Eesti Looduse fotovõistlus
2007/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/7
Loomad ja imikud on targemad, kui seni arvatud

Jüri Allik on sündinud 3. märtsil 1949 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli (1968) ja Tartu ülikooli 1973 psühholoogina. Kaitsnud psühholoogiakandidaadi töö Moskva ülikoolis (1976) ja psühholoogiadoktori töö Tampere ülikoolis (1991). Töötanud 1973. aastast Tartu ülikoolis, 1992–2002 psühhofüüsika professor, alates 2002 eksperimentaalpsühholoogia professor, alates 1993 psühholoogiaosakonna juhataja, 1993–2001 sotsiaalteaduskonna dekaan. Olnud Eesti psühholoogide liidu president (1988–1994) ja asepresident (1994–2001), 2003. aastast Eesti teadusfondi nõukogu esimees ning Leuveni, Purdue, Nijmegeni jt. kõrgkoolide külalisprofessor. Uurimused peamiselt nägemispsühholoogia alalt. Kirjeldanud äratundmise üleoleku paradoksi, keelespetsiifilisi mälujälgi inimesi ajus, loonud okupatsiooni mudeli, mis seletab objektide arvukuse hindamist, ning kirjeldanud isiksuse omaduste geograafilist jaotust. Avaldanud uurimusi ka semiootika, psühholingvistika, kultuuriantropoloogia ja filosoofia alalt. Eesti vabariigi teaduspreemia laureaat 1998 ja 2005.

Mida tänapäevane eksperimentaalpsühholoogia oma meetoditega suudab üldse inimese taju, võimekuse, mälu jne. kohta avastada ja mida mitte?



Kui moodsad ajukuvamise meetodid välja arvata, siis pole eksperimentaalpsühholoogia oma veidi üle saja-aastase olemasolu jooksul väga palju muutunud. Kuigi arvutid on muutnud informatsiooni esitamise palju rafineeritumaks ja katsete korralduse paindlikumaks, pole üldine eksperimendi loogika suurt muutunud. Edenenud on eelkõige küsimuste püstitamise oskus, mis on lubanud paremini aru saada, kuidas on näiteks mälu või taju ehitatud.

Kõige paremini paistavad psühholoogia edusammud välja kahe “tumma” – imikute ja loomade uurimisest. Veel paarkümmend aastat tagasi arvati, et vastsündinud ei näe, kuule ega mõista suurt midagi neid ümbritseva maailma kohta. Nüüd teame, et vastsündinud mitte üksnes ei erista juba kümne minuti vanuses inimnägu muudest asjadest ega erista häälikuid veel enne, kui nad kõnelema õpivad, vaid ka oskavad liita ja lahutada juba paari kuu vanuses. Erinevalt näiteks lindudest, kes ei märka, kui üks muna on pesast kadunud. Loomad on samuti palju targemaks osutunud, kui seda osati arvata. Inimahvid õpivad ära mitusada märki ja oskavad nendega viibelda. Samamoodi kui inimesed tunnevad nad ennast ära peeglis, mis näitab, et neil on olemas vähemalt lihtsamal kujul eneseteadvus.

Eksperimentaalpsühholoogia tegeleb valdavalt ikka sisendi ja väljundiga, omades üsna piiratud ettekujutust, mis on sisendi ja väljundi vahepeal. Kuigi teadusuudiseid vahendades teatab meedia iga nädal mingi uue ajukeskuse avastusest, on tegelik progress olnud palju tagasihoidlikum. Samamoodi kui geenid osaleb üks ja seesama ajukeskus paljude psüühiliste nähtuste avaldumises ja mingi psüühiline avaldus on tavaliselt seotud paljude ajukeskustega. Kuna füsioloogilised meetodid ei suuda veel anda pilti aju peenstruktuurist, siis jääb ka eksperimentaalpsühholoogiale sisendi ja väljundi vahepealne osa ikka veel üsna mustaks kastiks.

Kui palju ja miks erinevad rahvused isiksuseomadustelt? Kas eestlased on ikka erilised?



Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika” peab talupoegi laiskadeks ja kohtlasteks. Mõnisada aastat hiljem nimetas Peter Zoege von Manteuffel eestlast umbusklikuks kõigi uuenduste suhtes, mis talle endale pole pähe tulnud. Selliseid üldistusi on tehtud eestlaste kohta ja sama laadi üldistusi teeme oma naabrite lätlaste, soomlaste ja venelaste kohta. Kas sellistel üldistustel ka mingi tõepõhi all on, seda ei olnud võimalik kuni viimase ajani otsustada, kuna puudus usaldusväärne võrdlusalus.

Alles viimase kümne aastaga on hakanud kogunema võrreldavad andmed eri maade ja rahvaste isiksuse keskmiste omaduste kohta. Ma olin koos Robert McCraega esimene, kes neid andmeid uuris ja avastas, et isiksuse omaduste geograafilisel jaotusel on kindel muster [1].

Miks seda geograafilist mustrit varem ei avastatud? Need erinevused on väga väikesed. Kaks juhuslikult valitud samast rahvusest inimest erinevad oma isiksuse omaduste poolest kindlasti rohkem, kui kahe kõige erinevama maa keskmised isiksuse omadused. Mis põhjustab erinevusi rahvuste keskmistes isiksuse omadustes, pole teada, kuid üks põhjus võib olla geenides. Eestlase isiksuse profiil ei paista millegi erilisega silma teiste Euroopa rahvaste taustal, kuigi me ise võime arvata, et erineme lätlastest ja rootslastest.

Koos Anu Realoga osalesime suures rahvusvahelises projektis, mis uuris seda, kuidas rahvuslikud autostereotüübid on seotud inimeste poolt hinnatud isiksuse omadustega. Tulemus oli üsna üllatav: arvamused rahvusliku iseloomu kohta ei lange kokku tegelike isiksuse omadustega, mis näitab, et tegu on stereotüüpidega, millel puudub igasugune tõepõhi [2]. Kui muulased on arvanud, et eestlased on laisad, ja meie ise, et oleme eriti töökad, siis pole sellel tegelike isiksuse omadustega mingit pistmist. Mõlemad arvamused on ilmselt müüdid, mis on loodud kultuuriliste või sotsiaalsete erinevuste rõhutamiseks.



Kui arvamused rahvusliku iseloomu kohta ei lange kokku tegelike isiksuste omadustega, ent geograafilised erinevused on siiski olemas, siis peaksid ju omadustelt sarnanema samal maal elavad eri rahvused? Kas tegur “geograafiline asukoht” võiks mõjutada seal elavaid rahvusi ühtmoodi?



Ma ei usu, et geograafiline koht avaldaks iseendast mingit mõju isiksusele. Lihtsalt koht peegeldab mingi populatsiooni ajalugu. Kui võrrelda näiteks Lõuna-Aafrika musta ja valget elanikkonda, siis valged on väga sarnased hollandlastega ja mustad teiste Aafrika pärisrahvastega. Emigrantidest tekkinud riikide elanike isiksuse omadused sarnanevad tavaliselt nende doonormaa elanike isiksuse omadustega selle väikse erinevusega, et väljarändajad on üldjuhul ekstravertsemad.

Praegu tundub mulle kõige usutavamana seisukoht, et peamised isiksuse seadumused – kalduvus teatud kindlal viisil mõelda, tunda ja käituda – on eelkõige bioloogilised omadused, mida kultuur ja ühiskond suudavad väga vähe mõjutada. Alois Angleitner tegi kümme aastat tagasi uurimuse, milles ta võrdles sakslaste isiksust mõlemal pool endist ida-lääne piiri. Tulemused olid täpselt ühesugused: idasakslased olid sama jutukad, sõbralikud ja närvilised kui läänesakslased. Seega oli pool sajandit kestnud uue inimese loomise eksperiment nurjunud. Kuigi idasakslased erinesid ja erinevad veel praegugi oma lääne suguvendadest väärtuste ja hoiakute poolest, pole neil olulisi erinevusi põhilistes isiksuse seadumustes.



Kas on ka selliseid isiksuse omadusi, millel on väga selge geograafiline suundumus?



Isiksuse omaduste geograafilisel jaotusel on kaks olulisemat mõõdet. Üks neist on neurootilisus ja teine on ekstravertsus. Näiteks jaapanlasi, hispaanlasi ja venelasi iseloomustab suhteliselt kõrge neurootilisuse tase. Vastandina neile paistavad rootslased, taanlased ja hollandlased silma oma emotsionaalse stabiilsusega. Ekstravertsuse mõõde langeb aga kokku majandusliku edukuse, individualismi ja väikese võimukaugusega. Enamik Euroopa ja Põhja-Ameerika rahvaid asetseb ekstravertsuse kõrgemal poolusel. Neile vastanduvad peamiselt Aafrika ja Aasia maad, mis on introvertsemad ja enam kollektivistlikud.



Rahvuste võimekuse ja omaduste uurimine on vist ka tänapäeval üsnagi poliitiline teema: see võiks ju esitada põhjendusi, miks peetakse üht või teist rahvust paremaks?



Rahvuste erinev vaimne võimekus on väga tundlik teema. Paljudele tundub, et õiglane maailmakord saab tugineda vaid eeldusele, et kõik inimesed on loomu poolest võrdsete võimetega. Kahjuks on praeguseks täiesti selge, et eri populatsioonide (riikide, rahvuste jne.) keskmine võimekus pole ühesugune. Richard Lynni ja Tatu Vanhaneni viimane raamat “IQ ja globaalne ebavõrdsus” (2006) ei jäta palju ruumi kahtluseks, et riikide keskmine vaimne võimekus on erinev ja võimekus ise on kapital, mis vähemalt osaliselt määrab riigi arengutaseme. Samuti pole kahtlust, et seda teadmist võidakse kurjasti ära kasutada, nagu seda on varemalt teinud usk vaimsest ebavõrdsusest.

John Rawls on sõnastanud õigluse teise printsiibi: õigluse saavutamiseks tuleb sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused järjestada niimoodi, et sellest saaksid kõige enam kasu need, kes on kõige ebasoodsamas olukorras. Ent kuidas saaks näiteks vaimset ebavõrdsust järjestada, kui me ise eitame selle olemasolu? Ma arvan, et kahest halvast tuleb valida väiksem: tuleb tunnistada IQ ebavõrdsust ja teha kõik selleks, et aidata vähem võimekaid.



Mille poolest üldse erinevad inimese ja näiteks inimahvi tajud ja võimed? Mille poolest inimene eristub loomast?



Mäletatavasti arvas Friedrich Engels, et töö tegi ahvist inimese. Nüüd me teame, et paljudel loomadel on oma kultuur, mille üheks osaks on õppimise teel põlvest põlve ülekantav oskus kasutada tööriistu. Veelgi enam, mõned loomad on võimelised endale ise tööriistu valmistama. Näiteks uuskaledoonia vares (Corvus moneduloides) painutab traadist endale konksu, millega torust toitu õngitseda.

Immanuel Kant arvas, et peamine, mis tõstab inimese kõrgemale loomast, on eneseteadvus. Nüüd me teame, et vähemalt šimpansil ja orangutangil on eneseteadvus olemas. Endel Tulving pakkus välja, et episoodiline mälu on inimesele ainuomane võime. Praegusel ajal tegelebki suur hulk inimesi entusiastlikult sellega, et Tulvingu väide ümber lükata. Nii ongi mõned uurijad väitnud, et võsa-sininääril (Aphelocoma californica) on midagi episoodilise mälu sarnast, kui ta suudab meeles pidada sadu ärapeidetud söögipalasid ja need hiljem üles leida. Kuigi pole päris kindel, kas loomadel on episoodiline mälu, on siiski kindel, et piir inimese ja looma vahel on oluliselt nihkunud. Tänu sellele mõistame me ehk veidi paremini oma unikaalsust.



Mitu varasemat olulist loomapsühholoogi, näiteks Frisch, Tinbergen, Lorenz jt. on tuntud meilgi: nende teosed on lugejaile kättesaadavad eesti keeles. Ilmselt on olulisi avastusi tehtud ka viimastel aastakümnetel. Kas pole olnud uusi häid populariseerijaid, kes suudaksid oma teadustöid üldarusaadavalt esitada?



Head loomade käitumist ja psühholoogiat puudutavad raamatud pole otsa saanud. On ilmunud mitu väga head raamatut ja ma võin ainult oletada, miks nad eesti keelde pole jõudnud. Minu teada pole näiteks ühtegi Jonathan Weineri raamatut eesti keelde tõlgitud, kuigi tema “Aeg, armastus, mälu” (1999), mis kõneleb käitumisgeneetika loojast Seymour Benzerist, vääriks seda kindlasti.

Natuke piinlik on aga see, et tänapäeva ühe kõige säravama loomade käitumise uurija Frans de Waali loomingust pole midagi eestlase lugemislauale jõudnud. Ta on üks neid, kes on kõige veenvamalt kummutanud müüdi, et headus ja abivalmidus on ainuomased inimesele. Peale tema töid pole kahtlust, et looduslik valik pidi soosima sotsiaalsete omaduste tekkimist ja püsimist, kuna headus ja abivalmidus on omadused, mis on vajalikud selleks, et šimpanside ja bonobode ühiskonnas ellu jääda. Esimesena soovitaksin ma ilmselt tõlkida Frans de Waali “Ahv ja sushimeister” (2001).



Kas teaduse populariseerimine ongi tänapäeval nii oluline: teadlaste tööd selle järgi ju ei hinnata ning huvilised leiavad vastuse Internetist?



Riigikogu on kiitnud heaks mitu dokumenti, mis kõnelevad teadmispõhisest ühiskonnast. Vaevalt et rahva esindajad ise väga hästi teavad, mida see teadmispõhisus tähendab. Tänapäeva teadus kirjeldab juba piisavalt hästi seda, millised jõud toimivad looduses ja ühiskonnas. Näiteks Rein Taagepera oskab valemite põhjal päris hästi ennustada seda, mitu parteid pääseb parlamenti ja kui kaua keskmiselt kestab antud häälte jagunemise korral valitsus. Kogu selline teadmine võib ühiskonna ja riigi elu paremaks ja mõistlikumaks muuta, muidugi eeldusel, et need teadmised inimesteni jõuavad. Minu jaoks ei ole teaduse populariseerimine midagi muud kui üks vahend, millega muuta ühiskond ja riigi juhtimine teadmispõhiseks.



Isiksuse põhiomadused on suuresti pärilikud, ent midagi on ilmselt võimalik kasvatusega muuta. Kas peakski arenevat last kasvatama või kuhugi suunas arendama, las kasvab ise?



Kui pole tegemist ajukahjustusega või aju biokeemia muutusega, siis isiksuse omadused muutuvad inimese elu jooksul suhteliselt vähe. Neurootik jääb ikka neurootikuks ja üksindust nautiv inimene ei hakka rõõmu tundma suurest seltskonnast. Üldjuhul ei suuda kasvatus laisast teha usinat ja edasipüüdlikku inimest, nagu ei saa alalhoidlikust ja konservatiivsest inimesest vormida kedagi, kes on avatud uutele ideedele ja kogemustele.

Kuid kasvatus saab õpetada, kuidas olemasolevate isiksuse omadustega elus toime tulla. Kuigi neurootikust ei saa teha emotsionaalselt tasakaalukat inimest, võib ta õppida oma ärevuse ja hirmudega toime tulema. Samuti võib liiga impulsiivne inimene harjuda oma kihusid taltsutama ja naudingut ajas edasi lükkama. Psühholoogias märgivad isiksuse omadused või seadumused vaid kõige üldisemaid kalduvusi teatud kindlal viisil käituda. Kuigi isiksuse omadused võivad mingil viisil avalduda ka väärtustes ja harjumustes, on need siiski enamasti elu jooksul omandatud. Kas laps omandab mõistlikud ja arukad hoiakud eluks, sõltub ikka eeskujudest ja kasvatusest.



Mälu on mõnel inimesel parem, teisel halvem. Kas seda on võimalik ise parandada või vähemasti hoida?



Mälu on kindlasti arendatav ja seda saab treenida. Hollandlane Adrianus de Groot tegi möödunud sajandi keskpaigas katseid male suurmeistritega (üks uuritav oli ka Paul Keres), näidates malelaul mõneks sekundiks seisu mõnest pooleliolevast partiist. Erinevalt tavainimestest suutsid head maletajad enamiku seise hiljem ilma vigadeta reprodutseerida, kuid ainult siis, kui tegemist oli seisuga reaalsest partiist. Kui nupud olid malelaual juhuslikult, siis ei taastanud male suurmeistrid nuppude asendit paremini kui kõige tavalisem kodanik. Seega on mäletamise võime taga eelkõige teadmine.

Mälutehnikaid on väga palju, kuid nad kõik põhinevad üsna lihtsatel mälu seaduspärasustel. Näiteks Fergus Craik ja Robert Lockhart (1972) oletasid, et meeldejätmine oleneb materjali töötlussügavusest. Kui inimene liigitab talle esitatud sõnu selle järgi, kas need algavad näiteks k-tähega, siis jäävad need sõnad talle halvemini meelde kui siis, kui ta peab tegema otsustuse selle üle, kas tegemist on elusa või elutu asjaga. Üldreegel on lihtne: mida paremini on meeldejäetav materjal organiseeritud ja paigutatud teadmiste struktuuri, seda lihtsam on midagi meelde jätta.



Milliste uurimisteemadega tegelevad Tartu (eksperimentaal)psühholoogid tänapäeval? Kuidas Tartu psühholoogid paistavad maailmast vaadatuna?



Mina ja minuga ligikaudu samal ajal alustanud psühholoogid (Peeter Tulviste, Talis Bachmann, Aavo Luuk jt.) olid sunnitud otsima ideoloogiliselt neutraalseid teemasid. Väga hästi sobisid selleks kognitiivsed võimed. Alles 1990. aastate alul hakkas arenema ka isiksuse uurimine, mis ka mind endaga kaasa tõmbas. Kui hinnata tööde viidatavuse järgi, siis on Eestis paras hulk uurijaid, kelle viidatavus ulatub sadadesse ja parimatel tuhandetesse: Jaanus Harro, Jüri Allik, Aavo Luuk, Talis Bachmann, Toomas Niit, Anu Realo ja Peeter Tulviste. Psühholoogia kõige esinduslikumas andmebaasis PsycINFO ilmub iga aasta 40–50 artiklit, mille üks autoritest töötab Eestis. Kui jagada artiklite arv vastavate maade arvuga, siis on Eesti umbes samal tasemel kui Jaapan ja Prantsusmaa, mis pole üldsegi paha tulemus.



Psühholoogia on ülikooli astujate seas endistviisi populaarne, aga kas tõsisemaid psühholoogiateadusega tegelejaid ka juurde tuleb? Kas on valdkondi, kus hädasti oleks tarvis uurijaid juurde?



Enamiku psühholoogiahuviliste motivatsioon ei ole suunatud teadasaamisele. Kuid õnneks leidub igal aastal mõni üksik, kes huvitub psühholoogiast kui teadusest, mitte elukutsest. Viimase neljateistkümne aastaga on Tartu psühholoogiaosakonnas kaitstud kakskümmend kaks doktoriväitekirja (Tallinnas kolm), mis lubab paaris valdkonnas tekitada vähima vajaliku uurijate kontsentratsiooni. Eesti psühholoogide arv on kohutavalt väike ja pole lootustki teha head uurimistööd peale paari üksiku valdkonna. Kogu tänapäeva psühholoogia on üsna ilmselt mälukeskne. Mingil põhjusel pole aga Eestis kedagi, kes mälu uuriks. Ma arvan, et me vajaksime paari oma inimest, kes oleksid arvestatavad tegijad maailma mälu-uurijate kogukonnas, mille vaieldamatult suurim autoriteet on endiselt Endel Tulving.



Lõpetuseks tavapärane küsimus: kas sul endal jääb peale teaduse ja administreerimise aega muudeks harrastusteks?



Peale metsas jooksmise pole küll midagi sellist, mida ma harrastuseks oskaksin nimetada. Mõõduka sagedusega loen ilukirjandust, peamiselt inglise keeles, palju sagedamini aga seda, mida võib nimetada populaarteaduseks. Näiteks viimane raamat oli Frans de Waali „Primaadid ja filosoofid” (2006). Kolm aastat olen regulaarselt lugenud jätkväljaannet The New York Review of Books, mis erinevalt Sirbist annab päris hea pildi sellest, mis maailmas toimub. Kõige lõbusam on aga kuulata, mida mu nelja-aastane tütar Annamari maailmast ja inimestest arvab.



1. Allik, Jüri; McCrae, Robert R. 2004. Towards a geography of personality traits: patterns of profiles across 36 cultures. – Journal of Cross-Cultural Psychology 35: 13–28.

2. Terracciano, Antonio et al. 2005. National character does not reflect mean personality trait levels in 49 cultures. – Science 310: 96–100.




Eksperimentaalpsühholoogia professorit Jüri Allikut küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet