Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/6
Kalametsa kanjon

Raske uskuda, et seal kusagil Mehkamaa servas peidab end selline koht: võõrale ootamatu ilmutis, mingi Põhja- ning Lääne-Eesti looduse harukordne ristand, poetatuna kaugele Võrumaa metsade taha – paraku juba Lätimaale.

Eesti looduse põnevaimad paigad kipuvad jääma millegipärast rohkem maa servadesse: Põhja-Eesti klint, läänesaared, Peipsi kaldad ... Ka Lõuna-Eesti kuplite taga algab midagi sootuks teistsugust, ootamatut: ühtäkki leiad end nagu Põhja-Eestist, sest maapõuest paljandub pudeda liivakivi asemel tugev paas, luues panku, jugasid, kurisuid, suisa kanjoni. Muidugi pole see enam ordoviitsiumi lubjakivi. See on devoni ajastu Plavinase lademe dolomiit.

Paepaljandid Lõuna-Eestis. Kui geoloogid välja arvata, siis tuntakse meil devoni paekivi võrdlemisi vähe. Ka pilkuköitvaid paljandeid leidub napilt ja needki on väikesed. Aga neid näeb Vastseliinast lõunasse jäävate ojade kaldail ning Tiirhanna karjääris. Tuntuim on Kalkahju Mehkamaal, Eesti äärmises lõunanukas. Setumaal on aga veel uhke paene Irboska linnamägi ning dolomiidikihtidelt purskuvad allikad. Kahjuks jääb see tänapäeval Venemaa kontrolli alla, mistõttu hõlpsaim on kõigepealt ikka ära käia Mehkamaal.

Kui Karisöödi pargis laiutab veel lõunaeestilik Amata lademe liivakivi, siis piki Peetri jõge vaevu paar-kolmsada meetrit ülesvoolu ilmutab end ühes sügavas jäärakus juba paas, luues ojanirele suisa jalakõrguse minijoa. Kalkahjul tuleb lisa: kõigepealt teada-tuntud nelja meetri kõrguse pangana. Suurem osa sellest on õhukeste liistudena pudenev dolomiit, tugevat urbset jagub vaid natuke ülaserva. Just viimasest koosneb aga tervenisti kaks ülemist panka: paremkalda paljand ning üks väheldasevõitu, ent nägus paljand vasakkaldal, otse vana metsavahimaja akende all.

Peale paepaljandite ning meeleolukalt kärestikulise Peetri jõe pakub see kant üllatusi ka taimestiku poolest. Seegi kannab paekivi pitserit: kaldasarapikud ja nurmenukulised rohumaad, lubikas, keelikurohi ja südame-emajuur, aga ka ohtralt käpalisi. Mehkamaal on leitud kasvamas kokku 11 liiki orhideid.

Aga seda kõike jääb ikkagi natuke nagu väheks. Siit Mehkamaaga paealad ju alles algavad. Paraku jookseb riigipiir ruttu ette ning Lõuna-Eestist saab mõne sammuga Põhja-Läti.


Jätk Põhja-Lätis. Otse piiri taga asub Ape linnake, mis oma dolomiidist majadega meenutab mingil määral Kuressaaret. Kohalikku devoni paasi on aegade jooksul murtud samast linnakese lähedalt.

Kuue versta kaugusel piirist asub Vaidva-Joa (Vaidavas Grûbe). See oleks Liivimaa looduse pärl ja tähelepanu väärt paik kogu Eesti mõisteski. Siin voolaks Läti kõrgeim (4,3 m) looduslik juga. Kui inimene poleks vahele astunud: üsna veerohke Vaidva jõgi ahvatles astangult kukkudes hea energiaallikana ning juba üle-eelmisel sajandil rakendati ta tööstuse teenistusse. Nüüd laiutab sellel kohal elektrijaama tamm. Ülemine kahemeetrine astang on täielikult betooni valatud, ka alumise peal on betoonikiht. Tolle servas, roheliste sammalde tagant siiski paistab massiivset urbset dolomiiti, millelt tol maipäeval sorises paar tillukest niret, hoides elus mälestust kunagi nii uhkest joast. Seal ta siis nüüd oli – Vaidva juga, uinunud iludus.

Torudesse ja betoonrennidesse on surutud ka kolm Vaidva-Joa allikat. Ainsana on täiesti looduslikuna püsinud kunagi joa taganemisel tekkinud pank, mille paljanduva osa kõrgus ulatub nelja meetrini.

Üks Liivimaa meeldivamaid asulaid on Koivaliina (Gaujiena). Esimese asjana torkab silma Koiva poole laskuv maantee, mis on raiutud paremat serva pidi paekaljusse. Ühel künkal kerkivad paekivist linnusevaremed, teisel võimas mõisahoone loendamatute künkaveere paemüüridega.

Koivaliinal on ka oma kurisu, mille infopunkti lahke naisterahvas isiklikult kätte juhatas. Oja oli äärmiselt veevaene ja kurisu seega väheütlev. Teejuht ruttas vabandust otsima, ajades kõik põuase maikuu süüks. Muidu ikka möllavat sel ajal tublisti! Seejuures ilmnes tema patriootlikkus, milles Koivaliina-taolise koha puhul pole ka midagi imestada.

“See on parim koht elamiseks,” kinnitas ta. Vastasin, et usun. Ja et veel rohkem usun, kui olen ära näinud ka Kalametsa kanjoni – Kalamecu gravâ.


Üks täiuslikumaid kohti ülepea … Saingi temalt üksikasjaliku kaardi ning ta juhatas mu õigele teeotsale. Liivane tee lookles läbi lõhnavate luitemännikute. Valdas rannikulähedane tunne. Metsküla (Meþeiems) künkaväludel õitsesid nurmenukud ja viimastel päevadel puhkenud toomingad, silma hakkas paar paekivivaret. Taamal sinetasid Mehkamaa metsad. Oleks see piir ometi tõmmatud paar miiligi lääne poolt, siis ... Noh, siis ei peaks Kalkahjult tulles tegema seda tohutut ringi ida kaudu, läbi Ape piiripunkti. Siis võiks tulla otse läände, Kalametsa kanjonisse, mis oleks üks Eesti ilusamaid loodusmälestisi. Paraku on ta üks tähelepanuväärsemaid Läti loodusmälestisi, sellega peab leppima. Kalametsa kanjon ise muidugi piiridest ja riikidest ei küsi. Tema on nagu on: võõrale ootamatu ilmutis, mingi Põhja- ning Lääne-Eesti looduse harukordne ristand, poetatuna kaugele Võrumaa metsade taha.

Tundlikuma inimese paneb Kalametsa kanjon suisa ohkama ning üha imestama. Sa astud ja astud piki Kõverjõe (Polistupe) kallast ega oska mõista, kuidas selline väike veelint on küll suutnud tekitada säherduse kanjoni. Algul tõttab ta üle madala paeastmestiku, hakates seejärel noolima esilekerkinud madalat panka. Siis kukub juba umbes poole meetri kõrguselt, tekitades kanjoni ainsa tõsiseltvõetava joa. Eestis on millegipärast joa alammõõduks kehtestatud üks meeter, mis vähemalt devoni maaliliste väikeste veelangude puhul tundub ülekohtune: mis nemad siis on? Siinse intiimse joakese kaljud näivad olevat kõige auklikuma juustu moodi läbi puuritud, on vilsandlikult känkras ja sakilised, olles vilsandlikumad kui võrdluspildi loonud Vilsandi dolomiidid ise.

Vähem paeluv pole ka kolmas veelang, kus vesi tõttab üle üksteise järel ette sirutuvate siledate paeastmete. Kohalik Treppoja! Seal hakkavad kõrgust koguma ka kanjoniseinad: nad kerkivad kahel pool oja kuni kuue meetri kõrguseni, eendudes ülal räästaina kaugele ettepoole. See joalik ja kanjonlik meeleolu kannab mõtted ära kaugele Soome lahe serva. Teisalt meenutavad paksud urbsed dolomiitkaljud pigem Muhu või Vilsandi panku.

Selle kõige keskel ma nüüd istun: samblasel varisenud kaljuplokil, kuumavad labajalad külmas sulisevas paeoja vees. Haaran pilguga paepragudesse klammerduvaid, hiljuti lahtirullunult õrnas tuulehoos värelevaid hapraid põisjalgu, pärnade noorte lehtede uut algust orupervedel, päikesekildude põrkumist arvukailt astanguilt ja usun: see on üks täiuslikumaid kohti ülepea. Vähemalt tollel maipäeval tundus nii.

Muide, lähedal, veel tiba Karisöödi poole, asub teinegi paeorg. Kõrgussuhtelt on Markuse org võimsamgi: oja voolab varisenud paerusu vahel umbes kümne meetri sügavusel. Tuttavad Plavinase lademe punakad urbsed dolomiidid paljanduvad oru ülaservis paari-kolme meetri paksuselt. Siiski jätab varjuline Markuse org märksa enesessetõmbunuma mulje.

Too kevadreis viis ka piki Koivat ülesvoolu, kus kerkib Läti kõrgeim, küll üsna mattunud 25 meetri kõrgune dolomiitpank. Ning edasi Vizla kärestikele, kus samuti leidub väike juga ning üllatavad (juba Daugava lademe) punasekirjalised dolomiidid.

Ent kõige enam jäi siiski hinge Kalametsa kanjon. Endiselt ei usu ma hästi, et seal kusagil Mehkamaa servas peidab end selline koht. See on nagu kevad ise, mille tõelisuses veendumiseks pead ta jälle päriselt leidma.



TAPIO VARES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012