Eesti Looduse fotovõistlus
2007/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lugeja arvab EL 2007/05
Miks männid maanteede ääres pruunistuvad?

Maanteeäärsete puude ja põõsaste kahjustusi põhjustab ainult lumetõrjesool. Selle taga pole külma talve ega autode heitgaase, nagu Märt Hanso ja Rein Drenkhan oma artiklis [1] pakuvad.

Rohkete mürgiste heitgaaside jutt tundub küll olevat veenev, hindasin olukorda sedasi kunagi ka ise [3]. Teisalt – kahjustuse ilmumine talve lõpus kisub kurjas süüdistama ka külma. Ent tegelikult on siin süüdi üksnes autodest õhku pihustatud lumetõrjesoolane vesi, mis piisakestena sadestub okastele ja okstele. Kahjustuse määr oleneb kevade iseloomust. Eriti ränk on see päikselistel, ent samas jahedatel, pikka aega sulava lumega kevadetel, kui päeval päikese käes sulatab, aga varjus on null või alla nulli (nagu 2003. ja 2005. aastal). Viimasel kahel aastal on lumi kevadel sulanud puhtakspeseva vihmaga või väga kiiresti.

Pikaldase sulamise korral püsib soolaveeporine tee ja seeläbi soolavee aerosool õhus paljudel päevadel. Et põhiline lume sulataja on päike, kipuvad puude kahjustused olema eriti tugevad just lagedatel teelõikudel. Varjulistel metsavahelistel teelõikudel, kus heitgaaside kontsentratsioon võiks olla mitu korda suurem, on aga kahjustused tagasihoidlikud.

Tänava- ja maanteeäärsed puud-põõsad kannatavad, kui seal liigub päevas üle 1500 (2000) auto. Oluline on ka autode sõidukiirus: kui sõidetaks kuni nelikümmend kilomeetrit tunnis, siis ei tekiks suurel hulgal soolaveeudu. Seepärast ei märkagi Tallinna kesklinnas palju soolaveepritsmete kahjustusi (samas on seal suurim heitgaasisaaste!). Eriti silmatorkavat kahjustust võib aga näha linna servas suurte maanteede ääres.

Soolakahjustust võib täheldada enamikul puudest. Rohkem kannatavad peenemate võrsetega liigid (kased, ka pärnad), veidi vähem okaspuud, veel vähem jämedate võrsetega liigid (hobukastan). Kaskedel ja teistel soolaudutundlikel puudel ja põõsastel võivad peenemad alumised oksad hukkuda isegi 20–30 meetri kaugusel suurtest teedest. Erandlikult vastupidav on suur läätspuu.

2003. aastal Tallinnas Pärnu maantee ääres Järve metsast kogutud proovides oli kloriide hukkunud okastel kuni kaks korda rohkem kui sama oksa elusatel, ulatudes 0,05 μg/cm (8 μg/g okaste kohta). Seda oli ligi kümme korda rohkem kui teest 150 meetri kaugusel, kahjustamata okastel [4].

Tulles tagasi teede ääres pruunistuvate männiokaste juurde, ei saa mainimata jätta ka samasugust looduslikku kahjustumist mere ääres. Seal kasvavatele puudele kandub lahtise talvise mere korral soolase merevee aerosooli. Seda juhtub küll vähestes kohtades: meri peab kalda lähedal piisavalt järsult süvenema ja kallas olema õige vee lähedal puudele sobivalt kõrge. Sedasi tekkivat kahjustust on nimetatud „karmi põhjala tuule“ toimeks. Selliselt kahjustunud kuuski võib näha Mohni saarel [2] ning mände mõnel aastal Pedassaare põhjarannikul ja Vormsi Saxby rannas.


1. Hanso, Märt; Drenkhan, Rein 2007. Metsa- ja linnapuud ilmastiku äärmuste vaevas. – Eesti Loodus 58 (4): 6–13.

2. Kukk Toomas; Ploompuu Tõnu. 1992. Põhja-kukemari. – Eesti Loodus 43 (4): 250–252.

3. Ploompuu, Tõnu 1984. Saastatud õhu mõju kasele – Keskkonnakaitse 5: 12–17.

4. Tulk, Jaana 2006. Varakevadine lumetõrjesoola mõju tänavapuudele. Bakalaureusetöö. Käsikiri Tallinna ülikooli bioloogia õppetoolis.



TÕNU PLOOMPUU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet