Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/6
Seened meie kodus 1. Mikro- ehk hallitusseened

Hallitust moosipurgil on vist küll näinud igaüks, ent hoopis ebameeldivam on märgata seda toanurgas. Õhus leidub kõikjal ja alati hallitusseente eoseid – see on loomulik osa meie elukeskkonnast. Ohtlikuks muutuvad hallitusseened vaid siis, kui nad leiavad meie kodus endale liiga mugava elupaiga.

Seened on osa suurest kõikehaaravast ökosüsteemist, kuhu kuulume ka meie. Me võime seeni leida peaaegu kõikjalt: mullast, veest, taimedest, loomadest (ka inimeste nahalt ja siseelunditest), aga ka vanaema moosipurgist. Maailmas arvatakse olevat 1,5 miljonit seeneliiki, millest teadus on seni kirjeldanud ainult ligikaudu 70 000. Eestis on kirjeldatud umbes 4500 liiki seeni.

Siin tuleb juttu killukesest jäämäe veealusest osast – meie elu-, olme- ja tööruumides levivatest seentest, kellega tegeleb ehitusmükoloogia. See teadusharu uurib ehitistes ja nende ümbruses kasvavaid seeni, kellel on otsene või kaudne mõju ehitistele, nende konstruktsioonidele, sisekeskkonnale ning asukatele.

Seeneriik jaguneb nelja hõimkonda: viburseened (Chytridiomycota), ikkesseened (Zygomycota), kottseened (Ascomycota) ja kandseened (Basidiomycota). Peale nende on veel kunstlik rühm teisseened (Deuteromycetes), mille sugulise paljunemise arenguastet ei tunta.

Ehitusmükoloogia käsitleb põhiliselt kott- ja kandseeni. Lähtuvalt huviringi jäävate seente kohta oleva teabe mahust oleme neid tutvustava artikli jaganud kahte ossa: mikroseened ja puitu lagundavad seened. Peale nende leidub hoonetes hulgaliselt veel muid seeni, kuid need ei mõjuta oluliselt inimese tervist ega ka hoonete iga.

Mikro- ehk hallitusseenteks nimetatakse tinglikult neid, kellel ei ole makroskoopilisi viljakehasid. Enamasti kuuluvad mikroseened kottseente ja teisseente hõimkonda. Mikroseente kolooniaid nimetatakse kõnekeeles ka hallituseks. Kõigepealt tahan rõhutada, et hallitusseened pole terve immuunsussüsteemiga inimesele enamasti ohtlikud. Probleeme võib tekkida vaid seeneeoste väga suure kontsentratsiooni korral õhus või nõrga immuunsussüsteemi puhul.


Enim levinud mikroseened ehitistes ja nende mõju tervisele. Käsitleme siin kolme Eestis enim levinud perekonda ja maailmas hirmu tekitavat nn. musta hallitust.

Kerahallik [Tiit! Need, mis siin allakriipsutatud, peaksid olema tekstis lihtsalt bold, mitte vahepealkirjad] (Aspergillus). Sellest perekonnast leidub õhu- ja pinnaproovides sagedamini liike A. fumigatus, A. versicolor ja kollane kerahallik (A. flavus). Neist esimene ja viimane vajavad kasvuks soojemat kliimat. Mitmed kerahalliku teisliigid on tuntud ohtliku mükoosi – aspergilloosi tekitajatena.

Kui hallitusseente eosed satuvad hingamisteedesse ja kopsu, võib areneda mükootiline bronhiit, mõnikord kopsupõletik. Kollane kerahallik suudab maapähklitel vohades produtseerida inimesele väga mürgiseid aflatoksiine? [2]. Aflatoksiinid on väga ohtlikud maksale, ajule, neerudele ja südamele. Pikaajalise kokkupuute korral on need mürgid maksavähi tekke eeldus. Ägeda aflatoksikoosi tunnused on palavik, oksendamine, koomaseisund, krambid. Kuigi kollane kerahallik eelistab kasvuks soojemat kliimat, võib teda meie korterites leida ülekastetud lillemullas [3].

Pintselhallik (Penicillium) elab saprotroofina kõikvõimalikel orgaanilistel materjalidel. Näiteks liiki P. expansum võib leida ladudes, hoidlates ja keldrites. Tema ongi meie kõige tavalisem moosihallitus. Looduses elavad pintselhallikud mullas, aidates tekitada humiinaineid põllumuldades ja rabaturbas. Ent siia perekonda kuulub ka väga ohtlik, tavaliselt surmaga lõppeva süvamükoosi – penitsilloosi tekitaja P.marneffei, keda Eestis pole. Pintselhalliku perekond on tuntud antibiootikumide (penitsilliin) allikana [2].

Selle perekonna seeni leidub sisetingimustes kõikjal, isegi puhtas keskkonnas. Probleemid hakkavad tekkima siis, kui nende eoste kontsentratsioon on siseõhus suurem kui väljas. Kõige rohkem seenemürke (mükotoksiine) sisaldavad pintselhalliku eosed, kuigi neid leidub ka pinnaniidistikus. Tähtis on teada, et eoste mürgisus seene suremisel ei vähene. Paraku arvatakse sageli, et kui hallituskord on juba ammu ära kuivanud, siis pole see enam ohtlik. Ohtlikke mürke valmistavad ka vees kasvav P. citrinum ja rohehallituse tekitaja toiduainetel P. expansum [3].

Perekond Cladosporium elab meie kodus mööblil, vaipadel, riidematerjalil, värvitud pindadel ja ventilatsioonitorudes. Tihti hakkab arenema ka ülemiste korruste korterite välisnurkades (#1) tekkiva kondensatsioonivee tõttu ning akende ümbruses. Kasvab meeleldi ka silikoonil.

Osa selle perekonna liike peetakse tugevateks allergeenideks. Eestis on seeneallergiat täheldatud peamiselt eluruumides või kutsetööl hallitusseentega sageli või pidevalt kokku puutuvatel inimestel. Allergianähtudena ilmuvad nahalööbed, ninalimaskesta ärritus (riniit) ja bronhiit. C. herbarum toodab ka seenemürke [1].

“Must hallitus” (Stachybotrys chartarum (atra)) on rohekasmustade kolooniatena kasvav hallitusseen (#2), kes eelistab rohke tselluloosi- ja vähese lämmastikusisaldusega materjale. Halvaks peetakse teda võime tõttu sünteesida seenemürke, mis on ohtlikud nii inimesele kui ka loomadele: põhjustavad naha ja seedekulgla kahjustusi ning mõjutavad vereloomet. Olelusvõitluses on seen siiski nii nõrk, et jääb alla paljudele mikroseentele ja bakteritele. Eestis pole “musta hallituse” levikut seni ulatuslikult uuritud, sest enamasti ei piisa tema leidmiseks õhuproovidest tavasöötmel, vaja on võtta ka proovid kahjustatud pindadelt ning kasvatada neid erisöötmel.

See liik on hakanud ulatuslikult levima koos uute ehitusmaterjalidega. Ta suudab kasvada märjal heinal, põhul, paberil, tapeedil, laepaneelidel, vaipadel, tselluloosi sisaldavatel isolatsioonimaterjalidel, kipsplaatidel ja paljudel teistel materjalidel. Vajab kasvuks palju niiskust ja soojust: temale sobib enim materjalide absoluutne niiskus 25–30% [2] ning temperatuur 23–27 ºC [1]. Eesti mükoloogia uuringutekeskuse töötajad on mõõtnud objektil, kus kipsplaadil leiti “musta hallitust”, materjali absoluutset niiskust isegi 60–70%.

“Mustal hallitusel” on kurikuulus ajalugu Venemaal ja Ukrainas, kus see seen tappis eelmise sajandi lõpul tuhandeid hobuseid: hobused on seenemürkide suhtes inimestest tundlikumad. Kirjanduse andmeil on eelmise sajandi viimasel kümnendil USA-s seostatud seda hallitusseent kopsuverejooksude tekkega imikutel. Need haigusjuhud on pannud aluse nn. musta hallituse või tapva hallituse paanikale kogu maailmas. Näiteks Rootsist puhkes skandaal Stockholmi kalli elurajooni uute majade hallituskahjustuse pärast: seal lammutati terve kvartali jagu äsja valminud eluruume. Hiljem on meditsiinikirjanduses siiski märgitud, et seos imikute kopsuverejooksude ja nende eluruumidest leitud ”musta hallituse” kolooniate vahel ei olnud piisavalt tõendatud. Keskkonna seeneproovid olid võetud hiljem ning seente toksiinide tootmise võimet ei uuritud.

Arvestada tuleb sedagi, et mitte iga ”must hallitus” pole Stachybotrys chartarum. Maailmakirjanduses avaldatu mõjul on ka Eesti elanikel tekkinud hirm hallitusseente ees. Väljakutsed Eesti mükoloogia uuringutekeskusele on märksa sagenenud: kahtlustatakse ohtliku seene olemasolu, kuid õnneks pole enamik kahtlustusi olnud põhjendatud. Ka mitu Eesti firmat, kes soovivad hallitusseente analüüsi, on hakanud üllatavalt tihti oma hinnangutes nimetama maailmakirjanduses tuntuks saanud liigi S. chartarum leide. Seni, kuni me ei suuda igal konkreetsel juhul hinnata seene tüve toksiinitootmise võimet ning ruumide kasutajail ei ole täheldatud allergiat “musta hallituse” suhtes, pole paanikaks siiski põhjust.

Et seenest vabaneda, tuleb rakendada üldisi tõrjemeetmeid. Kui ilmnevad allergilistele haigustele viitavad haigussümptomid (püsiv ebaselge põhjusega nohu, köha, naha punetus, kurgu kuivus), siis võiks pöörduda allergoloogi vastuvõtule, et teha kindlaks võimalik allergeen.


Mikroseente mõju hoonete sisekeskkonnale ja esemetele. Mikroseente põhiline talitlus looduses on lagundada mitmesuguseid elutuid materjale. Pole siis imestada, et nad üritavad teha sama ka inimeste loodud esemetega ja ehitistes kasutatud materjalidega. Mikroseente mõju inimesele on seega nii positiivne – lagundavad meie jääkprodukte – kui ka negatiivne – kahjustavad materjale, mida inimene soovib säilitada. Muu hulgas kahjustavad mikroseened nn. taastamatuid väärtusi – kultuuripärandit. Kahjustused võib üldjoontes jagada kaheks: mehaanilised ja keemilised.

Mehaaniliselt kahjustavad mikroseened materjali, kattes selle mütseeliga, määrides pinda ning muutes nähtamatuks või raskesti loetavaks seal oleva kujutise. Substraadi sees kasvav mütseel lõhub materjali mikro- ja makrostruktuuri [4].

Keemilised kahjustused tekivad keemilistest ainetest, mida mikroseened oma elutegevuses tarbivad ja eritavad. Olulisemad on siin ensüümid, orgaanilised happed, pigmendid ja vesi [4]. Keemilised kahjustused on tavaliselt ulatuslikumad kui mehaanilised. Mikroseente tekitatud pigmendi- ja happelaike on väga raske, kui mitte võimatu puhastada.


Mida mikroseened arenguks vajavad. Nagu kõik teised elusorganismid, vajavad ka mikroseened eluks ja arenguks teatud tingimusi.

Toitained. Seeni iseloomustab toitumisel nende vahetu kontakt toitaineallikaga ehk teisiti öeldes: nad elavad otse oma toidu peal või sees. Sapotroofid eristavad toitumisel keskkonda ensüüme, need lagundavad ained lihtsateks molekulideks, mis imenduvad seenerakku. Biotroofid ammutavad toitaineid otse teise organismi rakust, tehes seda muundunud hüüfide ehk haustonite kaudu [5]. Et mikroseened ei ole toitainete suhtes eriti valivad, siis võivad nad elada isegi veepiisas, tarbides seal leiduvaid orgaanilisi aineid.

Viimasel ajal on hakatud palkhooneid ja puidust tooteid immutama linaõli ning teiste orgaaniliste ainetega. Eesti mükoloogia uuringutekeskus on saanud palju väljakutseid vast valminud või pooleli olevatesse palkmajadesse, mis on immutatud orgaanilisi aineid sisaldavate vahenditega: muret teevad mikroseened. Et nimetatud ained on ideaalne toitepind mikroseentele, siis tuleks immutusvahendile kindlasti lisada fungitsiidse (seeni tõrjuva) toimega aineid, mis takistavad seenkahjustusi puidul.

Temperatuur. Mikroseened kasvavad väga laias temperatuurivahemikus: –5 ºC kuni +50 ºC [4]. Siiski on enamikule mikroseentest sobivaim kasvutemperatuur vahemikus 20–30 ºC [6], mis paraku kattub inimesele sobiva ruumide sisetemperatuuriga (18–22 ºC). Seetõttu saame mikroseente levikut temperatuuri abil mõjutada ainult neis ruumides, kus inimesed pidevalt ei viibi (laod, keldrid jne.). Materjalide ja siseõhu temperatuuri erinevusel on oluline osa mikroseente arengus, seda kondensatsioonivee tekke tõttu.

Kasvukeskkonna happelisus (pH). Mikroseened kasvavad pH vahemikus 1,4–12. Enamikule neist on sobivaim siiski nõrgalt happeline keskkond (pH 5–6). Et mikroseened eritavad ise mitmesuguseid aineid, suudavad nad muuta kasvukeskkonna endale sobivaks [4].

Hapnik ja valgus. Mikroseened võivad kasvada nii hapniku olemasolul kui ka ilma ehk teisiti öeldes: mikroseened on fakultatiivsed aeroobid. Valgusel on mikroseente elutegevusele väga erisugune mõju, kuid enamasti seened oma arenguks valgust ei vaja. UV-kiirgus mõjub enamikule mikroseentest surmavalt, kusjuures seeneniidistik on tundlikum kui eosed.

Niiskus. Niiskus on mikroseente elus väga oluline. Enamik mikroseente eoseid vajab kasvuks substraadi läheduses suhtelist õhuniiskust üle 70%, parim on isegi 90–100% [6]. Selgituseks: suhteline niiskus näitab, mitu protsenti veeauru on õhus võrreldes hulgaga, mida õhk saab antud temperatuuril kõige rohkem sisaldada.

Substraadi absoluutne niiskus võib olenevalt materjalist olla 20–90%. Kui suhteline niiskus väheneb alla 30%, peatub enamikul mikroseentest kasv. Siiski peetakse ruumides soovitatavaks suhtelist niiskust umbes 45%. Ruumide niiskus on kõige sobivam kasvutingimus mikroseente leviku ohjamiseks: leides liigniiskuse põhjuse ning kõrvaldades selle, peatate mikroseente kasvu.

Mikroseente kasvu- ja levikutingimused ning tõrje. Mikroseente eosed on enamasti õhus olemas, seega saame nende levikut vähendada ja ohjata ainult kasvuolusid mõjutades. Ehk teisiti öeldes: mikroseente kolooniate ehk hallituse teket saame takistada, luues neile ebasoodsad olud. Keemiline tõrje annab enamasti väga lühiajalise tulemuse.


Elu koos seentega. Seened on looduses elanud juba sadu tuhandeid aastaid. Neil on oluline osa ökosüsteemis: on nad ju peamised surnud orgaanilise aine lagundajad. Samas on mikroseened vajalikud toiduaine- ja farmaatsiatööstuses.

Mikroseentest ruumide õhus pole võimalik ega ka vajalik täielikult vabaneda. Kontrolli all tuleb vaid hoida eoste hulka õhus. Tihti avaldab negatiivsemat mõju inimeste tervisele teadmine, et õhus leidub pidevalt mikroseeni, mitte seente tegelik toime.

Seente tõrje on enamasti ohtlik ka meile, sest seened on inimesele ja loomadele palju lähedasemad kui taimed: seened põlvnevad oma arengus samast harust loomadega. Seetõttu mõjuvad keemilised seenetõrjevahendid ka inimese rakkudele ja nõnda tekibki küsimus: kumb kahjustab meie tervist rohkem – kas seened või kemikaalid, millega üritame neid tõrjuda? Kas seeni ongi alati vaja tõrjuda?


<

1. Bech-Andersen, Jorgen 2004. Indoor climate and moulds. Hussvamp Laboratoriet Publishers, Holte.

2. Kalamees, Kuulo 2000. Eesti seenestik. TA zooloogia ja botaanika Instituut, Tartu.

3. Kallavus, Urve 2001. Kas hallitus võib ka mürgine olla? – Keskkonnatehnika 5–6, Tallinn.

4. Konsa, Kurmo 2006. Konserveerimisbioloogia. EKA Restaureerimiskooli väljaanded, Tallinn.

5. Kõljalg, Urmas 2005. Sissejuhatus seeneteadusse. Loengumaterjal. – Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus.

6. Singh, Jagjit 1994. Building Mycology. E and FN Spon, London.



KALLE PILT, HELLE JÄRV, JANE OJA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012