Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2007/6
Vike-punalamesklane

See ilus punane mardikas on ha haruldasemaks muutuva metsaliigina ks paljudest, kelle elupaikadele kahju toonud inimtegevust saab ja tuleb metsameestel piirata.

Paljudes Euroopa riikides punasesse nimistusse kantud punalamesklasi (perekond Cucujus) elab Euroopas kaks liiki: vike-punalamesklane (C. cinnaberinus) ja temast tavaliselt pikem, kuid muus osas vga sarnane suur-punalamesklane (C. haematodes). Eestikeelsed mardikamrajad on hinnanud mlemad meil haruldaseks vi vga haruldaseks, kuid suur-punalamesklase Eesti leide kollektsioonimaterjal mulle teadaolevalt ei kinnita. ksnes omaaegne suurteos Fauna Baltica (1875) nimetab suur-punalamesklase tpsemaid leiukohti: Karula ning Vru [12].

Pilkupdev vlimus. Oma nimest hoolimata ei ole vike-punalamesklane sugugi nii vike. Sugukonnakaaslastest (Cucujidae lamesklased) on ta hoopiski suurimaid (1115 mm pikk) ja mardikate seas pigem keskmisest suurem. Nagu lamesklastele omane, on ka punalamesklased rmiselt lameda kehaga, olles oma suuruse kohta vahest hed lapikumad mardikad ldse. Mardika lapool rpklgsed kattetiivad, hambulise klgservaga eesselg ning tugevalt esiletungivate oimude tttu massiivne kolmnurkne pea on kinaver- vi sarlakpunased. Siit ka ladinakeelne nimetus cinnaberinus, saksakeelne Scharlachkfer (sarlakmardikas) ja soomekeelne punahr. Mustad on mardika jalad, tundlad, suised, eesselja klgservis, tagakeha ja suurem osa rindmikust.


Levik Euroopas ja Eestis. Vike-punalamesklane on Euroopas levinud hajusalt ja paiguti (vt. kaarti), idas ulatub levila Siberini. Paraku on selle pilkupdva mardika, mnede autorite arvates rgmetsa relikti arvukus kogu Euroopas mrgatavalt vhenenud, mistttu ta on arvatud eriti ohustatud liikide hulka, vhemalt Eestis, Ltis, Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Enamik mardika praegu teada olevaid leiukohti Euroopas asub kaitsealadel.

Punalamesklase Eesti asurkond koosneb teadaolevalt kolmest populatsioonist, mis on avastatud viimase viieteistkmne aasta jooksul. Kuni selle ajani oli Eestist teada vaid paar vga vana leiukohta: Saadjrve ning Prnu [12], kusjuures Saadjrvelt aastal 1831 kogutud mardikas on kollektsioonis alles. Viieteistkmne aasta eest avastati selle haruldase mardika populatsioon Prnumaal Kanakla lhedal rgilmelises segametsas, kus vike-punalamesklased elasid seisvatel surnud haabadel [11]. Samas kohas on seda mardikat nhtud mitmel aastal hiljemgi, kuid osa populatsioonist hvis lageraie tttu 1996/1997. aasta talvel [14]. lejnud kaks leiupaika, mille avastasin aastal 1999, asuvad sna lhestikku Virumaal: Tudu lhedal ning Muraka looduskaitsealal [15].


Elupaik ja eluring. Vike-punalamesklane eluneb Eestis, nagu ka valdavalt Phjamaades, vanades rgilmelistes haavaosalusega segametsades, kus mardika vastsed arenevad hiljuti surnud vi juba nrgalt pehastunud vanade haabade vi haavatgaste korba all niiskes niines. Vastsete toidupoolis on peamiselt lagunev ja seenetanud niin, kuid vahel ka teiste putukate vastsed ja nukud. Haudepuudena on eelistatumad jmedad, aeglaselt jalal surevad (kuivavad) haavad, kuid tihti ka lamatved. Muraka looduskaitsealal oli rohkesti mardika vastseid jmedal tormiheitehaaval. Soomes on leitud, et mardikas asustab meelsasti ka tulest kahjustatud haavapuid [6].

Kuigi vike-punalamesklase elujulisemad asurkonnad seonduvad vhemalt Phja-Euroopas haavaga, vib ta peamiselt lunapoolsetel aladel elada teistelgi liikidel. Nii on teda Ltist leitud tammelt [16], Leedust peale haabade ka remmelgalt, lepalt, jalakalt, tammelt ja ploomipuult [10]. Rootsist on varasemal ajal leitud peale haabadele nii tammelt, kaselt, jalakalt kui ka saarelt [8]. Teiste haudepuudena mrgitakse kirjanduses veel prna, vahtrat, pki, musta paplit, murelipuud ning isegi okaspuid (Soomes kuuske ja Kesk-Euroopas nulgu). Kvad lehtpuud, nagu tamm, pk, vaher ja jalakas, on mardika olulisemad haudepuud Kesk-Euroopas.

Mardika elutskkel kestab kaks aastat. Valmikud on aktiivsed mais-juunis sigimise aegu. Juunis-juulis rajab emane haudme [7]. le talve elanud ja teisel arenguaastal tiskasvanuks saanud vastne nukkub tavaliselt kuivemas haavakorbas juulikuus. Vahel vib ta selleks meisterdada nripurust nukuhlli. Ndal-paar hiljem koorunud noormardikad jvad mneks ndalaks, sageli aga mrksa kauemaks, koorumispaika [8]. Talvituvaid valmikuid vib leida sgisest kevadeni haudepuude korbas vi juurekaela samblas.


Ohutegurid ja praegune seisund. Selle liigi populatsioonid on olnud pidevas ohus peamiselt seetttu, et majandusmetsas raiutakse haavad vlja mrksa varem, kui need punalamesklasele sobivasse ikka juavad. Aga ka seetttu, et prast lageraiet suuremad haava(sega)metsalaamad killustatakse: haavalanke tavatsetakse metsastada teiste puuliikidega, peamiselt kuusega. Neil phjustel on punalamesklasele sobivad elupaigad Phja-Euroopas pidevalt kahanenud. Soomlased on kogenud, et vike-punalamesklase asurkonnad taanduvad sedamda, kuidas kaovad neile elupaigaks sobivad suured ja pikkamda surevad haavad [6].

Eesti oludeski suuresti vaid tulule orienteeritud majandamisviis ei ole jtnud palju ruumi haavahiidudele ja seelbi ka punalamesklasele. Olen korduvalt ninud metsaveerele unustatud hiiglaslikke haavanotte vi terveid virnu, mis peamiselt haavataeliku phjustatud mdaniku tttu on osutunud tarbepuiduna kasutuks. See on mrk ebaperemehelikust tegevusest: seisvate puudena oleksid just need olulise tarbevrtuseta vanad jmedad haavad olnud parim elupaik nii punalamesklasele kui ka paljudele teistele putuk-, seen- vi samblikharuldustele, kellest oli pikemalt juttu Eesti Looduse tunamulluses oktoobrinumbris [5]. Siin on oluline lisada, et just haab eesktt raugaikka judnuna pakub elupaika kige suuremale hulgale Eesti punase raamatu mardikaliikidest! Viimastele, teiste seas ka punalamesklasele, tooksid kll leevendust siin-seal harva raielankidele jetavad silikhaavad, kuid usutavasti vajaks vike-punalamesklane populatsiooni psimiseks vhemasti silikpuude kogumikke.

Eestis on vike-punalamesklane II kaitsekategooria liik ja arvatud eriti ohustatud mardikaliigina punasesse raamatusse. Psielupaigana veti 2005. aastal kaitse alla Kanakla populatsioon, kus liik on olnud Eestis arvukaim. Paraku, aastail 20042006 selles metsatukas korduvalt kies ei nnestunud mul seda mardikat taaskohata. Teadmata on ka Virumaa populatsioonide senine olukord ja liigi olemasolu neis. Tudu-lhedases leiupaigas ngin vike-punalamesklast viimati aastal 2001, misjrel sama aasta juulis laastas neid metsi tromb.

Vib ksnes loota, et see haruldane mardikas Eesti leiupaikades ja looduses tervikuna veel psib. Kahtlusteks annab phjust ennekike populatsioonide viksus, mis niteks Virumaa leiupaikades on piirdunud he-kahe asustatud puuga ja vheste sobivate haudepuudega. Samas pole vike-punalamesklase populatsiooni suurust ja tegelikku elujudu sugugi kerge hinnata: vaja oleks piiluda surnud haabade koore alla, kuid seelbi kahjustaksime mardika elutingimusi niigi vhestel vimalikel haudepuudel. Lihtsalt puutvel ringi jalutavat valmikut leiab paraku harva ja sedagi vaid hea juhuse korral. Hoidkem siis vanas haavikus silmad lahti: vike-punalamesklane on meie phjamaiselt tagasihoidlike mardikate seas vhemasti mrgatavam kui nii mnigi teine putukharuldus.




1.

Bakke, Alf 1999. High diversity of saproxylic beetles in a hemiboreal mixed forest reserve in the south of Norway. Scandinavian Journal of Forest Research 14 (3): 199208.


2.

Bussler, Heinz et al. 2005. European natural heritage: the saproxylic beetles in the proposed Parcul National Defileul Jiului. Analele Institutul de Cercetari si Amenajari Silvice 48: 5571.


3.

Distribution map. Species Cucujus cinnaberinus (Scopoli, 1763). http://www.biolib.cz/en/taxonmap/id126/


4.

European Nature Information System. Cucujus cinnaberinus. http://eunis.eea.europa.eu/


5.

Lhmus, Asko jt. 2005. Haab pakub elupaiku vhemalt kahele tuhandele liigile. Eesti Loodus 56 (10): 615.


6.

Mannerkoski, Ilpo 2001. Kovakuoriaiset. Ilmonen, Jari et al. (eds.). Luontodirektiivin kasvit ja selkrangattomat elimet. Suomen Natura 2000-ehdotuksen luonnontieteellinen arviointi. Suomen ympristkeskus, Helsinki: 122149.


7.

Никитский, Н. Б. и др. 1996. Жесткокрылые-ксилобионты, мицетобионты и пластинчатоусые Приокско-Террасного биосферного заповедника (с образом фауны этих групп Московской области). Сборник трудов зоологического музея МГУ 36: 1197.


8.

Palm, Thure 1959. Die Holz- und Rinden-Kfer der sd- und mittelschwedischen Laubbume. Opuscula Entomologica, Supplementum 16. Entomologiska Sllskapet i Lund, Lund.


9.

Pawlaczyk, Pawe et al. (eds.) 2004. Propozycja optymalnej sieci obszarw Natura 2000 w Polsce Shadow list. KP, OTOP, PTOP Salamandra, WWW Polska, Warszawa.


10.

Povilas, Ivinskis et al. 2007. Status and distribution of Osmoderma eremita and Cucujus cinnaberinus (Coleoptera) in Lithuania. 4th international conference Research and conservation of biological diversity in Baltic region. Daugavpils, 2527 April, 2007. Book of abstracts. Saule, Daugavpils: 45.


11.

Roosileht, Uno 1994. The primeval forest of Kanakla (Estonia) is rich in rare beetles (Coleoptera). Sahlbergia 1: 1520.


12.

Seidlitz, Georg 1875. Fauna Baltica. Die Kfer (Coleoptera) der Ostseeprovinzen Russlands. Archiv fr die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. 2, 5. Dorpat.


13.

Siitonen, Juha; Martikainen, Petri 1994. Occurrence of rare and threatened insects living on decaying Populus tremula: a comparison between Finnish and Russian Karelia. Scandinavian Journal of Forest Research 9 (2): 185191.


14.

Sda, Ilmar 1998. Ohustatud mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. Metsanduslikud Uurimused 29: 109123.


15.

Sda, Ilmar 2003. Euroopa Liidu loodusdirektiiviga kaitstavad mardikalised (Coleoptera) Eesti metsades. Metsanduslikud Uurimused 38: 103114.


16.

ternbergs, Mris 1998. Cucujus cinnaberinus (Scopoli, 1763). Spuris, Zandis (ed.). Red Data Book of Latvia. Rare and Treatened Species of Plants and Animals. 4. Invertebrates. Institute of biology, University of Latvia, Rga: 77.



ILMAR SDA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012