Kui küsida, mitut liiki madusid Eestis elab, siis juba koolilapski teab, et neid on kaks: rästik ja nastik. Aga äkki oleme ühe jätnud kahe silma vahele? Huvitavad teated Setumaalt annavad lootust, et äkki elab Eestis ka silenastik.

Hariliku silenastiku (Coronella austriaca) levila hõlmab peaaegu kogu Euroopat, ulatudes idas Lääne-Siberini ja lõunas Kaukaasia mäestikuni. Eesti asub selle liigi levila põhjapiiril. Seni pole silenastiku olemasolu meil usaldusväärselt tõendatud, kuid mullune leid Värska lahe kaldalt Suure Rõsna külast väärib tähelepanu.

Liivahussi teatakse Setumaal juba ammu. Koerakuudi juurest kausi alt kinni võetud madu oli hele liivahall, silma juures ulatus ninaotsast kaelale pruunikas tume triip ja keha esiosa külgi katsid täppidest koosnevad triibukesed. Nõnda kirjeldas looma tema leidja Jüri Raiv. See kirjeldus viib küll mõttele, et tõenäoliselt oli tegu silenastikuga. Huss (setu keeles: madu) ei sarnanenud ei rästiku ega ka nastikuga. Leidja lükkas looma plastämbrisse ja sealt edasi kolmeliitrisesse purki, millega viis talust eemale ja lasi lahti paarisaja meetri kaugusel Karisilla oja suudmes.

Kirjelduses võiks kahelda, kui see oleks meelde jäänud põgusal kohtumisel. Aga purki võetud looma oli võimalik üksikasjalikult silmitseda ja ka erilised tunnused meelde jätta: mees, kes polnud kõnealuse liigi olemasolust üldse teadlik, joonistas mao koos iseloomulike tunnustega ka üsna usutavana paberile. Järjekordsel külaskäigul võtsin kaasa raamatu ”Euroopa kahepaiksed ja roomajad”, kust pilte uurides osutas leidja eksimatult harilikule silenastikule.

Aasta varem nähti samalaadset madu ka kaks kilomeetrit eemal aiamaa servas teel, kus peremees Ivo Laanetu talle kogemata peale astus. Ka sellel korral ei olnud tegu rästikuga, vaid kirjelduse kohaselt silenastikuga. Kahjuks rohkem selle liigi kohta teateid ei ole.

Vanema rahva kõnepruugis on madu, mis pole ei nastik ega rästik, Setumaal tuntud kanarikuhussi ja liivahussi nime all. See lubab arvata, et silenastik on olnud seal maanurgas tuntud juba varematel aegadel, kuigi teave ei ole jõudnud asjatundjateni. Muu hulgas on seda liiki peetud väga mürgiseks, ohtlikumaks kui rästik. Nii vähemalt hoiatati meid lapsepõlves.

Sööb sisalikke ja sünnitab. Tegelikult on see madu mürgita ning toidu hankimisel haarab saaki nastiklaste ja poalaste kombel, mille järel suuremad saakloomad kägistab ja seejärel alla neelab. Silenastik sööb peamiselt sisalikke (70%), vähemal määral pisiimetajaid ja nende poegi, linnupoegi, väikesi madusid ja nende mune ning putukaid. Noored eelistavad süüa peamiselt putukaid ja sisalikke [1].

Sigimise eripärast tulenevalt võib silenastik levida parasvöötme üsna karmides oludes. Seda võimaldab pikk tiinusperiood ja poegade sünnitamise võime. Paaritutakse harilikult kevadel, kuid lõunapoolsetel aladel võib see toimuda ka suvel. Pärast neli-viis kuud kestnud kandeaega sünnitab 2–16, tavaliselt siiski 3–9 hästi väljakujunenud järglast. Vastsündinud pojad on 12–21 sm pikkused ning võimelised kohe liikuma ja varjuma. Levila lõunapoolsetes piirkondades saab silenastik suguküpseks 2–2,5-aastaselt, põhjaosas aga 4-aastaselt. Võib elada 18-aastaseks ja kasvada 70–80 cm pikkuseks.

Hoidkem silmad lahti! On alust arvata, et see liik elab ka Eestis, esmajoones kuivematel ja liivakatel aladel Lõuna- ja Kagu-Eestis, kus leidub temale sobivat toitu – sisalikke, esmajoones arusisalikku. Tähelepanelik tasuks olla ka Lääne-Eestis ja saartel, on ju silenastik levinud meie naabrite juures Ahvenamaal ja Rootsis.

Kui juhtute märkama pildil olevat madu, siis saatke teade riikliku looduskaitsekeskuse liigikaitse peaspetsialist Ivar Ojastele aadressil: Narva mnt. 7a, 15172 Tallinn; telefon: 627 2184, e-posti aadress: ivar.ojaste@lk.ee. Interneti kaudu võib saata teate ka keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialistile Riinu Rannapile: riinu.rannap@envir.ee.

1. Arnold, E. Nicholas 2004. Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.