Eesti Looduse fotovõistlus
2007/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/05
Laudteematk Teringi soos

Viljandimaal Läti piiri ääres asub väike Teringi soo, mille servaalale jääb huvitav põlislaaneilmeline mets. Nendest loodusväärtustest, aga ka pisut piirkonna ajaloost, saab rohkem teada, kui läbida siinne matkarada.

Teringi ehk Lilli soo ning selle lähiümbruse vanad metsad võeti kaitse alla kaheksa aasta eest. Siia rajatud maastikukaitseala hõlmab praegusajal 321 hektari suuruse ala, enamik kaitsealast on soomaastik. Ühtlasi kuulub Teringi maastikukaitseala Natura 2000 võrgustikku ning on Eesti metsakaitsealade võrgustiku valikala.

Idast piirab Teringi sood Sakala kõrgustiku 4–5 kilomeetri pikkune ning 1–1,5 kilomeetri laiune Suuga-Putniku künnis. Selle maastikuvormi absoluutne kõrgus küündib 122,5 meetrini.

Teringi maastikukaitsealal võib leida omajagu kaitsealuseid ja haruldasi liike – see on üks Viljandimaa suure loodusväärtusega alasid. Et inimesedki sellest ilust osa saaksid ning loodust ülemäära ei kahjustaks, on rajatud 4,5 kilomeetrit laudteed.

Matkarada kuulub riigimetsa majandamise keskuse Sakala puhkealade sekka. Esialgu kulges laudtee vaid Alatsi järveni: poolteist kilomeetrit pikk lõik valmis 2001. aastal. Täisring ehitati valmis aga aasta hiljem. Teringi matkarajal on mitu väiksemat puhkekohta ning arvukalt huvipunkte. Raja läbimiseks kulub umbkaudu kolm tundi.


Soovipaelad pihlapuul. Et jõuda Teringi matkarajale, tuleb sõita läbi Lilli küla Peraküla poole. Raja algust tähistav parkla ning piknikukoht asuvadki kohe sõidutee ääres. Selles puhkekohas on hoolitsetud mõnusa äraolemise eest: siin on pinkidega ümbritsetud lõkkease, kuivkäimla, istepakkudega varjualune ning puukuur, samuti teabetahvlid raja skeemi ja tutvustusega.

Piknikukoha ühes servas, varjualuse kõrval on soovipaeltes pihlapuu. Sellega on seotud legend ühest väikesest heasüdamlikust Pihle-nimelisest tütarlapsest, kelle järgi on puu ka nime saanud – Pihlakapiiga. Kui Pihlapiiga kiharatesse soovipael siduda, võivad unistused täide minna. Selle lootuses ongi pihlapuu okstesse põimitud nii arvukalt erisuguseid paelu: peale riideribade ka pisemaid kilekotte, kommipabereid, kingipakkepaelu, tasku- ja kaelarätte, seeliku- ja püksivöid, lipse ning lõngajuppe.

Kui piknikukohas on kõik läbi uuritud ning teabetahvlid üle loetud, asume teele.


Minek teisele poole sood. Esmalt laskub matkarada alla pisikese ojani, kulgeb läbi kuusiku ning jõuab Teringi soo servaalale. Siin hargneb laudtee kaheks, meie valime vasakpoolse haru. See matkaraja osa kulgeb kõrgemal ning kuivemal maaribal, mis jagab Teringi soo kaheks. Enamasti on tegu segametsaga.

Esimesed tee äärde paigutatud teabetahvlid tutvustavad matkalistele kährikut ja mäkra, nirki ja kärpi. Neist viimased on võrdlemisi sarnase kehaehituse ning välimusega pisikiskjad. Kõige lihtsam on kärbil ja nirgil vahet teha sabaotsa värvuse järgi: kärbi sabaots on alati must. Talveks vahetavad mõlemad kärplased oma pruuni-valgekirju karvkatte valge vastu, see on nende varjevärvus lumes.

