Loen huviga Sven Zaèeki kirjutisi kohtumistest huntidega. Esimesed kirjapanekud äratasid minus kahtlust kohtumiste tõepärasuses. Aga mida edasi, seda enam olen hakanud mõistma, et need, kellest Zaèek kirjutab, ei ole meie Alutaguse hundid. Siinsete, inimese tagakiusatute puhul ei saa juttugi olla “silma vaatamisest”. Zaèek on ilmselt kohtunud looduskaitsealal elavate loomadega, kes turvalises keskkonnas ei näe inimeses ohtu.

Loen, kuidas mees vaiksel külmakargel hommikul Alam-Pedja looduskaitseala kõrvalisel metsateel autoga sõites üle tee hüppavat hunti vaatleb. Hunt, kel pole varem autoga halbu kogemusi olnud, jääb rahulikult sõidukit uudistama. Heitgaasipilv jääb mõneks ajaks õhku, lämmatades nii metsa- kui ka inimese lõhnad. Nii saabki rahumeeli auto varjust hunti pildistada.

Alutaguse hundiga see ei õnnestuks. Umbes kolm aastat tagasi peeti Laekvere mail tõeline hundisõda. Hunte oli erakordselt palju, nii et metsast polnud neil enam midagi hamba alla saada. Nii tormatigi siis külasse otse ketikoerte kallale. Sellele järgnev jahimeeste “silmavaatamine” lõpetas huntide julgustükid: kes näpu (käpa) korra põletas, see seda niipea ei unustanud.

Alutaguse mail ei saa küll hunte jälgida niimoodi nagu Alam-Pedja looduskaitsealal või Yellowstone’i rahvuspargis. Meie hunt on umbusklik, ta on hundiusku. Ja just see on hoidnud teda hävingust tänini ja ajast aega.