Vaesed linnud! Vähe sellest, et nende elupaigad aasta-aastalt aina kesisemaks jäävad, mõnel neist pole ka ühest nimetust. Isegi Eesti ornitoloogiaühingu koduleht annab otsingutulemuse: soorüdi ehk soorisla. Vanemad linnuhuvilised ütlevad “risla”; “rüdi” on uuema aja tuletis.

Asja teeb veelgi keerukamaks see, et ornitoloogid tunnevad rüdil kaht alamliiki – niidurüdi ja tundrarüdi –, keda vähem kogenud silm eristada ei suuda. Siiski lubatakse alamliiki eristamata nimetada neid omapäraseid linde lihtsalt soorüdiks. Jääme siis selle juurde. Nimi ei riku meest, antud juhul siis ka lindu. Linnud toimetavad omasoodu, inimeste tegemisi ja arvamisi aimamata. Kahjuks on just inimene see, kellest nende toimetused meie kodumaal kõige enam olenevad.

Meie rannaniite on proovitud jõudumööda taastada ning hoida sellisena, nagu nad seda olid põllumajanduse tippaegadel. Siis oli tippaeg ka rüdidel. Mõnel pool Läänemaal on rannaniite hooldades suudetud rüdide arvukuse vähenemist pidurdada, kuid kindlust, et nad püsima jäävad, veel ei paista. Praegu on neid juba mitukümmend korda vähem kui kunagisel tippajal. Niisiis peame leppima asjaoluga, et elukeskkonna muutuste tõttu ei saa me vanadel rannaniitudel nautida seesuguseid vaatepilte, mis olid meie vanematele ja vanavanematele tavalised. Muidugi on koos silmale nähtavaga muutunud ka helimaastik.

Sügisränne väärib vaatamist. Soorüdi on meil väga arvukas läbirändaja, kes ilmub Eesti rannikualadele toitu otsima ja kaaslastest kurvitsalistega kisklema nii kevaditi kui ka sügiseti. Sügisesed läbirändajad ilmuvad juba juuli lõpul, mil nad on oma vanemlikud kohustused täitnud. Minu kokkupuuted rüdidega pärinevadki sügis- ja kevadrände aegadest. Kui kevadränne on justkui üksikute julgete tilkumine – näed ühte siin, kahte seal –, siis sügisrände aegu avaneb hoopis teine pilt: linnuparved on suured, koosnevad paarikümnest kuni paarisajast rändajast. Kes on näinud rüdide ja nendega tihti sama „tðarterlennukiga“ reisivate tüllide, tutkaste ja teiste kurvitsaliste lennustiili, need aimavad, kui imeline on vaatepilt suurest kurvi võtvast linnuparvest. Jääb tõesti mulje, et tuhatnelja kihutavat parve juhib üksainus piloot. Neil on lihtsalt imestamapanev võime kõik ühekoos ja üksmeelselt teravaid täisnurkseid pöördeid teha, ilma et ükski parve liige maha pudeneks või teistmoodi mõtleks.

Peale äkkpöörete käib suurte parvedega kaasas ka omamoodi melu. Tuleb ette kisklemist toidu ja puhkekohtade pärast, üldse käib aktiivne suhtlus. Suheldakse väga mitmes keeles, et mitte öelda pudikeeles. Nagu juba mainitud, ei pööra soorüdid tähelepanu nendega koos reisivatele teist liiki lindudele. Seepärast tasub alati kogu tegutsev rüdiparv üle vaadata, sest niimoodi võib avastada tõelisi haruldusi.

Mina olen Sõrve säärel koos rüdidega näinud reisimas järgmisi liike: liiva- ja väiketüllid, väikerüdid, kõvernokk-rüdid ja tutkad. Vöötsaba-vigled pole ka tavaliselt kaugel ning mu tuttavad linnuhuvilised on rüdiparves näinud isegi leeterüdisid, värbrüdisid ja plütte. Seega, kaugemalt vaadates üksluine ja ühtlaselt podisev rändeparv võib peita endas omajagu saladusi ja üllatusi.

Üllatusi otsides ei pea aga alati rüdiparve süüvima. Kord õhtusele vaatluspostile suundudes avastasin, et keegi oli juba koha sisse võtnud. Toituvast parvest vaevalt paarikümne meetri kaugusel istus kivide vahel varitsedes raudkull, kes siis minu saabumise tõttu ilmselgelt nördinuna lahkuma pidi.

Teisel korral sattusin lausa keset linnuparve: tegutsev parv oli lamava loodusfotograafi lihtsalt endasse neelanud ja ma olin üsna segaduses, kuhu poole objektiiv suunata, sest ümber minu toimetas igas ilmakaares eri liiki linde. Järsku kostis hädapiiks, ja kõik see mees tõusis lendu ning kadus, ilmutades samasugust üksmeelt nagu eespool kirjeldatud õhuakrobaatiliste trikkide etendamisel. Mina jäin suu lahti lamama, ei osanud teha piiksugi. Ent kohe hakkas mulle silma ka paanika põhjustaja: parve oli sööstnud väikepistrik – seekord ebaõnnestunult.

Märksõnad ränne, suured parved ja intensiivne tegevus tähendavad looduses üllatusi ja seninägematuid juhtumisi. Seepärast ongi rändetee ja -aeg lindudele üpris ohtlikud. Koos teistega liiguvad ju ka röövlid. Toitumisega on samamoodi: süüa tahavad nii taimtoidulised kui ka lihast lugu pidavad rändajad.