Samuti kuulub kärplaste sekka mäger. Omapärase värvuse tõttu tunnevad ilmselt mägra ära kõik, kel on õnnestunud teda looduses kohata. See loom on paljudele teada oma käigusüsteemide ning linnakute poolest: tugevate esikäppadega võivad mägrad kaevata kuni kümne meetri pikkusi käike ning mitmekorruselisi urusüsteeme, millel võib olla kümneid avausi. Mäkra võib küll küttida, kuid tema üle kümne suudmega linnakud on püsielupaigana kaitse all.

Jässakate jalgade ning lühikese kehaga kährikud on ainukesed koerlased, kes teevad taliuinakut. Eestisse asustati nad 1950. aastatel, praegusajaks on kährik meil üsna levinud ning tavaline metsloom, temagi arvukust võivad jahimehed pisut piirata.

Umbes poolel teel raja edelanurgas asuvatesse Erelise mägedesse jääb matkateest mõnevõrra eemale väike rabasaar. Seda nimetatakse Ussisaareks. Nii sellel rabasaarel kui ka laudtee ääres võib suvel kohata rohkelt rästikuid, mistõttu tuleks seal jalutades väga tähelepanelik olla. Rästikud on tuntud kui väga paiksed loomad: kogu oma elu elavad nad võrdlemisi kitsal maa-alal ning liiguvad vaid kuni saja meetri raadiuses.

Matkateekond jätkub endistviisi metsa all. Laudteel jalutades hakkavad tavalisemate segametsa puuliikide kõrval silma noored tammed. Võib arvata, et need sattusid siia kasvama pasknääride abil, kuna läheduses pole märgata ühtki vanemat viljakandvat tammepuud. Pasknäärid on aga üliosavad tammetõrude levitajad: nad koguvad tõrusid talvevaruks, peites need sügisel samblavaiba alla.

Metsa võib siin kohati lausa vääriselupaigaks pidada: palju on maas lebavaid puutüvesid, samuti püsti püsivaid puutüükaid, millel on arvukalt torikuliste viljakehi. Must pässik, tuletael, haavataelik jm. puid lagundavad ning mädandavad seened on ühest küljest loodusliku mitmekesisuse loojad ning olulised aineringes, kuid teisest küljest lühendavad need puude eluiga ja rikuvad majandusmetsades puidu kvaliteeti. Jalutada on säärases metsas aga kahtlemata huvitav.


Püstkoda ja Erelise mäed. Matkaraja kõige kaugemas lõigus on maastik pisut künklikum: seda kohta kutsutakse Erelise mägedeks. Legendi järgi oli selles piirkonnas kunagi paopaik, kuhu ümbruskonna inimesed sõja ajal varju tulid.

Päris matkaraja edelanurgas kõrgendiku otsas ootab matkalisi puhkekoht püstkojaga. Selle juurest pöördub matkarada tagasi Teringi raba poole, kuid enne seda kulgeb laudtee veel omajagu maad metsa all. Raja läheduses tasuks üles otsida metssea sügamispuu. Paljud metsaasukad jätavad maha märke, millega tähistavad endale kuuluvat piirkonda või paaritumisvalmidust. Metssead annavad oma liigikaaslastele märku sügamispuudega. Sama sihiga on näiteks kobrastel haisumättad, hirvlastel lõhutud põõsad, karudel küüntega kriibitud puud. Laudteest pisut eemal metsa all võib leida ka madala ning vesise koha, kus metssead armastavad püherdamas käia.

Teest paremat kätt umbes saja meetri kaugusel kulgeb Läti-Eesti riigipiir. Seda piiri lahutav mets on üksjagu tähelepanuväärne: tegu on võrdlemisi puutumatu loodusmetsaga, mida pole majandatud aastakümneid. Kõrged puud, hulgaliselt lamapuitu ning muidu omasoodu arenenud põlismets jätab siin mõneti muinasjutulise ilme. Laudtee ääres lebav rahakivi ning selle juures kükitav metsavana lisavad siinsele põlislaanele veelgi salapära. Teadaolevalt see kivi ajalooliste ohvrikivide hulka ei kuulu. Oletatavasti käidi siin kunagi ehk siiski tervist ning hingejõudu ammutamas. Praegusajal on matkajad hakanud sellele kivile raha panema.


Suured ja sirged, väikesed ning jässakad. Sammume läbi kõrge männiku, kus laudteeäärsed teabetahvlid juhivad tähelepanu nii metsa enamuspuuliigile kui ka siit kandi headele marjamaadele: metsa all pohl ja mustikas, rabas jõhvikas ja murakas.

Männiku vanus ulatub siin 65–70 aastani. Tegu on siirdesoo- ja rabastuvate metsade üleminekualal kasvava männipuistuga, mille tootlikkus pole kuigi suur, kuid puutüved on ilusa kujuga ning puit hea kvaliteediga.

Harilik mänd on meie kõige levinum metsapuu. Eesti parimad männikud kasvavad pohla-, mustika- ja jänesekapsa kasvukohatüübis; kõrgeimad männid ulatuvad meil 42–43 meetrini. Mänd lepib ka üsna kehvade oludega, mistõttu võime seda liiki näha kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades – enamik meie teisi puid neis oludes kasvada ei suuda. Harilik mänd on erisuguse veerežiimi ning mullaomaduste suhtes võrdlemisi leplik seetõttu, et tema juurestik võib tungida sügavale maa sisse, kuid ka laiuda üsna maapinna lähedal ning ulatuda tüvest kaugele. Selliseid liigikaaslasi võime näha ka Teringi soos: kidurate mändidega puisraba hõlmab siin suurima osa.

Rabas männipuud kuigi kõrgeks ega jämedaks ei kasva, siiski võib käsivarrejämeduste puude vanus ulatuda mitmesaja aastani. Rabamändi iseloomustab kõver tüvi ja okslikkus, peajuur tal puudub; sagedased tunnused on ka lõved noorte ja madalate puude tüvedel, kooldunud juurekael, mandunud ning pindmine juurestik: enamik juuri jääb ülemisse 20 cm paksusesse turbakihti.

Vahel tihedamas, siis jälle hõredamas puisrabas kulgev laudtee juhib meid mööda ka mõnest pisemast älvest. Need on ajuti veega täidetud või mudased lohud mätaste vahel, kuhu ettevaatamatu matkaja võib kergesti sisse vajuda.


Alatsi järv. Alatsi (Nava) järv asub Teringi soo kagupoolses osas, selle pindala ulatub 5,5 hektarini. Järv saab oma vee sademetest ning rabaveest, väljavool on idaküljelt Tündre oja kaudu. Alatsi järvest on Eesti väikejärvede monitooringu käigus leitud haruldast ujuriliiki Cybister lateralimarginalis [1].

Järve kaldal laudteel seistes paistab teisel pool vett suur umbes kahe meetri kõrgune kuhil. See on Eesti suurima närilise kopra töö. Kuhilpesa ehitavad need poolveelised elukad madalate kallastega veekogudele ja pidevalt üleujutatud paikadesse. Kuhik koosneb okstest ning puutüvedest, tihendusmaterjaliks on aga muda ja taimejäänused. Pesaruum asub selles ehitises ülalpool veepiiri. Niisama agaralt rajab kobras ka paise. Paraku võivad tema paisutustööd teha suurt meelehärmi paljudele metsa- ning maaomanikele.

Suvel tasuks Alatsi järve rabastunud kallastel üles otsida üks Eesti huvitavaimaid taimi – osaliselt loomtoiduline huulhein. Rahvasuus tuntakse teda ka mokaheina, kõrvalusika, putukasööja, kärbsepüüdja, ohatserohu või silmarohuna. Taime rahvapärased nimetused tulenevad nii tema toidueelistusest kui ka raviomadustest.

Eestis kasvab kolme liiki huulheinu: vahelmine, pikalehine ja ümarlehine; on leitud ka kahe viimase hübriid ehk värd-huulhein. Kõige sagedamini võib meie rabades näha ümarlehist huulheina, kelle ümara kujuga lehed toetuvad turbapinnale. Pikalehine huulhein hoiab oma lehti aga püsti ja tema õisikuraag on lehekodarikust umbes poole kõrgem; lehed on teistega võrreldes pisut suuremad, mistõttu suudab ta isegi sentimeetripikkusi putukaid püüda. Vahelmine huulhein on samuti piklike, kuid väiksemate lehtedega, tema õisikuraag on lehtedest õige pisut pikem. Seda huulheinaliiki pole Teringi soost leitud, küll aga pika- ja ümaralehist ning hübriidhuulheina.

Huulheina lehelabad on pealt kaetud väikeste kombitskarvadega, mille otsas on kleepuv eritis. Need karvakesed on väga tundlikud: tõmbuvad kokku iga pisemagi puudutuse peale. Lehepinna limasse jäävad kinni eeskätt väikesed, alla kahe millimeetri pikkused putukad. Kui saakloom on seeditud, ajavad karvakesed end taas laiali ning taim jääb ootama uut suutäit.


Väikesed soosaared. Alatsi järve juurest suundume tagasi raba peale. Nii paremal kui ka vasemal laiub taas jässakate mändidega puisraba. Kuid seekord on soomaastik pisut vaheldusrikkam: matkarada kulgeb üle kahe pisikese soosaare, samuti jääb siia üks suuremaid Teringi raba laukaid.

Rabasaarel püüab pilk hulganisti kuivanud puid, millel on hästi näha kaldkiulisus: puidukiud on keerdunud spiraalselt puu pikitelge pidi ega kulge otse üles puu ladva poole. Keerdkasvu tekke kohta ei osata väga täpset selgitust anda. Majandusmetsades on see aga tülikas nähtus, sest keerdkasvulised puud ei anna kuigi kvaliteetset puitu.

Soosaare lähedal asub turbakraav, millest ammutati turvast umbes sajand tagasi. Arvatavasti kaevati seda tollal eeskätt loomadele allapanuks, kuid ka kütteks. Väga ulatuslikult Teringi soo turvast siiski kogutud ei ole.

Oleme jõudnud tagasi teelahkmeni: pikk laudteering saab selles punktis täis ja nüüdsest juba tuttav rada juhatab meid tagasi algusesse.


Kuidas Teringi soo tekkis? Küngaste, orgude, järvede, soode jms. tekke kohta on vanarahvas tihtipeale vestnud lausa uskumatuid lugusid. Ka Teringi soo kohta oli neil oma lugu pajatada. Ennemuistsel ajal elasid siin piirkonnas nii eestlased kui ka liivlased. Karksi kihelkonnas luusisid tihti ringi vanapaganad, kes tegid tempe ning tülitasid külarahvast. Eriti hoolega kiusasid nad Kööna kihelkonna liivlasi. Kuna liivlastel ja eestlastel oli ühine jumal Pikker, siis pöördusid nad oma murega tema poole. Nad palusid, et Pikker peataks vanakurja vembutamise. Pikker kuhjaski endale künka, et sealt paganaid valvata. Kui nood Tauga-Taagepera joonest üle hakkasid kippuma, lasi Pikrejumal valla kõuemürina. Pikre kuhjatud valvemäge teatakse nüüd Teringi mäena; sinna, kust ta aga mulda võtnud, on tekkinud Teringi soo.


Mitmekülgse, huvitava ja teaberohke Teringi soo matkaraja eest tuleb paljuski tänada Ly Laanemetsa. Tema nõuanded ning tähelepanekud olid abiks ka selle loo kirjutajale.



KATRE PALO
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet