Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/6
Sood kaitsevad vett

Sood on nii veevarude kujunemis- ja säilitusalad kui ka looduslikud tasakaalustajad. Seetõttu mõjutab nende kuivendamine keskkonda laiemalt.

Soode areng oleneb geoloogilisest keskkonnast, pinnamoest ja hüdrogeoloogilistest tingimustest, eriti soovee ja maapinnalähedase põhjavee omavahelisest seotusest. Veerikkal ajal täiendab soovesi põhjavett, veevaesel ajal vastupidi. Horisontaalset veevahetust reguleerivad soid ümbritsevad pinnavormid ja setete lõimis.

Kõige mõjutatavamad on mineraalmaa soostumisel karstialadele või liivapinnasele moodustunud sood, neid on kõige rohkem lavamaal [1, 8, 9]. Kõrgustike, eriti kulutuskõrgustike nõlvadel on enamasti tegemist tugevalt ja väga tugevalt põhjaveest toituvate madalsoodega, millest osa on jõudnud juba raba arengufaasi. Kuhjekõrgustike nõlvadel ja ürgoruveerudel põhjustavad soostumist pindalalised allikaimbed. Madalike sood toituvad sageli rannamoodustistest väljakiilduvast põhjaveest: tugev ja väga tugev põhjavee juurdevool on 10% madalsoodes, kusjuures Pandivere kulutuskõrgustiku nõlvadel kuulub selliste hulka pool madalsoodest [8].

Seetõttu mõjutab soode kuivendamine (eriti laialdaselt tehti seda 1960.–1980. aastatel) keskkonda laiemalt. Kui lähtuda hüdrogeoökoloogilistest tingimustest, siis küünib ohustatud soode koguarv Eestis ligi kahesajani. Ent sood tuleks käsitleda ka loodumälestisena. Toome öeldu kohta mõned näited.


Lavamaa, sealhulgas karstialade sood. Raplamaal (Kohila karstivaldkond) on palju karstiga seonduvaid soid, karsti neelulehtreid on Loosalu rabas, Mahtra, Linnuraba jt. servas. Avanev vesi suurendab piirkonna veevarusid. Tammiku soo asub Põhja-Eesti lavamaal ja toitub Tuhala karstialal neelduvast veest. Tammiku ja Nõmme maa-aluste ojade (4 ja 2 km) vesi avaneb allikatena soos. Seejärel neeldub allikavesi uuesti ja avaneb Kurevere karstialal ning allikates ja toidab kaevusid.

Kui rajada sellisesse piirkonda paekarjäärid, nagu “arendajad” on Harjumaal Nabalas kavandanud, siis hävib Kurevere karstiala ja sellest toituv Paekna allikajärv, kuhu avaneb kolm maa-alust vooluteed. Ohustatud on Tammiku looduskaitseala allikad ja allikasood, Tuhala ja muud karstialad Raplamaal Kohila ja Juuru vallas. Sellest piirkonnast juhitakse Angerja–Pirita kanali kaudu vett ka Ülemiste valglasse, seega Tallinna veehaardesse.

Karsti neeldub ka Sämisoo vesi Lääne-Virumaal. Rannu soo Ida-Virumaal on tekkinud paenõos järve soostumisel, piirkonnas on rohkesti karstinähtusi. Kuigi maapinnalähedane põhjavesi ja soovesi on võrdlemisi eraldatud, toimub seal suurvee aegu horisontaalne veevahetus [7].

Omapärane vetevõrk on kujunenud Soomaal Kikepera soos, kus vahelduvad laugastikud, rabaallikad ja lehtrid. Raba keskosas on 30–40-meetrise läbimõõduga lehter, kust vesi voolab turbalasundis olevasse salaojja [6]. Soovett karstipiirkondades ära juhtides vähendame oluliselt maapinnalähedaste põhjaveevarude täienemist, mistõttu võib tekkida veepuudus madalamates kaevudes.

Pandivere kulutuskõrgustiku võlvi lääneosas nõos on tekkinud soo kolme ühel joonel paikneva järve kinnikasvamisel. Hiljem on soostumine laienenud mineraalmaale. Soo idaservas asub Savalduma karstiala: suurvee ajal laiub seal saja hektari suurune karstijärv, mille vesi hiljem neeldub. Kui Pandivere kulutuskõrgustiku võlvilt vesi ära juhtida, mõjutaks see Põhja-Eesti veevarude täienemist.


“Rippuv” raba. Lausa ainulaadne tundub olevat veereþiim Meenikunno rabas (Kagu-Eesti lavamaal), kus oosmõhnastike jalamil on sulglohud – kuni 2,5 meetri sügavused ja kuni 50-meetrise läbimõõduga neelulehtrid. Tõenäoliselt paiknevad need sulglohud tektoonilise rikke või uuristuskanali telgjoonel [5]. Vee neeldumist soodustab veega küllastamata liivakiht turbalasundi all. Seega on Meenikunno omapärane “rippuv” raba. Sellest umbes nelja kilomeetri kaugusel asuv Valgjärv on umbjärv, mis toitub maasisese põhjaveevoolu kaudu sooveest. Pärast kuivendustöid Meenikunno rabas alanes veetase Valgjärves 0,8 meetri võrra [9].


Klindi- ja astangualused allikasood. Põhja-Eesti lavamaa piirneb paekaldaga, mille jalamil avaneb rohkesti allikaid, nende ümber allikasoo. Neist tähelepanu väärivamad on Pakri poolsaarel, Türisalus, Suurupis, Rannamõisas, Muuksis ja Tsitres, Koljaku ja Oandu astangu all ning Ontika ja Toila panga jalamil. Klindialuseid allikasoid on seni rikkunud astangusse rajatud vee ärajuhtimiskraavid: neist alla valguv vesi on muutnud looduskeskkonda klindi jalamil.


Kõrgustiku jalami allikasood. Pandivere kõrgustiku jalamil avanevad eriti veerikkad allikad: Oostriku, Sopa, Võlingi, Vilbaste, Metsanurga ja Haava. Nendegi ümber on allikasoo üle 30 vee väljavoolukohaga. Allikaojad voolavad lubjakivisängides, mis kohati neelavad vett: see täiendab põhjaveevarusid.

Saaremaal on kõige tähelepanuväärsem Viidu allikasoo [8], mis on tekkinud mineraalmaa soostumisel Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelanõlval. Saaremaa kõige tähelepanuväärsemad allikad ja erisuguse toitumisega sookesed (kokku 84) asuvadki Viidumäe looduskaitsealal. Kõige rohkem on nende seas väga tugevalt põhjaveest toituvaid allikasoid.

Sõrve poolsaarel rannavalli idanõlval on maapinnale kiilduvast põhjaveest toituv Viieristi allikasoo. Siinsel looduskaitsealal kasvab rohkesti haruldasi taimi. Allikasoode veereþiimi muutes seaksime koos nende endiga ohtu ka sealse haruldusterohke elustiku.


Madalikel moodustunud soodest on üks huvipakkuvamaid Suursoo Emajõe suudmealal. See on tekkinud maismaa soostumisel, veereþiimi määravad Peipsi järve ja Emajõe veeseis. Emajõe Suursoo looduskaitseala on rajatud, hoidmaks elupaiku ja haruldasi kooslusi. 80 soosaart on kunagised Peipsi luited, sealgi toimub veevahetus pinna- ja põhjavee vahel: madalsoo toitub osaliselt põhjaveest.


Luidete vahel. Lahemaal asuvat Viru raba piirab luitestik. Suurvee ajal toidab soovesi põhjavett, madalvee ajal raba ümbritsevat madalsood. Soos on ammendatud freesturbaväli (37 ha), kus omal ajal kavatseti taastada raba veereþiim ning rajada sinna marjaistandus. Raba ökosüsteemi jälgimiseks rajati 1987. aastal kompleksprofiil 11 vaatluskaevuga. Kogutud andmed näitavad, et peakraavi mõju loodusliku raba veereþiimile ulatus 50 meetri kaugusele, laugaste ja älveste alal isegi saja meetrini.

Luidete vahele on tekkinud ka Tolkuse soo Häädemeeste lähistel. Et turvas lasub liival, on soovesi ja maapinnalähedane põhjavesi looduslikult kaitsmata. Põhjavesi toidab soo põhjaosa madalsood ning annab lisa soo lõunaosa älvestele ja laugastikule. Seegi soo on osaliselt kuivendatud, kuid sinna rajatud Rannametsa–Soometsa looduskaitsealal on rakendatud meetmed veereþiimi taastamiseks.

Hiiumaal on rohkesti põhjaveest toituvaid sookesi vanade rannamoodustiste vahel Kõpu ja Tahkuna poolsaarel (Kõiva, Heiste, Kodaste jt.). Hiiumaa suurim – Pihla soo – on tekkinud saare keskosas jäänukjärve kinnikasvamisel. See asub Lauka karstiala toitepiirkonnas, kusjuures soovesi ei ole eraldatud alumisest põhjaveekihist, nagu ka järvestikku ümbritseva Tihu soo vesi. Nende soode kuivendamine põhjustaks olulisi veereþiimi muutusi Hiiumaa kaitsealadel.


Veesäilitusalad. Peale eri reþiimiga kaitsealade tuleks jätta soid kui pinna- ja põhjaveevarude hoidjaid ja täiendajaid ka veesäilitusaladeks. Looduslikena peaksid püsima need sood, kust algavad veejuhtmed ja avanevad allikad (Pandivere nõlvasood, sood lavamaa karstialadel) või kus soovesi on seotud turbaaluse mineraalpinnase veega – seega kõik liival ja paekivil tekkinud sood, kus soovesi on looduslikult kaitsmata. Probleem on praegu eriti terav Virumaal põlevkivimaardlate piirkonnas.

1995. aastal soovitati Eestis veesäilitusaladeks peale juba kaitse all olevate veel 124 sood. Neist pooled on mitmesuguste kaitsealade koosseisus, riiklikku staatust ”veesäilitusala” kahjuks ei ole. Eriti oluline on hoida soid suure tehiskoormusega piirkondades, nagu Tallinna lähiümbrus, endiste sõjaväeobjektide ja kaevanduste mõjualadel.

Samas on vaja teha alati hüdrogeoökoloogiline ekspertiis enne tootmisalade hõlvamist või laiendamist.


Loodusmälestised. Soid kui olulisi veesäilitusalasid ja ka loodusmälestisi on alates 1990. aastast kantud Eesti ürglooduse raamatusse. Loodusmälestised seonduvad jääjärveliste nõgude soostumisega, Läänemere arenguga, Peipsi ja Võrtsjärve arengulooga, allikaliste ja karstialadega [10]. Eesti ürglooduse raamatusse on seni kantud 116 sood, kuid nimekiri täieneb pidevalt. Kõige rohkem soid Eesti ürglooduse raamatus on Raplamaalt, Virumaalt, Harjumaalt ja Läänemaalt.

Soid on Eestis kaitstud juba pikka aega. Esimesena loodi Ratva sookaitseala juba 1938. aastal. 1957. aastal asutati soode kaitseks Nigula ja Viidumäe looduskaitseala. 1980. aastal loodi 30 sookaitseala, mis aastatel 1993–1995 muudeti maastikukaitsealadeks. Rajati ka Soomaa rahvuspark, Alam-Pedja ja Emajõe Suursoo looduskaitseala. Eesti ürglooduse raamatu soode loetelu võimaldab soid veelgi paremini hinnata ja kaitsta.


1.

Andresmaa, Eda 1996. Sood kaitsealadena. – Eesti Turvas 3/4: 23–24.
2.

Heinsalu, Ülo 1991. Karstiga seotud loodusmälestiste kaitsest Lahkme-Eestis. – Lahkme-Eesti looduskasutus ja kaitse. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 46–59.
3.

Heinsalu, Ülo jt. 1992. Kas lõhe raba all? – Eesti Loodus 43 (12): 622–625.
4.

Kalm, Volli jt. 1994. Soomaa geoloogilis-hüdrogeoloogiline iseloomustus. XVII Eesti loodusuurijate ettekannete kokkuvõtted. Tartu: 7–11.
5.

Kink, Hella 2003. Turba kaevandamine ohustab veevarusid. – Eesti Loodus 54 (2/3): 18–19.
6.

Kink, Hella 2004. Hüdrogeoökoloogilised uuringud Geoloogia Instituudis aastail 1965–2003. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
7.

Kink, Hella jt. 1998. Eesti soode hüdrogeoökoloogia. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
8.

Kink, Hella 1996. Viidumäe Looduskaitseala. – Eesti kaitsealad – geoloogia ja vesi. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 84–95.
9.

Kink, Hella; Metslang, Toomas 1992. Kas Meenikunno raba võib kuivaks jääda? – Eesti Loodus 43 (12): 626–627.
10.

Pirrus, Enn 2003. Eesti Ürglooduse Raamat – geoloogiliste loodusmälestiste üleriigiline andmebaas. – Pirrus, Enn (toim.). Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse. Tartu–Tallinn: 7–18.



HELLA KINK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012