Eesti Looduse fotovõistlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/6
Vaimne kasv asendab majanduskasvu

Jakob von Uexküll on sündinud 1944. a. Rootsis, kasvas üles ka Saksamaal ja sai hariduse Oxfordi ülikoolis filosoofia, poliitika ja majanduse erialal. Noore mehena müüs ta 1980. aastal ligikaudu miljoni USA dollari eest maha oma margikogu ja asutas selle rahaga Õige Eluviisi auhinna (Right Livelihood Award), mida tänapäeval tuntakse ka “alternatiivse Nobeli preemia” nime all. Alternatiivse auhinna loomise ajendiks tõi Uexküll Nobeli preemia laureaatide valiku eelkõige arenenud tööstusriikide kodanike hulgast ja kitsast erialade ringist, ehkki Nobeli preemiat on harjutud pidama austusavalduseks kogu inimühiskonna teenekamaile liikmeile. Õige Eluviisi auhind püüab tunnustada inimesi geograafiliselt tasakaalukamalt ja leida laureaate, kes pakuvad praktilisi vastuseid, kuidas ületada inimkonna peamisi proovikive, nagu keskkonna laastamine, sõjad, inimõiguste rikkumine, vaesus, ületarbimine ja rikaste inimeste vaimne kängumine. Auhinda antakse välja igal aastal Rootsi parlamendis, selle väärtus on traditsiooniliselt 2 miljonit Rootsi krooni (pisut üle 3 miljoni Eesti krooni). Uexküll ise on auhinna kohta kujundlikult märkinud: “See on loodud, aitamaks Põhjal leida elutarkus, mis vastaks nende teadusele, ja Lõunal leida teadus, mis vastaks nende ürgsele elutarkusele.”

Uexküll on korduvalt valitud Saksamaa Rohelise Partei delegaadina Euroopa Parlamendi liikmeks, ta on osalenud paljude keskkonnakaitse, säästliku majanduse jms. organisatsioonide (The Other Economic Summit, New Economics Foundation, Friends of the Earth International, Transparency International, Greenpeace International jt.) asutamisel ja töös. Tema eestvõttel asutati tänavu mais Maailma Tuleviku Nõukogu (World Future Council), et kaitsta maailma arengut puudutavates küsimustes tulevaste põlvkondade huve. Tuhanded kodanikuühendused üle maailma valivad selle ainulaadse eetikakoja 50 liiget, otsuste tegemisse kaasatakse nõuandjate kogu ja ülemaailmsed ekspertkomisjonid. Tegevus on suuresti Interneti-põhine. Nagu Uexküll intervjuuski rõhutab, nõukogu üheks eesmärgiks on ka kohalike tulevikunõukogude loomine.

Uexkülli juured on Eestis, tema vanaisa ja nimekaim, bioloog Jakob von Uexküll pärineb baltisaksa aadlisuguvõsast ja sündis ning õppis Eestis, pidades Karl Ernst von Baeri üheks oma põhieeskujuks. Vanemat Uexkülli tuntakse eelkõige kui “omailma” (Umwelt) kontseptsiooni loojat ja biosemiootika rajajat. Tema pärandi hoidmise ja uurimisega tegeleb temanimeline keskus, mille peakorter on Tartus. Ka noorem Uexküll hoiab oma Eesti juuri aus: andis 1993–1997 välja Eesti Taassünni auhinda ja on korduvalt pidanud siin loenguid, viimati läinudtalvisel Von Krahli Akadeemial Tallinnas. Sama külaskäigu raames leidis ta mahti anda Eesti Loodusele intervjuu.


(www.worldfuturecouncil.org, www.rightlivelihood.org, www.wikipedia.org, www.zbi.ee/~uexkull/)

Kas inimühiskonna suundumus rohelisele, ökoloogilisele elukorraldusele on praegu realistlik või üritame seda liiga vara?


Arvan, et me pigem üritame seda liiga hilja. See oli realistlik juba 1970-ndatel, mil taibati probleemi tegelikku ulatust. Kahjuks töötasid sellele vastu n.-ö. ahnuse jõud. Taibati, et kui “pirukas” ei kasva enam, kui piiramatu majanduskasv pole võimalik, siis ei saa maakera ressursside õiglase jaotuse küsimust enam lükata tulevikku, sellega tuleb silmitsi seista kohe. Ja selgelt paljudele inimestele rikastest riikidest oli see tõdemus väga ebamugav. Niisiis teesklesid nad, et piiranguid majanduskasvule pole olemas – mis muidugi on naeruväärne. Tõsi küll, keegi ei suuda tulevikku kindlalt ennustada, ka Rooma Klubi “Kasvu piirid” 1 ei suutnud seda täpselt, ometi oli neil suuremalt jaolt õigus. Niisiis oleme kolmkümmend aastat elanud, nagu psühholoogid ütleksid, eitusfaasis. Küsimus ei ole eelkõige selles, kas suunamuutus on reaalselt võimalik, vaid kas see on vajalik – ja ilmselgelt see on vajalik. Kas me suudame seda? Kui ütleksime, et ei suuda, tähendaks see: kahju küll, aga me ei saa endale lubada elamist sel planeedil.

Nii et säärased ettevõtmised nagu Carteri taastuva energia programm2 70-ndatel oli samm õiges suunas?


Jah, kindlasti. Juba enne Carterit, Nixoni valitsusajal, oli USA keskkonnakaitse teadlikkuselt maailma riikide esirinnas. See oli nende praktilistes huvides, aga näen selle taga ka traditsioonilist austust looduse vastu, mida kohtab juba “asutavate isade”3 seisukohavõttudes. Reagani ajal suruti seda traditsiooni alla, kuid 70-ndatel oli see veel selgelt mõjul. Väärib märkimist, kuhu me praeguseks võiksime olla juba jõudnud, kuivõrd palju lihtsam meil oleks, kui USA keskkonnasäästlik poliitika oleks jätkunud.


Milles seisneb teie vanaisa, bioloog Jakob von Uexkülli uurimuste tähtsus praegusajal?


Arvan, et peamine põhjus, miks ta nüüdseks on taasavastatud ja teda võetakse taas tõsiselt, on tema hoiatused Darwini teooria – sel kujul, nagu seda tavaliselt õpetatakse – sotsiaalsete tagajärgede eest. Darwin teatavasti ei olnud oma kirjutistes kuigi otsekohene, sest ta ei tahtnud solvata oma järgijaid. Sestap väljendus ta mõnikord küllalt ebaselgelt, ümber nurga. On kirjutatud raamatuid, näiteks David Loye “Darwini kadunud teooria armastusest” (“Darwin’s Lost Theory of Love”), mis toovad esile, et Darwin nägi inimeste evolutsiooni kui moraalset kasvu, ja sugugi mitte kui lakkamatut võistlust ja võitlust.

Aga mitte nii ei mõtestanud üldsus tema teooriat, mitte nii ei lasknud ta ka ise end interpreteerida ja oma teooriat õpetada. Tekkis olukord, kus Victoria-ajastu Inglismaa majandus oma kõrid-maha-konkurentsiga illustreeris Darwini arusaama loodusest. Ja seda omakorda kasutati selle majandussüsteemi õigustamiseks. Olukorda, kus näiteks lapsed aheldati söekaevandustes vagonettide külge, et nad ei põgeneks, õigustati kui “loomulikku”.

Ja muidugi, sisuliselt sama on seis tänapäeval. Meile õpetatakse, et inimese loomulik olek on olla ahne ja võistlev. Kogu tarbimiskultuur õigustab end Darwini õpetusega, see on levinud bioloogiast majandusse, kõigile elualadele. Ahnust peetakse loomulikuks – kui keegi pole ahne, peaks ta end justkui tundma süüdlasena. Saksa keeles on väljend Gut Mensch, hea inimene, mis tähendab kedagi, kes ei allu ahnuse sunnile. See tunnustav väljend on muutunud justkui millekski naeruväärseks, samas kui Schlecht Mensch, halb inimene, oleks just nagu midagi positiivset. Inimesed naeravad sellise olukorra üle piinlikkustundega, sest nad mõistavad sedasorti lähenemise absurdsust. Tavamõistes halvimad inimomadused on darvinismist lähtudes nimetatud looduse seaduseks.

Vanaisa tõi kõik selle oma töödes esile. See muutiski ta justkui õpetajakujuks või kangelaseks paljudele, kes endale avastasid “teistmoodi” bioloogia, mis selgelt vastandub darvinismi dogmadele.


Kuidas on tema arusaamad mõjutanud teie tööd ja vaateid?


Keeruline küsimus. Püüdsin sellele vastust leida, kui kaks aastat tagasi Hamburgis taasavati vanaisa arhiiv ning mul paluti öelda avasõnad. Kasvasin üles täiesti teistsuguses maailmas, võiks öelda, et mu haridus oli väga “mitteteaduslik”. Teate ju inglise haridussüsteemi: valik tuleb teha küllalt vara, minu koolidirektor ei sattunud olema “teadlane”. Nõnda tundus vanaisa maailm mulle esiti üpris võõras: teoreetilisse bioloogiasse süveneda pole lihtne.

Kui olin juba asunud ametit pidama, hakkasin äkitselt saama kirju inimestelt, keda inspireeris mu vanaisa töö. Et mul on sama nimi mis vanaisal, oli see neile lihtsalt silma jäänud. Nii hakkasin ka mina tema töid üle lugema ja taasavastama. Vaimustusin üha enam, kas või tema uskumusest, et eelkõige peame avastama oma sisemist olemust ja laiendama oma sisemist teadlikkust. Saame kasvada inimolenditena, aga mitte enam tarbijatena, ilma et hävitaksime biosfääri. Vanaisa olulisus mu mõtlemises üha suurenes. Kui ma hakkasin märkama ja otsima vastust, miks inimkond liigub vales suunas ja koguni peab seda loomulikuks, siis muidugi oli vanaisa kriitikast mehhanistliku ilmavaate kohta väga palju abi.


Märkisite, et on võimalik sisemine, moraalne kasv. Kas võib nimetada seda ajastu märgiks, et Al Gore4 üritab kliimakriisi näidata pigem eetilise, moraalse kui poliitilise probleemina?


Jah, Al Gore on väga huvitav näide. Ta on mees, kes teadis kliimasoojenemisest juba kolmkümmend aastat tagasi. Tal oli õnn õppida professorilt, kes näitas selgelt, mida jätkuvast majanduskasvust ja tööstuskultusest tulenev süsihappegaasi emissiooni suurenemine kaasa toob. Siirdunud poliitikasse, katsus ta ärgitada selle tema arust väga ohtliku arengu teemal mõtlema ka kolleege – ja kohtas täielikku huvipuudust. Seejärel üritas ta isiklikku poliitilist karjääri, pürgides asepresidendi kohani. Aastal 1992 kirjutas ta raamatu “Maa tasakaalus” (“Earth in the Balance”), mis kinnitab tema tollaste arusaamade sügavust. Selles raamatus on tänapäeval täiesti prohvetlikuna näiv lõik, mis ütleb, et peame üle vaatama iga seaduse, iga kokkuleppe – kõik, mida teeme; ja mitte ainult üle vaatama, vaid ka ümber muutma, selgelt lähtudes vajadusest seada esikohale looduskeskkonna kaitse ja parandamine.

Pärast asepresidendiks olekut palus talt intervjuud ameerika ajakirjanik Bill McKibben, mees, kes on kirjutanud raamatu “Looduse lõpp” (“The End of Nature”). Selles intervjuus tõdes Gore: “Miinimum, mis on praegu vajalik teaduslikust ja keskkonnakaitse seisukohast, on rohkem kui maksimum, mis on poliitiliselt võimalik või isegi mõeldav.”

Pärast ebaõnnestumist presidendivalimistel asus Gore otsima nimetatud probleemile lahendust. Ta tuli lagedale analüüsiga, milles näitas, et pöördelised edulood ajaloos pole olnud seotud poliitikaga, vaid pigem moraalsete või eetiliste küsimustega. Näiteks tõi ta kodanikuõiguste liikumise USA-s5, mis saavutas tulemusi alles seejärel, kui seda ei esitletud enam poliitilise, vaid eetilise teemana. Sama võib öelda orjanduse kaotamise kohta. Orjandus oli omal ajal Suurbritannia ja USA ühiskonna alustala. Kogu majandus põhines orjandusel, see oli väga tulus ja poliitiliselt täiesti korrektne. Aga väike rühm inimesi neis riikides tuli kokku ja teatas, et orjandus on moraalselt ja eetiliselt vastuvõetamatu – ja paari aastakümnega oli see kaotatud. Nii et minu arvates on Gore’il siinkohal kindlasti õigus.


Seega, mingis mõttes käib Al Gore Martin Luther Kingi5 jt. jälgedes?


Jah, seda küll.


Rääkides Eestist, kuidas saaksime meie toetada maailma teel ökoloogilise tasakaalu poole?


Väikeste riikide suur eelis on see, et siin on lihtsam muutusi teha, suunda muuta. Ka vead hakkavad paremini silma, neid ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata ja peita kui suurtes riikides. Eestile on juba pikka aega omane arenenud keskkonnateadlikkus. Mulle jääb alatiseks meelde esimene külaskäik siia 1989. aastal: kui jäi vähegi vaba aega, viidi kohe vaatama rahvusparki. See erineb suuresti teistest riikidest, isegi teistest Balti riikidest. Tuntav on suur armastus looduse vastu, looduslähedus.

Euroopa Liidu liikmena saab Eesti avaldada mõju enda piiridest väljapoolegi.

Siin ollakse avatud uutele ideedele. Nagu oma kõneski märkisin, isikliku suhtluse plaanis andis kiire üleminekuperiood Eestile suure eelise. Inimesed tajuvad, et nende vastutus ja roll ühiskonnas võib väga kiirelt muutuda. Loodetavasti see teadmine ja valmisolek püsib. Rääkides inimestega riikides, kus poliitiline süsteem on püsinud kaua stabiilne, tunnetan kivistunud nemad-ja-meie-suhtumist, “tulemüüri” poliitikute ja tavakodanike vahel. See on väga hirmutav: tavakodanikke ahistavad üha enam valitsuse pisimäärused, nad tunnevad end üha jõuetumana. Näiteks ei oskaks nad unistadagi partei asutamisest, poliitikaga tegelemisestki, sellal kui poliitikud punnitavad karjääri teha ja klammerduvad oma kohtade külge niikauaks kui võimalik. Säärast võõrdumist ei näe riikides, kus on toimunud kiire üleminek, kus inimesed eri sektorites vahetusid: endised juhid “kukkusid” ja mõnigi tavaline ametimees seisis äkitselt silmitsi väga vastutusrikka positsiooniga.

Nii et paljuski saaks Eesti mängida suurt rolli. Ei maksa mõelda stiilis “oleme vaid tilluke ääremaa”, võite põhjusega end palju kõrgemalt hinnata. Eesti inimesed on väga teadlikud, olen seda märganud kas või siinsamas oma Tallinna loengutel, kaks päeva tagasi. Auditoorium ei olnud mitte üksnes rahvast täis – kuulajaskonnas eri põlvkondi näha oli samuti väga julgustav. Midagi sellist Lääne-Euroopas naljalt ei kohta.


Millest rääkisite Eesti presidendiga?


Eelkõige tutvustasin algatust luua Maailma Tuleviku Nõukogu (World Future Council), alustasin selle ettevõtmisega mõned aastad tagasi ja lähiajal saab see loodetavasti ka teoks. Leitud on algne rahastus ja asutatud peakorter Hamburgis. Muidugi, säärane nõukogu ei saa toimida üksi. Vajame rahvuslikke tulevikunõukogusid, isegi piirkondlikke ja linnade tulevikunõukogusid. Need ei tohiks olla lihtsalt vabatahtlike organisatsioonid, ilma pikema mõju ega stabiilsuseta. Tänapäeva põhilisi probleeme on lühinägelik mõtlemine: rahvusvahelised töörühmad luuakse kaheks-kolmeks aastaks, avaldavad aruande ja sellega ka lõpetavad. Mõelda on vaja palju pikemas plaanis.

Rõhutasin vajadust asutada Eesti tulevikunõukogu, isegi Tallinna ja Tartu tulevikunõukogud. Presidendi mahitusel saaks seda teha kiiresti ja seada eeskujuks teistele riikidele – parajasti tehakse midagi sarnast ka näiteks Šveitsis kantoni tasemel. Kui praegune president algataks tulevikunõukogude loomise – ja tean, et ta on sedalaadi teemadest väga huvitatud – siis tema järeltulijail oleks neid juba väga raske laiali saata, tajutaks nende tähtsust Eesti tuleviku ettevalmistamisel. President oli asjast huvitatud.

Rääkisime ka mõnedest rahvusvahelistest eestvõtetest, millega oleme Maailma Tuleviku Nõukogu kaudu kursis, ja sellest, kuidas Eesti saaks neis osaleda. Näiteks võiksite toetada Saksamaad, kes on huvitatud ÜRO allasutusena rahvusvahelise taastuva energia agentuuri loomisest, mis edendaks taastuva energia kasutuselevõttu kogu maailmas. Rõhutasin, kui tähtis on, et Saksamaa leiaks selles ettevõttes toetust teistelt Euroopa Liidu riikidelt, siiani üksi tegutsedes pole see neil õnnestunud. Jällegi, president oli huvitatud, loodan, et ta suudab veenda ka valitsust ses suunas otsustavalt tegutsema. Tean teisi riike, kes on väga avatud sellistele mõtetele, näiteks Austria, aga just uuemate Euroopa Liidu liikmete aktiivsus siin oleks psühholoogiliselt väga tähtis.


Teie haridustaust hõlmab filosoofiat, poliitikat ja majandust. Millal tekkis teil huvi holistliku, ökoloogilise maailmavaate vastu?


Rääkides kolmest õpitud erialast, ütleksin, et ma pole kunagi kujutlenud ennast filosoofi või majandusteadlasena. Huvitusin eelkõige poliitikast, mu isa oli poliitika-ajakirjanik. Kaalusin diplomaadi või poliitiku karjääri, aga ei olnud põrmugi rahul võimalike poliitiliste valikutega ajal, mil kasvasin üles Rootsis ja teismelisena peamiselt Saksamaal. Valikud piirnesid ühelt poolt valitseva partei ja tema liitlaste väga konservatiivse, sõna halvimas mõttes kitsa maailmavaatega, teisalt konventsionaalse sotsiaaldemokraatiaga, mis kas andis üha enam järele parempoolseile või siis oli liiga lihtsameelne kommunistliku süsteemi suhtes. Seda nähti kui kogu poliitilist skaalat.

Tänu oma reisidele taipasin küllalt varakult, et oht keskkonnale lähtub hoopis mujalt kui meie asendist traditsioonilisel poliitilisel skaalal. Kõik, mida teeme, kas riigiga või nihutades turgu vasakule-paremale, peab selgelt mahtuma looduskeskkonna seatud piiresse.

Hämmastusega avastasin oma majandusõpingute ajal, et sellist arusaama ei tunnustata, et valitseb uskumus loodusest, mis alistub ja kohaneb inimeste majanduslike vajadustega. Oxfordist mäletan üht majanduse õppejõudu, pärit Kuveidist, kes naeruvääristas mind, kui rääkisin naftaembargodest – vaid paar aastat enne seda, kui need tegelikult aset leidsid6. Ta oli üles kasvanud majanduslikus dogmas, et turg lahendab kõik hädad. Et kui millestki on puudus, arendatakse sellele alternatiiv. Teadlased nimetavad seda edukast algusest tulenevaks arutlusveaks (fallacy of the successful first step). Ühest juhtumist järeldatakse üldine reegel. Teise maailmasõja ajal, kui jaapanlased okupeerisid Malaia ja lääneriigid ei pääsenud enam ligi looduslikule kautšukile, arendati välja kunstlik kautšuk. Sellest tehti järeldus, et kui nafta otsa saab, arendatakse välja kunstlik nafta. Või nagu ütles Õige Eluviisi auhinna laureaat professor Herman Daly7: nad hakkavad elama puhtast, turu poolt kiiratavast energiast. Selline naiivsus hämmastas mind väga ja ma hakkasin nuputama, kuidas saaksin olla kõige kasulikum selle paljastamisel ja alternatiivide leidmisel.


Milliseid äratundmishetki on matkad ja reisid loodusesse teile pakkunud?


Arvan, et looduses tajun selgemalt oma piiratust, eriti sestsaadik, kui mu isa enam pole. Isa tundis end looduses kindlalt, teadis liikide nimesid eri keeltes jms., sest tema isa oli kasvatanud teda tundma end looduses kui kodus. Minagi armastan loodust, aga ei saa öelda, et minnes pikemale matkale, tunneksin end väga kindlalt, et õnnetusse sattudes jääksin ellu.

Mäletan juttu lennukist, mis kukkus alla kuskile Lõuna-Ameerika džunglisse. Ellujäänud reisijad pääsesid tänu kümneaastasele tüdrukule, kes oli seal kandis üles kasvanud, kes teadis näiteks, kuidas keset metsa määrata ilmakaari. Ilma selle tüdrukuta oleksid kõik need rikkad linnainimesed džunglis hukkunud.

Oma lastega looduses käies olen tihti tajunud, kui kahju on, et päevas on kõigest 24 tundi, on ju ütlus, et keegi pole veel leiutanud 72-tunnist päeva. Kui mul oleks rohkem vaba aega, käiksin looduses kindlasti sagedamini. Õnneks meil pole autot ja elame Londonis Hampstead Heathi serval, seega on loodus lähedal, paraku pole see põlisloodus. Teinekord arutame võimalust minna elama kuskile metsikusse paika, aga ettevõtmised nagu Maailma Tuleviku Nõukogu tirivad mind kohe tagasi.

Arvan, et need, kes on loodusele lähedal, tajuvad ohu märke küllalt varakult. Mäletan, kui andsin ühe esimestest Õige Eluviisi auhindadest austraallasele Bill Mollisonile, permakultuuri asutajale8. Ta kirjeldas, kuidas juba 1950-ndatel Austraalias üles kasvades hakkas ta looduses käies muutusi märkama, kui võrdles olukorda lapsepõlveaegsega. 50–60-ndatel märkasid muutusi juba paljud. Neil, kes olid loodusega vähem sina peal, võttis see pisut kauem, kuid 70-ndatel oli teadlikkus probleemist laialt levinud. Tunnen siiani masendust, et tollal ei tegutsetud otsustavalt, mõtlen tihti, kas me oleks suutnud rohkemat.

Praegu peame tegutsema juba väga, väga kiiresti. Mu meelest ei tohiks praegu säilitada loodust justkui mingit eraldiseisvat rahvusparki. See on tähtis. Ma ei nõustu sedasorti keskkonnakaitsjatega, kes rõhutavad vajadust säilitada puutumatut loodust “kuskil”. Pigem on praegu põhiülesanne säästa loodust kõikjal. Peame seadma ohud tähtsuse järjekorda. Näiteks Saksamaal, Põhjamere rannikul on Wattenmeeri looduskaitseala – rühm madalaid saari, mida tõus üle ujutab. Seadus keelab neile tuulegeneraatorite paigaldamise, sest see rikkuvat vaate. Aga on selge, et kui me ei lähe kiirelt üle taastuvaile energiaallikaile, kaasa arvatud tuuleenergia, kõikjal, kus suudame, on mõnekümne aastaga need saared kadunud. Kaitstes paarikümneks aastaks vaadet, võime käest lasta võimaluse kaitsta rahvusparki kõige täiega kadumast!



HENRI LAUPMAA INTERVJUU JAKOB VON UEXKÜLLIGA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet