Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/6
Soolalemb merikapsas

Lähiminevikus on tavainimese arusaam kapsast oluliselt avardunud. Kas ise kasvatades või kaubandusvõrgu vahendusel on paljud meist kokku puutunud roos-, nui- ja spargelkapsaga. End kui paljud tunnevad merikapsast?

Eesti keeles on käibel kaks nimetust: merikapsas ja merekapsas. Esimesega on lood selged: see tähistab ristõieliste sugukonda kuuluvat püsikut, ladinakeelse vastega Crambe maritima. Seda nimetust kasutavad nii taimemäärajad, botaanika teatmeteosed kui ka aiandushuvilistele mõeldud käsiraamatud.

Teise nimetusega on aga probleeme. Termin “merekapsas” tähistas kunagi merest saadavat söödavate vetikate kogumit, kusjuures peamiselt peeti silmas lehtadru (Laminaria). Sellise käsitluse leiame ka “Eesti entsüklopeediast” (1992, VI, lk. 275). Nagu kirjapildist ilmneb, erinevad need kaks nimetust vaid ühe tähe jagu ning nüüdisaegne pealiskaudne kaubandusterminoloogia kasutab mõlemaid üsna suvaliselt. Poes võib inimene osta nii merekapsa kui ka merikapsa salatit, aga tegelikult on need mõlemad valmistatud vetikatest.

Eelmise aasta lõpus ilmunud tõlkeraamatu “Maailma toiduainete entsüklopeedia” aineregistrist leiame vaid ühe termini – merikapsas. Ja viide juhatab kahele leheküljele (100 ja 299), millest ühel tehakse juttu Crambe maritima nimelisest taimest, teisel aga räägitakse kapsalehti meenutavatest meres kasvavatest rohevetikatest Ulva lactuca ja Ulva fasciata. Nii et üks nimetus ja kaks täiesti erisugust organismi! Tõsi küll, neil on ka üht-teist ühist: nad on rohkemal või vähemal määral seotud merega ning mõlemad kõlbavad ka inimtoiduks. Tõsi, bioloogiliselt veidi kahtlasena kõlab viimati nimetatud entsüklopeedias toodud väide, et merikapsast (!) on 20–30 liiki. Vahest mõeldakse selle all ikka sorte või teise variandina perekonda krambe kuuluvaid liike?


Mererannal kasvav kapsas. Erinevalt paljudest muudest meie taimedest pole rahvasuu rannajoonel kasvavale merikapsale erilisi lisanimetusi andnud. Võib-olla on siin põhjuseks taime kohatine levik vaid teatud Eestimaa piirkondades. Igatahes vanemas kõne- ja kirjakeeles tunti meil merikapsast üsna sarnaste nimetuste all, nagu merekaapsad, merekaapsus, merre kapstad.

Taime ladinakeelne nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast krambe ´kapsas´, ladinapärane maritima tähendab merelist. Inglise keeles on see taim tuntud kui sea kale, saksa keeles Meerkohl, prantsuspäraselt chou marin, hispaania keeles crambe või col marina, soome keeles merikaali, hollandlastel zeekool jne.


Silmapaistvalt kogukas rannataim. Järgnev jutt käib vaid ristõieliste sugukonna krambe perekonda kuuluva merikapsa kohta. Kasvukohana eelistab see liik rannalähiseid klibuvalle ja liivaribasid. Välimus tavapärast kapsast küll ei meenuta: suured ja paksud, äärtest kergelt sulghõlmised lehed on kaetud sinakashalli vahaja kirmega. Lehed ei paigutu kapsapeale omasesse asendisse, vaid laotuvad taime keskosast sirguva varrekogumi ümber enam-vähem ringjalt laiali. Alumised lehed on ülemistest tunduvalt lihakamad ja suuremad, pealegi teise kujuga.

Suvekuudel, juunis-juulis, kasvatab taim võimsad kandilised õisikuvarred, mille tippu ehivad valkjate õitega õisikud. Õied lõhnavad üsna tugevalt ning taim toodab ka rikkalikult nektarit. Järelikult on merikapsas hea meetaim.

Kogukal taimel on ka vääriline juur. Et merikapsas kasvab tuultele avatud kohtades, siis on juurel peale vee ja toitainete hankimise veel oluline ülesanne taime kinni hoida. Merikapsa juur annab ka rikkalikult maa-aluseid võsundeid, neist omakorda arenevad uued võrsed. Kahelüliline vili võib uutesse kasvukohtadesse kanduda vee või tuulega.

Kui novembris 1963 tekkis Islandist 20 meremiili kaugusele uus vulkaaniline saar, siis juba 1965. aasta suveks oli merikapsas seal kanda kinnitanud.


Mida ja milleks süüakse? Merikapsast on toiduks pruugitud juba sajandeid. Eesti alalt leidub kirjalikke teateid läänesaartelt: seal on looduslikult kasvavatest taimedest suppi keedetud. Hoopis rohkem on merikapsast toidupoolisena hinnatud Inglismaal, kus seda taime on lausa sihipäraselt kasvatatud ja söödud juba 18. sajandist alates. Nüüdseks on seal jõutud isegi merikapsa sortide aretuseni.

Kui esialgu söödi merikapsa lehti ja leherootse, siis tänapäeval hinnatakse kõige rohkem hoopis noori võrseid, mis pole veel maapinnale jõudnud ega sisalda seetõttu klorofülli. Millegipärast kasutatakse selliste võrsete puhul sõna “pleegitatud”, millest võib kergesti tekkida ekslik mulje: tavatähenduses mõistame pleegitamisena pigmendi kadu päikesekiirguse toimel. Merikapsa ja spargliga toimitakse aga teisiti: klorofülli sünteesi takistatakse sellega, et arenevad võrsed maetakse mullakihi alla ja neil lastakse pikkusesse kasvada pimedas. Võrsed koristatakse tavaliselt siis, kui nende pikkus küünib 15–20 sentimeetrini ning lehealgmed pole lahti rullunud. Ühel aastal saab sel moel taimedelt võrseid koguda kolm-neli korda.

Peale noorte võrsete on söödud ka merikapsa lehti, kuid need pole mitmel põhjusel nii maitsvad. Esiteks: mida vanem leht, seda puisem see on. Teiseks: vanad ja suured lehed on maitselt kibekas-mõrkjad. Viimane eripära on tingitud kogu ristõieliste sugukonnale iseloomulikest tioglükosiididest, mis lagunedes annavad sinepiõlisid. Toidunappuses on söögiks küpsetatud ka merikapsa lihakat juurt, sest see sisaldab arvestataval hulgal taimseid varusüsivesikuid, peamiselt tärklist. Gurmaanid armastavad toidupalana aga merikapsa veel puhkemata õiepungi, millega maiustatakse kas toorelt või küpsetatult.

Kui esialgu hinnati merikapsast eeskätt vitamiin C võrdlemisi rikkaliku allikana ja taimi võeti skorbuudi vältimise mõttega isegi merereisidele kaasa, siis nüüdisajal on esiplaanile tõusnud just selles taimes rikkalikult sisalduvad mikroelemendid. Põhjus on selles, et looduslikult kasvab merikapsas rannikuribal, mida merevesi teatud sagedusega üle ujutab. Veelgi enam: merikapsale on oluline ka vee soolsus, mis ei tohiks jääda alla kuue promilli.

Arvestades nii merevees kui ka ranniku pinnases leiduvate keemiliste elementide mitmekesisust ning taimede võimet koguda endasse kasvukoha pinnases leiduvaid keemilisi ühendeid, saamegi põhjenduse, miks merikapsas sobib mikroelementide allikaks. Tõsi, see kehtib ikkagi vaid mererannas kasvavate taimede suhtes, mitte aga koduaias kasvatatud merikapsaste puhul, kui neid just kas rannast toodud pinnasel ei kasvatata või mereveega ei kasteta.

Peale merikapsa kasutatakse toiduks ka teisi perekonna krambe liike. Näiteks tatari krambel (Crambe tatarica) süüakse lihakaid mahedamaitselisi juuri ja noori võrseid. Seevastu abessiinia krambet (Crambe abyssinica) kasvatatakse hoopis õlirikaste seemnete saamiseks.


Merikapsa väärtus toidulaual. Kõige hinnatavamad on toidulaual kahtlemata noored võrsed, mis meenutavad sparglit, kuid on sellest tunduvalt odavamad. Väga menukad on sellised võrsed Inglismaal ja Prantsusmaal. Lõviosa merikapsast süüaksegi pleekvõrsetena. Need on üsna maheda värsket kapsast meenutava maitsega, nõrga pähklit meenutava lõhnaga ning söömisel krõmpsuvad. Tavaliselt kuumutatakse võrseid enne söömist aurus, kuid neid võib pruukida ka toortoiduna.

Merikapsa võrseid lisatakse salatitele, aga serveeritakse ka lihast, kalast ja mereandidest valmistatud roogade juurde. Erisugustes kastmetes serveerituna pakutakse kuumtöödeldud võrseid ka iseseisvalt, see on täiesti nauditav roog. Toiteväärtuse poolelt peab rõhutama, et pleekvõrsetes on vitamiini C õige vähe. Küll aga leidub nendes mitut B-rühma vitamiini, näiteks tiamiini ja foolhapet. Põhitoitaineid on sellises toidukraamis samuti vähe, sellele viitab juba võrsete vähene kuivainesisaldus (kuni 7%). Paari protsendi piires leidub süsivesikuid ja valke, lipiide veelgi vähem.

Tegu on ka üsna energiavaese toiduga: sajagrammine toiduports annab kuni 20 kilokalorit. Tegelikkuses on olukord teistsugune, sest vaevalt keegi ainult võrseid ilma lisanditeta sööb. Kõrgelt hinnatakse võrsete rohket kaaliumisisaldust, mis täiendab organismi kaaliumivarusid ja aitab ka kehast vett väljutada.

Kõik eeltoodu on tore, kui arvestame, et merikapsa pleekvõrsed on siiski harv ja eripärane toidulisa üksikute inimeste toidulaual, mitte aga laialt levinud põhitoit meie igapäevases menüüs.



URMAS KOKASSAAR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012