Eesti Looduse fotov�istlus
2007/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/6
Vaimne kasv asendab majanduskasvu

Jakob von Uexkll on sndinud 1944. a. Rootsis, kasvas les ka Saksamaal ja sai hariduse Oxfordi likoolis filosoofia, poliitika ja majanduse erialal. Noore mehena ms ta 1980. aastal ligikaudu miljoni USA dollari eest maha oma margikogu ja asutas selle rahaga ige Eluviisi auhinna (Right Livelihood Award), mida tnapeval tuntakse ka alternatiivse Nobeli preemia nime all. Alternatiivse auhinna loomise ajendiks ti Uexkll Nobeli preemia laureaatide valiku eelkige arenenud tstusriikide kodanike hulgast ja kitsast erialade ringist, ehkki Nobeli preemiat on harjutud pidama austusavalduseks kogu inimhiskonna teenekamaile liikmeile. ige Eluviisi auhind pab tunnustada inimesi geograafiliselt tasakaalukamalt ja leida laureaate, kes pakuvad praktilisi vastuseid, kuidas letada inimkonna peamisi proovikive, nagu keskkonna laastamine, sjad, inimiguste rikkumine, vaesus, letarbimine ja rikaste inimeste vaimne kngumine. Auhinda antakse vlja igal aastal Rootsi parlamendis, selle vrtus on traditsiooniliselt 2 miljonit Rootsi krooni (pisut le 3 miljoni Eesti krooni). Uexkll ise on auhinna kohta kujundlikult mrkinud: See on loodud, aitamaks Phjal leida elutarkus, mis vastaks nende teadusele, ja Lunal leida teadus, mis vastaks nende rgsele elutarkusele.

Uexkll on korduvalt valitud Saksamaa Rohelise Partei delegaadina Euroopa Parlamendi liikmeks, ta on osalenud paljude keskkonnakaitse, sstliku majanduse jms. organisatsioonide (The Other Economic Summit, New Economics Foundation, Friends of the Earth International, Transparency International, Greenpeace International jt.) asutamisel ja ts. Tema eestvttel asutati tnavu mais Maailma Tuleviku Nukogu (World Future Council), et kaitsta maailma arengut puudutavates ksimustes tulevaste plvkondade huve. Tuhanded kodanikuhendused le maailma valivad selle ainulaadse eetikakoja 50 liiget, otsuste tegemisse kaasatakse nuandjate kogu ja lemaailmsed ekspertkomisjonid. Tegevus on suuresti Interneti-phine. Nagu Uexkll intervjuuski rhutab, nukogu heks eesmrgiks on ka kohalike tulevikunukogude loomine.

Uexklli juured on Eestis, tema vanaisa ja nimekaim, bioloog Jakob von Uexkll prineb baltisaksa aadlisuguvsast ja sndis ning ppis Eestis, pidades Karl Ernst von Baeri heks oma phieeskujuks. Vanemat Uexklli tuntakse eelkige kui omailma (Umwelt) kontseptsiooni loojat ja biosemiootika rajajat. Tema prandi hoidmise ja uurimisega tegeleb temanimeline keskus, mille peakorter on Tartus. Ka noorem Uexkll hoiab oma Eesti juuri aus: andis 19931997 vlja Eesti Taassnni auhinda ja on korduvalt pidanud siin loenguid, viimati linudtalvisel Von Krahli Akadeemial Tallinnas. Sama klaskigu raames leidis ta mahti anda Eesti Loodusele intervjuu.


(www.worldfuturecouncil.org, www.rightlivelihood.org, www.wikipedia.org, www.zbi.ee/~uexkull/)

Kas inimhiskonna suundumus rohelisele, koloogilisele elukorraldusele on praegu realistlik vi ritame seda liiga vara?


Arvan, et me pigem ritame seda liiga hilja. See oli realistlik juba 1970-ndatel, mil taibati probleemi tegelikku ulatust. Kahjuks ttasid sellele vastu n.-. ahnuse jud. Taibati, et kui pirukas ei kasva enam, kui piiramatu majanduskasv pole vimalik, siis ei saa maakera ressursside iglase jaotuse ksimust enam lkata tulevikku, sellega tuleb silmitsi seista kohe. Ja selgelt paljudele inimestele rikastest riikidest oli see tdemus vga ebamugav. Niisiis teesklesid nad, et piiranguid majanduskasvule pole olemas mis muidugi on naeruvrne. Tsi kll, keegi ei suuda tulevikku kindlalt ennustada, ka Rooma Klubi Kasvu piirid 1 ei suutnud seda tpselt, ometi oli neil suuremalt jaolt igus. Niisiis oleme kolmkmmend aastat elanud, nagu pshholoogid tleksid, eitusfaasis. Ksimus ei ole eelkige selles, kas suunamuutus on reaalselt vimalik, vaid kas see on vajalik ja ilmselgelt see on vajalik. Kas me suudame seda? Kui tleksime, et ei suuda, thendaks see: kahju kll, aga me ei saa endale lubada elamist sel planeedil.

Nii et srased ettevtmised nagu Carteri taastuva energia programm2 70-ndatel oli samm iges suunas?


Jah, kindlasti. Juba enne Carterit, Nixoni valitsusajal, oli USA keskkonnakaitse teadlikkuselt maailma riikide esirinnas. See oli nende praktilistes huvides, aga nen selle taga ka traditsioonilist austust looduse vastu, mida kohtab juba asutavate isade3 seisukohavttudes. Reagani ajal suruti seda traditsiooni alla, kuid 70-ndatel oli see veel selgelt mjul. Vrib mrkimist, kuhu me praeguseks viksime olla juba judnud, kuivrd palju lihtsam meil oleks, kui USA keskkonnasstlik poliitika oleks jtkunud.


Milles seisneb teie vanaisa, bioloog Jakob von Uexklli uurimuste thtsus praegusajal?


Arvan, et peamine phjus, miks ta ndseks on taasavastatud ja teda vetakse taas tsiselt, on tema hoiatused Darwini teooria sel kujul, nagu seda tavaliselt petatakse sotsiaalsete tagajrgede eest. Darwin teatavasti ei olnud oma kirjutistes kuigi otsekohene, sest ta ei tahtnud solvata oma jrgijaid. Sestap vljendus ta mnikord kllalt ebaselgelt, mber nurga. On kirjutatud raamatuid, niteks David Loye Darwini kadunud teooria armastusest (Darwins Lost Theory of Love), mis toovad esile, et Darwin ngi inimeste evolutsiooni kui moraalset kasvu, ja sugugi mitte kui lakkamatut vistlust ja vitlust.

Aga mitte nii ei mtestanud ldsus tema teooriat, mitte nii ei lasknud ta ka ise end interpreteerida ja oma teooriat petada. Tekkis olukord, kus Victoria-ajastu Inglismaa majandus oma krid-maha-konkurentsiga illustreeris Darwini arusaama loodusest. Ja seda omakorda kasutati selle majandusssteemi igustamiseks. Olukorda, kus niteks lapsed aheldati sekaevandustes vagonettide klge, et nad ei pgeneks, igustati kui loomulikku.

Ja muidugi, sisuliselt sama on seis tnapeval. Meile petatakse, et inimese loomulik olek on olla ahne ja vistlev. Kogu tarbimiskultuur igustab end Darwini petusega, see on levinud bioloogiast majandusse, kigile elualadele. Ahnust peetakse loomulikuks kui keegi pole ahne, peaks ta end justkui tundma sdlasena. Saksa keeles on vljend Gut Mensch, hea inimene, mis thendab kedagi, kes ei allu ahnuse sunnile. See tunnustav vljend on muutunud justkui millekski naeruvrseks, samas kui Schlecht Mensch, halb inimene, oleks just nagu midagi positiivset. Inimesed naeravad sellise olukorra le piinlikkustundega, sest nad mistavad sedasorti lhenemise absurdsust. Tavamistes halvimad inimomadused on darvinismist lhtudes nimetatud looduse seaduseks.

Vanaisa ti kik selle oma tdes esile. See muutiski ta justkui petajakujuks vi kangelaseks paljudele, kes endale avastasid teistmoodi bioloogia, mis selgelt vastandub darvinismi dogmadele.


Kuidas on tema arusaamad mjutanud teie td ja vaateid?


Keeruline ksimus. Pdsin sellele vastust leida, kui kaks aastat tagasi Hamburgis taasavati vanaisa arhiiv ning mul paluti elda avasnad. Kasvasin les tiesti teistsuguses maailmas, viks elda, et mu haridus oli vga mitteteaduslik. Teate ju inglise haridusssteemi: valik tuleb teha kllalt vara, minu koolidirektor ei sattunud olema teadlane. Nnda tundus vanaisa maailm mulle esiti pris vras: teoreetilisse bioloogiasse sveneda pole lihtne.

Kui olin juba asunud ametit pidama, hakkasin kitselt saama kirju inimestelt, keda inspireeris mu vanaisa t. Et mul on sama nimi mis vanaisal, oli see neile lihtsalt silma jnud. Nii hakkasin ka mina tema tid le lugema ja taasavastama. Vaimustusin ha enam, kas vi tema uskumusest, et eelkige peame avastama oma sisemist olemust ja laiendama oma sisemist teadlikkust. Saame kasvada inimolenditena, aga mitte enam tarbijatena, ilma et hvitaksime biosfri. Vanaisa olulisus mu mtlemises ha suurenes. Kui ma hakkasin mrkama ja otsima vastust, miks inimkond liigub vales suunas ja koguni peab seda loomulikuks, siis muidugi oli vanaisa kriitikast mehhanistliku ilmavaate kohta vga palju abi.


Mrkisite, et on vimalik sisemine, moraalne kasv. Kas vib nimetada seda ajastu mrgiks, et Al Gore4 ritab kliimakriisi nidata pigem eetilise, moraalse kui poliitilise probleemina?


Jah, Al Gore on vga huvitav nide. Ta on mees, kes teadis kliimasoojenemisest juba kolmkmmend aastat tagasi. Tal oli nn ppida professorilt, kes nitas selgelt, mida jtkuvast majanduskasvust ja tstuskultusest tulenev ssihappegaasi emissiooni suurenemine kaasa toob. Siirdunud poliitikasse, katsus ta rgitada selle tema arust vga ohtliku arengu teemal mtlema ka kolleege ja kohtas tielikku huvipuudust. Seejrel ritas ta isiklikku poliitilist karjri, prgides asepresidendi kohani. Aastal 1992 kirjutas ta raamatu Maa tasakaalus (Earth in the Balance), mis kinnitab tema tollaste arusaamade sgavust. Selles raamatus on tnapeval tiesti prohvetlikuna niv lik, mis tleb, et peame le vaatama iga seaduse, iga kokkuleppe kik, mida teeme; ja mitte ainult le vaatama, vaid ka mber muutma, selgelt lhtudes vajadusest seada esikohale looduskeskkonna kaitse ja parandamine.

Prast asepresidendiks olekut palus talt intervjuud ameerika ajakirjanik Bill McKibben, mees, kes on kirjutanud raamatu Looduse lpp (The End of Nature). Selles intervjuus tdes Gore: Miinimum, mis on praegu vajalik teaduslikust ja keskkonnakaitse seisukohast, on rohkem kui maksimum, mis on poliitiliselt vimalik vi isegi meldav.

Prast ebannestumist presidendivalimistel asus Gore otsima nimetatud probleemile lahendust. Ta tuli lagedale analsiga, milles nitas, et prdelised edulood ajaloos pole olnud seotud poliitikaga, vaid pigem moraalsete vi eetiliste ksimustega. Niteks ti ta kodanikuiguste liikumise USA-s5, mis saavutas tulemusi alles seejrel, kui seda ei esitletud enam poliitilise, vaid eetilise teemana. Sama vib elda orjanduse kaotamise kohta. Orjandus oli omal ajal Suurbritannia ja USA hiskonna alustala. Kogu majandus phines orjandusel, see oli vga tulus ja poliitiliselt tiesti korrektne. Aga vike rhm inimesi neis riikides tuli kokku ja teatas, et orjandus on moraalselt ja eetiliselt vastuvetamatu ja paari aastakmnega oli see kaotatud. Nii et minu arvates on Goreil siinkohal kindlasti igus.


Seega, mingis mttes kib Al Gore Martin Luther Kingi5 jt. jlgedes?


Jah, seda kll.


Rkides Eestist, kuidas saaksime meie toetada maailma teel koloogilise tasakaalu poole?


Vikeste riikide suur eelis on see, et siin on lihtsam muutusi teha, suunda muuta. Ka vead hakkavad paremini silma, neid ei saa niisama lihtsalt krvale lkata ja peita kui suurtes riikides. Eestile on juba pikka aega omane arenenud keskkonnateadlikkus. Mulle jb alatiseks meelde esimene klaskik siia 1989. aastal: kui ji vhegi vaba aega, viidi kohe vaatama rahvusparki. See erineb suuresti teistest riikidest, isegi teistest Balti riikidest. Tuntav on suur armastus looduse vastu, looduslhedus.

Euroopa Liidu liikmena saab Eesti avaldada mju enda piiridest vljapoolegi.

Siin ollakse avatud uutele ideedele. Nagu oma kneski mrkisin, isikliku suhtluse plaanis andis kiire leminekuperiood Eestile suure eelise. Inimesed tajuvad, et nende vastutus ja roll hiskonnas vib vga kiirelt muutuda. Loodetavasti see teadmine ja valmisolek psib. Rkides inimestega riikides, kus poliitiline ssteem on psinud kaua stabiilne, tunnetan kivistunud nemad-ja-meie-suhtumist, tulemri poliitikute ja tavakodanike vahel. See on vga hirmutav: tavakodanikke ahistavad ha enam valitsuse pisimrused, nad tunnevad end ha juetumana. Niteks ei oskaks nad unistadagi partei asutamisest, poliitikaga tegelemisestki, sellal kui poliitikud punnitavad karjri teha ja klammerduvad oma kohtade klge niikauaks kui vimalik. Srast vrdumist ei ne riikides, kus on toimunud kiire leminek, kus inimesed eri sektorites vahetusid: endised juhid kukkusid ja mnigi tavaline ametimees seisis kitselt silmitsi vga vastutusrikka positsiooniga.

Nii et paljuski saaks Eesti mngida suurt rolli. Ei maksa melda stiilis oleme vaid tilluke remaa, vite phjusega end palju krgemalt hinnata. Eesti inimesed on vga teadlikud, olen seda mrganud kas vi siinsamas oma Tallinna loengutel, kaks peva tagasi. Auditoorium ei olnud mitte ksnes rahvast tis kuulajaskonnas eri plvkondi nha oli samuti vga julgustav. Midagi sellist Lne-Euroopas naljalt ei kohta.


Millest rkisite Eesti presidendiga?


Eelkige tutvustasin algatust luua Maailma Tuleviku Nukogu (World Future Council), alustasin selle ettevtmisega mned aastad tagasi ja lhiajal saab see loodetavasti ka teoks. Leitud on algne rahastus ja asutatud peakorter Hamburgis. Muidugi, srane nukogu ei saa toimida ksi. Vajame rahvuslikke tulevikunukogusid, isegi piirkondlikke ja linnade tulevikunukogusid. Need ei tohiks olla lihtsalt vabatahtlike organisatsioonid, ilma pikema mju ega stabiilsuseta. Tnapeva philisi probleeme on lhingelik mtlemine: rahvusvahelised trhmad luuakse kaheks-kolmeks aastaks, avaldavad aruande ja sellega ka lpetavad. Melda on vaja palju pikemas plaanis.

Rhutasin vajadust asutada Eesti tulevikunukogu, isegi Tallinna ja Tartu tulevikunukogud. Presidendi mahitusel saaks seda teha kiiresti ja seada eeskujuks teistele riikidele parajasti tehakse midagi sarnast ka niteks veitsis kantoni tasemel. Kui praegune president algataks tulevikunukogude loomise ja tean, et ta on sedalaadi teemadest vga huvitatud siis tema jreltulijail oleks neid juba vga raske laiali saata, tajutaks nende thtsust Eesti tuleviku ettevalmistamisel. President oli asjast huvitatud.

Rkisime ka mnedest rahvusvahelistest eestvtetest, millega oleme Maailma Tuleviku Nukogu kaudu kursis, ja sellest, kuidas Eesti saaks neis osaleda. Niteks viksite toetada Saksamaad, kes on huvitatud RO allasutusena rahvusvahelise taastuva energia agentuuri loomisest, mis edendaks taastuva energia kasutuselevttu kogu maailmas. Rhutasin, kui thtis on, et Saksamaa leiaks selles ettevttes toetust teistelt Euroopa Liidu riikidelt, siiani ksi tegutsedes pole see neil nnestunud. Jllegi, president oli huvitatud, loodan, et ta suudab veenda ka valitsust ses suunas otsustavalt tegutsema. Tean teisi riike, kes on vga avatud sellistele mtetele, niteks Austria, aga just uuemate Euroopa Liidu liikmete aktiivsus siin oleks pshholoogiliselt vga thtis.


Teie haridustaust hlmab filosoofiat, poliitikat ja majandust. Millal tekkis teil huvi holistliku, koloogilise maailmavaate vastu?


Rkides kolmest pitud erialast, tleksin, et ma pole kunagi kujutlenud ennast filosoofi vi majandusteadlasena. Huvitusin eelkige poliitikast, mu isa oli poliitika-ajakirjanik. Kaalusin diplomaadi vi poliitiku karjri, aga ei olnud prmugi rahul vimalike poliitiliste valikutega ajal, mil kasvasin les Rootsis ja teismelisena peamiselt Saksamaal. Valikud piirnesid helt poolt valitseva partei ja tema liitlaste vga konservatiivse, sna halvimas mttes kitsa maailmavaatega, teisalt konventsionaalse sotsiaaldemokraatiaga, mis kas andis ha enam jrele parempoolseile vi siis oli liiga lihtsameelne kommunistliku ssteemi suhtes. Seda nhti kui kogu poliitilist skaalat.

Tnu oma reisidele taipasin kllalt varakult, et oht keskkonnale lhtub hoopis mujalt kui meie asendist traditsioonilisel poliitilisel skaalal. Kik, mida teeme, kas riigiga vi nihutades turgu vasakule-paremale, peab selgelt mahtuma looduskeskkonna seatud piiresse.

Hmmastusega avastasin oma majanduspingute ajal, et sellist arusaama ei tunnustata, et valitseb uskumus loodusest, mis alistub ja kohaneb inimeste majanduslike vajadustega. Oxfordist mletan ht majanduse ppejudu, prit Kuveidist, kes naeruvristas mind, kui rkisin naftaembargodest vaid paar aastat enne seda, kui need tegelikult aset leidsid6. Ta oli les kasvanud majanduslikus dogmas, et turg lahendab kik hdad. Et kui millestki on puudus, arendatakse sellele alternatiiv. Teadlased nimetavad seda edukast algusest tulenevaks arutlusveaks (fallacy of the successful first step). hest juhtumist jreldatakse ldine reegel. Teise maailmasja ajal, kui jaapanlased okupeerisid Malaia ja lneriigid ei psenud enam ligi looduslikule kautukile, arendati vlja kunstlik kautuk. Sellest tehti jreldus, et kui nafta otsa saab, arendatakse vlja kunstlik nafta. Vi nagu tles ige Eluviisi auhinna laureaat professor Herman Daly7: nad hakkavad elama puhtast, turu poolt kiiratavast energiast. Selline naiivsus hmmastas mind vga ja ma hakkasin nuputama, kuidas saaksin olla kige kasulikum selle paljastamisel ja alternatiivide leidmisel.


Milliseid ratundmishetki on matkad ja reisid loodusesse teile pakkunud?


Arvan, et looduses tajun selgemalt oma piiratust, eriti sestsaadik, kui mu isa enam pole. Isa tundis end looduses kindlalt, teadis liikide nimesid eri keeltes jms., sest tema isa oli kasvatanud teda tundma end looduses kui kodus. Minagi armastan loodust, aga ei saa elda, et minnes pikemale matkale, tunneksin end vga kindlalt, et nnetusse sattudes jksin ellu.

Mletan juttu lennukist, mis kukkus alla kuskile Luna-Ameerika dunglisse. Ellujnud reisijad psesid tnu kmneaastasele tdrukule, kes oli seal kandis les kasvanud, kes teadis niteks, kuidas keset metsa mrata ilmakaari. Ilma selle tdrukuta oleksid kik need rikkad linnainimesed dunglis hukkunud.

Oma lastega looduses kies olen tihti tajunud, kui kahju on, et pevas on kigest 24 tundi, on ju tlus, et keegi pole veel leiutanud 72-tunnist peva. Kui mul oleks rohkem vaba aega, kiksin looduses kindlasti sagedamini. nneks meil pole autot ja elame Londonis Hampstead Heathi serval, seega on loodus lhedal, paraku pole see plisloodus. Teinekord arutame vimalust minna elama kuskile metsikusse paika, aga ettevtmised nagu Maailma Tuleviku Nukogu tirivad mind kohe tagasi.

Arvan, et need, kes on loodusele lhedal, tajuvad ohu mrke kllalt varakult. Mletan, kui andsin he esimestest ige Eluviisi auhindadest austraallasele Bill Mollisonile, permakultuuri asutajale8. Ta kirjeldas, kuidas juba 1950-ndatel Austraalias les kasvades hakkas ta looduses kies muutusi mrkama, kui vrdles olukorda lapseplveaegsega. 5060-ndatel mrkasid muutusi juba paljud. Neil, kes olid loodusega vhem sina peal, vttis see pisut kauem, kuid 70-ndatel oli teadlikkus probleemist laialt levinud. Tunnen siiani masendust, et tollal ei tegutsetud otsustavalt, mtlen tihti, kas me oleks suutnud rohkemat.

Praegu peame tegutsema juba vga, vga kiiresti. Mu meelest ei tohiks praegu silitada loodust justkui mingit eraldiseisvat rahvusparki. See on thtis. Ma ei nustu sedasorti keskkonnakaitsjatega, kes rhutavad vajadust silitada puutumatut loodust kuskil. Pigem on praegu philesanne ssta loodust kikjal. Peame seadma ohud thtsuse jrjekorda. Niteks Saksamaal, Phjamere rannikul on Wattenmeeri looduskaitseala rhm madalaid saari, mida tus le ujutab. Seadus keelab neile tuulegeneraatorite paigaldamise, sest see rikkuvat vaate. Aga on selge, et kui me ei lhe kiirelt le taastuvaile energiaallikaile, kaasa arvatud tuuleenergia, kikjal, kus suudame, on mnekmne aastaga need saared kadunud. Kaitstes paarikmneks aastaks vaadet, vime kest lasta vimaluse kaitsta rahvusparki kige tiega kadumast!



HENRI LAUPMAA INTERVJUU JAKOB VON UEXKLLIGA
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012