kunagistelt partneritelt enam kaastöid. Ikonoteek pole väärtuslik mitte ainult algajale, vaid eeskätt rühma monograafilisele läbitöötajale.

Internetist on kättesaadav Index nominum algarum (http://ucjeps.berkeley.edu/INA.html), mida on koostanud Paul Silva 1940ndatest aastatest peale. Ta on üks rahvusvahelise botaanikanomenklatuuri komisjoni liikmeid. Tema nimestikus on umbes 200 000 vetikataksoni nimetust. Kui ma nüüd Kuno Thomassoni ikonoteegi nimestiku olen arvutisse toksinud, siis iga 10–15 kaardi peale leian üks-kaks nime, mida Silval pole. Õnneks tegutseb see töörühm väga operatiivselt ja saadetud parandused või täiendused võetakse kiiresti arvesse. Müts maha Eesti looduseuurijate seltsi ees, kelle raamatukogus on palju haruldast kirjandust, näiteks 1927 Tšehhis ilmunud uurimus, kus on paarkümmend uut taksonit, mis Silva nimestikus puuduvad. Selliseid töid on mul arvel juba mitu. Samas minu kirjeldatud liigid on tal olemas, saatsin äratrükke omal ajal Prescottile ja tal olid Silvaga ilmselt head sidemed.

Kuno Thomassoni ikonoteek on väga rikkalik seetõttu, et ta oli kirjavahetuses peaaegu kõigi maailma algoloogidega. Tal oli umbes 5 cm paksune aadressiraamat, mida Nõukogude Liidus käies lennujaamas ilmselt kopeeriti. Alati, kui tema raamat sattus tollikontrolli näppu, viidi see kuhugi tagaruumi ja alles tükk aega hiljem sai ta selle kätte. Selle raamatu kaudu on ka nüüd võimalik kontakte taastada, paljudega on mul endal side olemas ja loodan, et järjepidevus ikonoteegi täiendamisel ei katke.


Miks Thomassoni maailmakuulus ikonoteek Uppsalast just Tartusse jõudis?


Veri on paksem kui vesi: hoolimata Thomassoni maailmakuulsusest ei saanud temast Uppsala ülikoolis professorit, kuna ta oli muulane, eestlane. Kui Kuno oli pensionile läinud, pakkus ta oma ikonoteeki müüa Uppsala ülikoolile väga odavalt, 250 000 Rootsi krooni eest. Kuuekümne aasta töö vilja hinnaks pole see just palju, kuid vastati, et nad ei osta seda, sest neil on Borge ikonoteek olemas (lõpeb 1930. aastatega). Kuno ikonoteek hõlmab algoloogia algusest kuni 2006. aastani. Ta küsis minult nõu ja soovitasin talle Tartu ülikooli, kus ikonoteeki kasutataks ka teaduslikuks tööks. Peagi tuli Kunolt vastus, et tulge järele, pakin need 16 riiulimeetrit karpe kastidesse. Viisime talle kui tumeda õlle sõbrale tasuks kaks kasti õlut ja veidi muud meelehead. Nüüd tuleb siia peagi ka 32 meetrit raamatuid, mis on ikonoteegi oluline täiendus, sest ka kõik tema raamatutes sisalduv pole veel ikonoteegis.


Kui suur Tartu ikonoteek praegu umbkaudu on?


Täpset vastust on raske anda. Karpe on praegu 24 meetrit, meetris on 10 karpi ja igas karbis 50–70 lehte. Ühe liigi kohta võib olla 10–15 lehte, aga ühel lehel võib olla ka rohkem taksoneid, kui liik näiteks on haruldane troopiline vetikas, millel on kirjeldatud palju liigisiseseid taksoneid. Kui kaartide nimestik saab sisse löödud, saame teada taksonite arvu. Järgmisena võiks üle lugeda, kui mitu joonist meil on – arvan, et neid on poole miljoni ümber. Oleme muuseumi alluvuses: mida nimetada siin muuseumi säilikuks: kaarti, liiki, karpi või igat joonist eraldi? See pole enam õnneks minu mure.


Ikonoteeki laenuks välja vist ei saadeta, vaid üksikuid lehti ehk?


Asi ongi selles, et siin tekivad muud probleemid. Igasugustel väljaannetel on juures copyright’i märge, et seda ei tohi mingil moel paljundada. Kas pidada paljundamiseks seda, kui raamatu puruks lõikan ja kaartidele kleebin? Kui ma üksikjoonise koopia saadan kellelegi välja, olen juba paljundanud. Kas ma olen eksinud autoriõiguse vastu, on juba teaduse eetika küsimus. Teiselt poolt: joonis on selle vetika kirjelduse osa ning kirjeldaja ega väljaandja ei saa seda isiklikuks omandiks tunnistada. Siin tekivad juriidilis-eetilised probleemid, mida kavatsen üles tõsta suvisel Bratislava nõupidamisel, sest sinna koguneb sadakond vetikauurijat paljudest maadest.

Nüüdisaja tehnika võimaldaks kogu ikonoteegi teha Interneti vahendusel üldkasutatavaks. See on aga sama hea, kui kirjutada mingi rühma ülevaade ja riputada see tasuta välja kõigile kasutamiseks. See ei tule austusest Kuno Thomassoni vastu kõne alla: 2/3 ikonoteegist on tema ja 1/3 minu koostatud. Meie juhtkond ega ka mina kui kogu hooldaja ei keela uurijatel seda koha peal kasutada, aga me ei saa teistele anda valmis materjali niisama, aitähhi eest kasutada.

Kogemus ukrainlastega manitseb mind küll ettevaatusele: Nõukogude Liidu ikkesvetikate floora teise osa autor, G. Palamar-Mordvintseva (1982) käis siin jooniseid pildistamas, ent tema teoses pole mainitudki, et ta meie ikonoteeki tarvitas. See töö on üldse näide selle kohta, kuidas sellist ülevaadet ei tohiks teha. Pealkiri väidab, et see on “Nõukogude Liidu vetikate floora”. On ilmunud väga hea ülevaade kirjanduses avaldatud vetikate kirjeldustest ja piltidest kunagise NL alalt, toimetaja M. M. Hollerbach. Kui ma võrdlen eelmainitud teost selle nimestikuga, siis näiteks pole seal mitmeid Palamar-Mordvintseva enda kirjeldatud liike. Ilmselt oli tal natuke südametunnistust säilinud ja ta jättis kahtlased liigid mainimata. Kuid halvem on see, et paljusid teisi nimestiku liike ja liigisiseseid taksoneid pole mainitud. Avastasin, et ühe perekonna Cosmarium liigi tekstis on tüüpvarieteet, ent pilt on Kapimaalt leitud varieteedist. Kaua aega ei saanud aru, miks see nii on, kuni ükskord taipasin, et Kapimaa varieteedi pilt on meil ikonoteegis. Ta ei vaevunud rohkem kirjeldusi ega jooniseid otsima ning nüüd on Kapimaa varieteedi joonis tüüpvarieteedi juures. Autor läks kergema vastupanu teed. Mul oli kange tahtmine seda tööd kritiseerida, sest raamatu kohta kogunes 16 lehekükge märkusi, kuid loobusin, sest ei tahtnud toimetajat, oma õpetajat prof. Hollerbachi kurvastada. Noore uurija jaoks on selline teos piibel. Ta määrab selle raamatu järgi ja kui siin liiki pole, siis enda arvates on ta avastanud midagi uut. Kui aga vaadata Hollerbachi toimetatud nimestikku, selgub, et polegi uus. Kahjuks ei oska paljud ka seda teost kasutada. Olen seda nimestikku saatnud ikonoteegi tegijaile ja kõik saajad on olnud väga õnnelikud.


Siit jääb mulje, et vetikate süstemaatikaga saab tegeleda pärast aastakümneid kestnud tööd kirjanduse ja ikonoteekidega. Kuidas siis saab uusi uurijaid tekkida, kui nüüdisajal peab end kohe teadustöödega tõestama?


See on praegusaja teaduse paradoks: süstemaatikuks saab kujuneda sõna otseses mõttes aastakümnetega. Mida rohkem saad uurida eri piirkondade materjali, seda laiem on su silmaring. Süstemaatik peab olema fanaatik, peab olema mingil määral kollektsionäär.

Rändasin kord Kesk-Aasias kadunud Viktor Masinguga. Leidsime taime, keda kumbki ei tundnud. Mõlemad olime ülikoolis lugenud süstemaatikat ning ringi rännanud, hakkasime välistama, mis see taim olla ei saa. Lõpuks jõudsime kapparilisteni, mille nimiperekond see oli. Kodus kontrollides selgus, et oligi õige. Nii on ükskõik mis rühmadega. Kui nelja taksonit tunned ja leiad viienda, siis tead, et see on see, mida ma veel ei tunne. Vähese arvu taksonite hea tundja pole veel spetsialist laias mõttes.

Süstemaatikul on hea nägemismälu: mis üks kord nähtud, jääb pikaks ajaks silmade ette. Kui näen mikroskoobis uut vetikat, siis tuleb kohe mingisugune pilt silme ette ikonoteegist või monograafiast. Otsid raamatu ja leiad õige tahvli. Siis hakkad juba täpsemalt uurima, kas tunnused klapivad või on midagi muud.

Mõnes mõttes äärmuslik näide Eestimaalt oli kadunud Viive Kõvask, kes oli väga hea ikkesvetikate tundja. Kuivõrd tal polnud palju kirjandust kasutada, siis ta ei julgenud teadusele uusi liike kirjeldada. Ta oli hea süstemaatik, ent ühtki uut taksonit ei ole ta kirjeldanud: ei pidanud end piisavalt kompetentseks. Tema arhiivmaterjalidest võiksid mõned asjad paika saada, ta joonistas hästi ja kirjeldused olid head. Üleliigne tagasihoidlikkus ega ka hundijulgus pole süstemaatikas voorus.


Ikkesvetikad pole vist ka lihtne rühm uurida.


Ikkesvetikate monograafiate autorite kohta käib järgmine jutt. Maailma esimese monograafia kirjutas J. Ralfs Briti desmidieest 1848. aastal. Praegu tundub see üsna algelisena, paljud joonised on head, ent paljud ka nagu praeguse lohaka tudengi omad. Järgmine oli Briti desmideede floora viies köites, autoriteks isa ja poeg W. ja G. S. West’id, ent viienda köite ajaks oli isa surnud, poeg eakas ja nende õpilane Nelly Carter aitas viienda köite kokku panna, kuid suhteliselt kehv on just sealne suur perekond Staurastum.

Euroopa desmideede monograafiat hakkas välja andma Willi Krieger. Jõudis Micrasterias’e perekonnani ja suri. Tema tööd jätkas Gerloff, kes küll elab, aga on väga vana, jõudis neli vihikut Cosmarium’i perekonnast teha ja siis jõud lõppes. Tööd jätkas J. Růžička, jõudis Micrasterias’e perekonnani ja suri ära. Ka Kossinskaja jõudis vaid Micrasterias’e perekonnani.

Hollandlased suutsid oma desmideede floora avaldada, ent see riik on väga väikese pindalaga. Kui maal on mäed, siis tipus on arkto-alpiinne kompleks, all soojemate maade liigid. Nii et juba ökoloogilised tingimused põhjustavad suure liigirikkuse. Osa algolooge väidabki, et desmideega ei maksa tegeleda, jõuad Micrasterias’e perekonnani ja siis sured. (Naerab.) Nüüd hakkab asi paranema, sest nüüdisaja võimalused on suuremad.

Noor inimene ei saa enne jalgu maha, kui on doktoritöö muul erialal teinud ja hakanud palka saama. Näiteks need eespool nimetatud autorid on olnud hariduselt juristid, kooliõpetajad; soomlaste kuulsaim algoloog, Helsingi ülikooli audoktor Rolf Grönblad oli elukutselt hambaarst.


Ega vist meilgi noori vetikasüstemaatikuid pole?


Jääb oodata ja loota, et tuleb mõni noor huviline inimene. Meil on näiteks täiesti söötis viburvetikate uurimine, nagu ka paljudes piirkondades maailmas. Neid vetikaid saab uurida ainult elusal kujul või elektronmikroskoopia abil, mis on väga kallis. Meie viimane viburvetikate uurija oli Ilme Post-Tenson. Ta alustas algoloogina, ent abiellus ja läks Põlula kalamajandisse, kus temast kujunes väga hea kalakasvataja. Tänu sellele kaotas eesti algoloogia väga, kuid mul on hea meel, et Ilme leidis oma kutsumuse teisel erialal.


Ega ka mujal vetikasüstemaatika vist väga õitse?


Tõesti, kõikjal on sama probleem. Ka meil. Võrtsjärve limnoloogiakeskuse parim süstemaatik Reet Laugaste loendab kvantitatiivseid proove. Tegelikult on see kalli tööjõu raiskamine, selle tööga saaks hakkama ka kraadiõppur või kohusetruu ja tähelepanelik laborant. Tõsi, Reedal on viimasel ajal ilmunud ka mõned uute liikide kirjeldused, seda tänu koostööle Rootsi uurija G. Cronbergiga. Reet oleks võimeline palju enamaks kui tuim loendamine.


Kui palju on Eestis vetikaliike?


Teada on õige mitu tuhat, aga juurde tuleks õige palju. Olen viimasel ajal Eesti proove vähe vaadanud, rohkem Soome omi. Näiteks niit-sinivetikate perekonnas Ammatoidea on kirjeldatud üheksa liiki. Leidsin Soomest äärmuslikest tingimustest sellele perekonnale vähemalt paar liiki juurde. Tvärminne bioloogiajaama lähedal kaljude veeniredes, kus kevadine sulavesi mõne nädala jooksul nõrgub, tekib pruunikas kiht, milles elavad vetikad on 90% aastast kas külmas või kuumas, päikese käes võib kivi kuumeneda 70 kraadini. Aga kui ta vett saab, kasvab rõõmsalt edasi. Neid uusi liike tean juba kümmekond aastat, ent senini pole mahti olnud andmeid artiklina vormistada; ladinakeelsed kirjeldused ja fotodki on olemas. Vähem kogenud uurija oleks need samastanud mõne teadaoleva liigiga. Tuleb väga palju materjali läbi vaadata, et kompvek üles leida.


Kui palju on Eestist uusi liike kirjeldatud?


Mõned liigid kirjeldatakse ja jäävad, mu oma kirjeldatud liikidest on jäänud umbes pooled. Siit on kirjeldanud uusi liike Karl Mölder, Heinrich Leonhard Skuja jt., ent paljude nende taksonite positsioon on ka muutunud. Eestist kirjeldatud liike võib olla poolesaja ümber, ent olen veendunud, et vähemalt teist sama palju ootavad kirjeldajat. Nii Eesti floorale kui ka teadusele võib uusi liike leida ka näiteks kevadistest sulavee-lompidest, sest kes neid kevadel külmaga ikka uurinud on.

Looduse mitmekesisuse puhul unustatakse ära üks oluline moment. Kui ühes koosluses on palju liike, siis mõne äralangemine ei muuda suurt midagi. Ent väheste liikidega koosluses tähendab liigi kadumine ka koosluse kadumist ja millegi muuga asendumist.


Kas neid väga sarnaseid vetikaliike peakski eristama? Aitaks ehk perekonnastki?


Sellele peaks vastuse andma moodne süstemaatika, molekulaarbioloogia ja üha parem mikroskoopia tehnika, rasterelektronmikroskoopia jne. Ränivetikatel on näiteks leitud, et ühel liigil on kümne mikroni vahemikus neli, teisel kaheksa punktide rida. Vahepealseid vorme pole. Sellise erinevuse põhjusi saab selgitada geenitehnoloogia.

Parem on liigisiseseid taksoneid eristada, kui seda mitte teha. Kui moodsate meetoditega leitakse, et kõik on üks liik, siis las laborant liidab need andmed kokku. Ent kui selgub, et kaks varieteeti on tõesti erinevad ja oled need üheks määranud, siis pole andmetega pärast midagi peale hakata.


Kas mikrovetikate peenel eristamisel on ka mingit praktilist väärtust?


Oleme püsti hädas suviste mereõitsengutega. Läänemere avaosast tuleb ranniku lähedale mitmeid liike, mis aeg-ajalt on tugevasti mürgised. Selle põhjused on seni teadmata. Meil on meres ja magevees liik Oscillatoria agardhii (Planktothrix agardhii), mis aeg-ajalt on mürgine, kas on sama liik, ei tea. Palju on vetikate füsioloogiat uuritud kultuurides, ent nende päritolu on olnud väga erinev. Kultuuris on eri vetikad sageli ühte nägu. Pisitaksonoomia küsimused ei tarvitse alati aidata, ent võivad siiski midagi seletada.

Omal ajal leidsin Rõuge Suurjärvest Oscillatoria (Limnothrix) redekei, esimest korda Nõukogude Liidust. See liik kirjeldati järve hüppekihist Kesk-Euroopast, kus lähedal väävelvesinikurikas põhjakiht. Nüüd on liik teada vähemalt sajast Eesti järvest. Miks ta nii plahvatuslikult on levinud, ei tea keegi. Võib-olla on tegemist agressiivse rassiga, mis teatud tingimustes kiirelt levib. Süstemaatika võib sellistel juhtudel siiski mingi seletuse anda.

Omal ajal oli plaan juhtida Peipsi suhteliselt puhast vett Põhja-Eesti reostunud jõgede veehoidlatesse. Julgesin üsna rohelise uurijana väita, et see on veehoidlate jaoks katastroof, kuna Peipsi vesi tuleb koos elustikuga ning reostunud jõgedes kujuneb biotoop Peipsi vetikatele väga soodsaks, mistõttu need liigid panevad vee “õitsema” hullemini kui Peipsis. Sirbis ja Vasaras kirjutati, et mõne loodusesõbra sellist arvamust ei saa võtta tõsiselt. Hiljem selle loo autor ütles, et ta on minult siiski midagi olulist õppinud.


Kas sul on ka peale vetikate muid hobisid?


Vetikate süstemaatika on praegu ainuke hobi. Süstemaatikas on oluline kogumise kirg, olen kogunud marke, rännakutelt ka kive ja nipsasjakesi. Ka rändamine on hobi, just eile jõudsin Tenerifelt tagasi. Aeg-ajalt kutsuti mind Lõuna-Eestisse giidiks, aga praegu ma seda väga enam teha ei taha, sest viimasel ajal pole ma õistaimedega tegelenud ja taimede nimed lähevad meelest.


Sa oled ju kogu aeg ka Tartu maratoni sõitnud?


Tulin ülikooli kolme ala esimese järgu sportlasena: jalgrattasõit, suusatamine ja laskmine. Võib-olla tänu sellele on ka praegu tervis enam-vähem korras. Esialgu oleksin isegi kehakultuuri asunud õppima, ent õnneks mu võimlemisõpetaja laitis selle maha. Esimesel kahel maratonil ei osalenud, ent kolmandast maratonist 1980ndate suladeni osalesin kõigil. Esimestel aastatel aitasin rajameistritel ka suusarada sisse sõita. Sõitsime lihtsalt lõbu pärast seda maad läbi. Olen lapsest saadik harjunud ise suuski määrima ja sai ka sõpru aidatud. Suladega lõpetasin sõidud järsult ära. Harjutama lähed ikka pärast tööd, aga ma olen õhtune-öine kirjutaja ning pärast treeningut ei jookse sulg enam hästi. Samuti jätsin ära ka meeskooris käimise, kus sai ligi viiskümmend aastat lauldud. Need ongi mu põhilised hobid olnud.



Vetikauurijat Erich Kukke küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet