Eesti Looduse fotovõistlus
10/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 10/2002
Seal, kus päike tõuseb

Jaapan on saareriik – tuhat väikest ja neli suurt saart (Honshu, Kyushu, Hokkaido ja Shikoku) on 126 miljoni inimese elupaik. Jaapani kultuuri on mõjutanud pikaajaline isolatsioon muust maailmast ja ka riigi mägine maastik: rohkem kui 80 protsenti Jaapani territooriumist on mäed. Suur osa mägedest on vulkaanid ning neist umbes nelikümmend on aktiivsed. Geotermilisest aktiivsusest tingituna on Jaapanis ka palju kuumaveeallikaid. Samas hoiab jaapanlasi elevil pidev oht, et mõni vulkaan hakkab purskama. Just viimasel ajal on kohalikes ajalehtedes ja televisioonis palju kõneainet pakkunud Jaapani sümboli ja kõrgeima tipu, Fuji vulkaani sisemusest kostvad kahtlased “korinad”. Fuji ümbruses on ka seismiline aktiivsus suurenenud. Kardetakse, et viimati 1707. aastal pursanud Fuji teeb seda lähiaastatel uuesti.

Peale vulkaanide on Jaapanile iseloomulikud maavärinad, tsunamid (hiidlained) ja vihmaperioodidega kliima. Kõik need loodusnähtused kokku on üks põhjus, miks Jaapan on kõrgelt arenenud tööstusriik: jaapanlased on harjunud iga 20–30 aasta järel oma maailma uuesti üles ehitama.

Jaapan on üks seismiliselt kõige aktiivsemaid piirkondi maailmas ja umbes tuhat maavärinat aastas on siin tavaline. Enamik neist on küll nii väikesed, et ilma eritehnoloogiata ei pandaks neid üldse tähelegi. Olen ise viie siin oldud kuu jooksul kogenud ligi kümmet maavärinat. Enamik on olnud sellised väikesed jõnksakad, nagu vajutaks autoga sõites järsult pidurit, või lihtsalt kõikumised. Kuid sellegipoolest hakkab kõhe. Richteri skaala järgi 3–4-pallised maavärinad aga hirmutavad ka muidu maavärinatega harjunud jaapanlasi ning tuletavad meelde 1995. aastal Kobes toimunud hävingulist 7,2-pallist maavärinat, milles hukkus üle kuue tuhande inimese.

Oma geograafilise asendi tõttu on Jaapani kliima ja loodus väga mitmekesised. Riigi lõunaosas asuvate saarte ilmastik on subtroopiline ning sealne floora ja fauna on lähedased Malaisia omale. Honshu, Kyushu ja Shikoku saarte looduses leidub aga sarnasusi Korea ja Hiina omaga. Suved on siin kuumad ja talved külmad. Põhjas asuval Hokkaidol on aga lühikesed suved ja pikad lumised talved.

Loodus oma käe järgi. Jaapani loodus oma saarte, mägede ja järvede-jõgedega on tõesti imeline, kuid ükskõik kuhu Jaapani otsa ka minna, ikka on näha, kuidas inimkäsi on loodust oma äranägemise järgi ümber kujundanud. Auto- ja raudteed on ehitatud mägede kohale, vahele, alla ja keskelt läbi. Kus vähegi ruumi, sinna on rajatud linnad. Ligi kaks kolmandikku Jaapani territooriumist on kaetud metsaga, kuid peaaegu pool sellest on inimeste istutatud pikad sirged read jaapani krüptomeeriaid. Sellise puukasvatuse tulemus on Jaapani mäekülgedele kujunenud lapiline muster: monotoonsed puuderead vaheldumisi paljaks raiutud lagendikega. Ka Jaapani veekogud on inimkätt tunda saanud: 30 000 jõest ja ojast pole tammi ainult kolmel.

Kuigi jaapanlased on sekkunud looduse kulgu peaaegu igal pool, on rajatud ka palju rahvusparke ja loodukaitsealasid. Suurim neist on Sisemere rahvuspark, mis on 400 kilomeetrit pikk, kohati ligi 70 kilomeetrit lai ja hõlmab üle tuhande saare. Üks kolmest kõige kuulsamast pargist on Kenroku-en Kanazawas. Pargi nimi tähendab ‘kuut ühendav aed’. Aed on saanud oma nime selle järgi, et seal võib kogeda kõiki kuut 11. sajandi Hiina kirjanduses hinnatud omadust: ruumikus, rahulikkus, inimjõud, väärikus, vesi ja kivid ning kaunid vaated. Tehisjärved, mis muuseas näevad välja üsna looduslikud, ja nende keskel asuvad saarekesed, väikesed kivisillad, sadu aastaid vanad hiidmännid ja esimene Jaapanisse rajatud purskkaev on pargi peamised tõmbenumbrid. See purskkaev on rajatud “looduslikul” viisil: pargis asuva järve pinnast madalamal asuva oru põhja tehti auk ning maa all voolav vesi purskab sealt rõhu all välja nii kõrgele, kui on järve pind. Ishikawa prefektuur, kuhu Kanazawa linn kuulub, asub Jaapani mere ääres ning on seetõttu peale metsaste mägede ja heleroheliste riisipõldude õnnistatud ka kauni mererannaga.

Jaapanlased on suured loodusesõbrad. Tihedalt täis ehitatud ja ülerahvastatud Tokyos on eriti hästi näha, kuidas inimesed roheluse järele igatsevad. Teede äärde on istutatud palju puid ja põõsaid. Kus vähegi ruumi, sinna on asetatud potililled – need katavad aknalaudu, välistreppe, majaesiseid kõnniteid. Nädalavahetustel suunduvad kõik parkidesse; Tokyos on eriti populaarne Yoyogi park Harajukus. Parkides mängitakse lastega (või koertega), loetakse raamatuid, harjutatakse trummimängu, magatakse... ja uuritakse loodust. Loodusvaatlusi võib pidada jaapanlaste lemmiktegevuseks (enamasti on see küll pensionäride harrastus, kuid samas on iga viies jaapanlane üle 65 aasta vana). Nii parkides kui ka linnatänavail on puude-põõsaste juures sildid, millel on kirjas taime nimetus (jaapani- ja ladinakeelne) ning lühikirjeldus. Kyoto keiserlikus pargis on isegi väike nurgake vabaõhuraamatukoguga, kust leiab mitmesuguseid teoseid looduse ja loomade kohta: putukate, lindude ja taimede välimäärajad jms. Huvilised saavad neid pargipingil istudes rahulikult lugeda ning pärast minna kõrvalasuvatesse puhmastesse uudistama, kas ka seal leidub raamatus kirjeldatud sitikaid.


Õitsvatesse lilledesse suhtuvad jaapanlased kui pühadesse objektidesse. Neid ei julgeta katsuda, lõigata ega kimpudesse panna. Lilli kingitakse harva ja kui seda tehakse, näiteks sünnipäevadel, siis lilled ise ongi kingitus, mitte nii nagu Eestis, kus lilled on “päris” kingituse või kommikarbi loomulik lisa. Eks oma osa mängib siin kindlasti ka see, et lõikelilled on Jaapanis väga kallid.

Kuna lõikelilli leidub jaapanlaste kodudes väga vähe, siis seda enam püütakse minna imetlema looduses õitsvaid lilli. Juunis võib näha tuhandeid inimesi voorimas Tokyo Meiji pühamu aeda iiriseid vaatama. Ka mina käisin seal ning elamus oli meeldejääv. suurepärane. Metsa sees on väikene lagendik, kus kasvavad iiriste eri sordid – sajad ja sajad imelised lilled. Hingemattev vaatepilt... Kui ainult poleks seda tunglevat inimhulka ega peaks pidevalt trügima, et kas või ühe silmagagi seda imelist lillevälja näha!

Teine samasugune elamuste-, ent äärmiselt rahvarohke paik on Kamakura. Aastail 1185–1333 Jaapani pealinnaks olnud Kamakura on tänapäeval üks riigi suurimaid turismimagneteid. Ühelt poolt mere ja teiselt poolt mägedega piiratud looduskaunis kohas on arvukalt budistlikke templeid ning mõned shinto pühamud. Kõige kuulsam Kamakura huviväärsus on aga Daibutsu (Suur Buddha): 13,35 meetri kõrgune ja 121-tonnine pronksist Buddha kuju.

Iga päev tulevad tuhanded ja tuhanded turistid Kamakurasse, et kõiki neid vaatamisväärsusi oma silmaga näha, kuid tõeline nn. turismihooaeg on juunis, kui õitsevad hortensiad. Peaaegu iga templi ümbruses ja iga tänava ääres on kirev õitemeri: lillad, roosad, sinised ja valged kobarad õõtsumas kerges tuules. Väga ilus vaatepilt, kuid sellegi nautimist segab tunglev rahvahulk.

Kamakuras on palju kauneid paiku, kuid minu lemmikuks sai Kencho-ji tempel. Pühakoda asub paksu metsaga kaetud väikese mäe jalamil ning vana kitsaste ja kõrgete astmetega kivitrepp viib otse mäetippu. Tipust avaneb vapustav vaade nii Kencho-ji templikompleksile kui ka tervele Kamakura linnale ja merele.

Kamakura rand on suvitajate ja lainelaudurite seas kuulus puhkekoht, kuid kahjuks on rannaliiv täis klaasikilde ja merevees hulbivad kilekotid. Süüdi on siin jaapani noored, kes, nagu noored ikka, prügikogumisele suures lõbutsemishoos erilist tähelepanu ei pööra. Sellest hoolimata on rand ilusate ilmadega niisama rahvarohke kui Pärnu rand kaunil juulikuul. Kamakura randa armastavad ka kotkad. Kümned võimsad linnud tiirutavad madalal päevitajate kohal ning otsivad toidupoolist, mida varastada. Kuigi kotkad on tavaliselt tuntud kui kuninglikud ja õilsad linnud, käituvad nad siin pigem ülbete röövlitena: on olnud isegi juhuseid, kus kotkas on maitsva suupoolise otse selle omaniku sõrmede vahelt ära näpanud.


Fuji Hakone Izu rahvuspark Jaapani kirdeosas on looduse poolest üks kõige kaunimaid paiku, kus olen käinud. Tokyost mõnetunnise rongisõidu kaugusel asuvat Hakonet peetakse Jaapani turismimagnetiks par excellence ning seal käib aastas üle kahekümne miljoni inimese kodu- ja välismaalt. Ehkki rahvarohke paik, on siin sellegipoolest võimalik rahulikult loodust nautida. Mägi- ja kaabelrongid viivad 1153 meetri kõrgusele ning sealt edasi saab gondlitega Owakudani vulkaanikraatrisse. Meie väikese reisiseltskonna gondlisõit osutus väga ”põnevaks” – just siis, kui olime ületamas vulkaanigaasidest auravat kivist “orgu” kahe mäetipu vahel, tõusis suur tuul ja meie gondel jäi seisma ning abitult tugeva tuule kätte kõikuma. Säärased tuuled ja nn. hädapeatused on selle mäe otsas kindlasti tavalised, kuid siiski olime kõik hirmunud ja need üksikud minutid, mis me seal kõikusime, näisid igavikuna. Kui lõpuks olime jõudnud mäe tippu (ja end natukene kogunud), tegime jalutuskäigu nn. terviserajal vulkaani küljel. “Niinimetatud” seetõttu, et meile ei tundunud see rada kuigi tervislikuna: iga natukese maa tagant nägime silte, kus olid kirjas need tervisehädad ja tervislikud seisundid, nagu südamehaigus, väsimus, rasedus jne., mis on selle raja puhul vastunäidustatud. Need, kes võisid teekonda jätkata, nägid vulkaanikraatrist väljuvaid kuumaveeallikaid ja said jalutada selle väikese võsa vahel, mis pärast vulkaanipurset siiski kivisele pinnasele oli kasvanud. Kraater on kujunenud kolm tuhat aastat tagasi, kui Hakone mägede kõrgeim tipp Kami viimati purskas. Matkarada oli küll huvitav ja isegi kena, kuid enamjagu ajast tuli hinge kinni hoida, sest mäest seniajani õhkuvat mädamunahaisu ehk metaani- ja väävliaurude lõhna oli tõeliselt raske taluda. Kuigi tee peal oli mitu silti hoiatusega “Ärge seiske üle kümne minuti ühe koha peal, siin on mürgised aurud!”, sõid inimesed isukalt sealsamas kollast karva kuumaveeallikas keedetud mustakoorelisi mune.

Pärast seda väikest ringkäiku sõitsime gondlitega teisele poole mäge ja jätkasime sealt reisi laevasõiduga Ashi järvel. Hakone kaldeerasse ehk hiidkraatrisse tekkinud järve peetakse üheks Hakone tõmbenumbriks, sest ilusa ilmaga avaneb sealt imeline vaade Fuji mäele. Kahjuks oli meie reisi ajal aga taevas pilves ja Fuji jäi seekord nägemata. Kuid kuu aega hiljem ronisin koos sõpradega selle hiiglase tippu – 3776 meetri kõrgusele. See väga raske retk kestis kokku kuusteist tundi: üksteist tundi üles ja viis tundi alla. Üles pimedas ja külmas mööda kaljuseina ronides, alla kolmekümnekraadises kuumuses kiviklibu peal koperdades. Aga see päikesetõus, mida nägin ise pilvedest kõrgemal olles, oli üks kauneimaid asju, mida ma eales olen näinud.


Prügimajanduse viimane sõna. Kuna Jaapan oli üks esimesi industrialiseerunud Aasia riike, siis oli ta ka üks esimesi, kes õppis enda järelt koristama. Praeguseks on Jaapani prügikoristusest ja -töötlusest arenenud tõhus, loodust säästev süsteem. Puuduvad suured prügikonteinerid, kuhu kõikvõimalik praht kokku korjataks ja siis prügimäele viidaks. Prügi on jaotatud põletatavaks, põletamatuks, taaskasutatavaks ja kõlbmatuks ning selle jaotuse järgi viiakse eri päevadel ära eri sorti prügi. Kusjuures vastaval päeval tuleb enne puhtaks pestud prügi (pudelid, toidukarbid, purgid jms.) tuua prügikogumiskohta hommikul enne kella kaheksat. Näiteks selles Tokyo osas, kus mina elan, toimetatakse kolmapäeviti ja laupäeviti ära põletatav prügi ehk toidujäägid, lilled, tarbepaber, lastemähkmed, fotod, sukkpüksid jms. Neljapäev on põletamatu prügi päev, siis saab ära anda aerosoolipudelid, katkise klaasi, pehmed mänguloomad, plast- ja kummiesemed, lambipirnid, kilekotid, potid-pannid jms. Esmaspäeviti saan lahti korduvkasutusse või ümbertöötamisele minevatest esemetest, nagu klaaspudelid, plekkpurgid, pappkastid, riided, ajalehed, raamatud, tetrapakid jne. Eraldi prügivedu tuleb tellida siis, kui soovitakse ära visata vana mööblit, elektroonikat jms. ning eraldi viiakse ära ka kasutuskõlbmatud ja veel kõlblikud asjad. Viimased pannakse kasutatud asjade poes uuesti müüki. Kui aga soovitakse lahti saada vanast autost, mootorrattast, katkisest autokummist või klaverist, siis tuleb see viia tagasi sinna poodi, kust see oli ostetud.

Põletatav prügi loomulikult põletatakse ja seeläbi toodetakse gaasi. Paber, plast, plekk ja klaas töötatakse ümber ja võetakse uuesti kasutusse. Mida tehakse mittepõleva prügiga, on raske öelda, ent mõned aastad tagasi kerkis Tokyo lahte tehissaar, mis on valmistatud prügist. See pole lihtsalt mingi kuhjatis, vaid saar nagu iga teinegi, kuhu on rajatud elamud, poed, kontorid jne.

Tänavatel on väga vähe prügikaste. Kehtib reegel, et igaüks võtab oma prügi kaasa ja viskab selle oma prügikasti. Ja üllataval kombel teevadki kõik nii (võib-olla mitte kõik, aga enamik kindlasti). Vaid harva näeb mahavisatud kommipabereid või tühje pudeleid ning kõik koeraomanikud võtavad oma lemmikuga jalutama minnes kaasa kilekotikesed, et oma kallikese tagant ära koristada. Sellist vaatepilti, nagu avaneb Eestis lume sulades, pole siin võimalik näha.


Anniki Jõesaar (1981) on sotsioloogiatudeng; praegu vahetusüliõpilasena Tokyos, kus õpib jaapani keelt ja kultuuri.



Anniki Jõesaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet