Eesti Looduse fotovõistlus
2007/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/7
Kassinurme põnevad künkad

Muistendite järgi on meie rahvuseepose kangelasel Kassinurme küngastega üksjagu pistmist olnud. Kuid Kalevipoeg pole ainus, kes seda kanti omanäoliseks on kujundanud.

Jõgevalt mööda Piibe maanteed Tartu poole sõites ja umbes seitsme kilomeetri pärast teelt vasemale keerates juhatab viit Kassinurme linnamäele ning õpperajale. See on nii looduslikult kui ka kultuurilooliselt huvitav piirkond, mistõttu kutsutakse seda lausa Vooremaa pärliks.

Siinsete küngaste puhul on tegu viimasel jääajal ehk 10 000–13 000 aastat tagasi tekkinud pinnavormidega: tavapärasemalt laiema voore järsule edelaosale on mandrijää tekitanud mõhnastiku, nende küngaste vahelt leiab aga veesilmadega sulglohke. Voore pikkus ulatub kuni 2,5 kilomeetrini, selle absoluutne kõrgus aga 119 meetrini.

Kassinurme mõhnastiku järskudel metsaga kaetud nõlvadel kulgeb umbes 2,5 kilomeetri pikkune looduse õpperada. See on tähistatud nii viitadega kui ka kollaste märgistega puudel. Peale matkaraja on siin teisigi liikumisradu: punase tähistusega on maastikuliselt võrdlemisi raske jooksu- ja maastikurattarada, sellest pisut kergem on märgitud valge värviga; talvel on siin ka suusarajad.


Vana hiieplats. Kassinurme looduse õpperajale võib asuda otse parklast. Enne rajaleminekut tasuks siiski hoolega uurida raja kaarti, kuna puudele võõbatud tähised ja õpperaja kõrvalepõiked võivad suuna valikul mõnikord segadust tekitada.

Parklasse üles seatud teabetahvlitelt leiab aga muudki kasulikku ning huvitavat, sealhulgas väikese ülevaate Kassinurme “mägede” minevikust ja raja huvipunktide tutvustuse. Seistes teabetahvlite juures, tasub hetkeks vaadata tagasi autotee poole: sedalaadi avarat vaadet ümbruskonna kaunile maastikule võib matkarajal nautida veelgi.

Parklast kagusse mööda heinamaa äärt pidi kulgev õpperada jõuab üsna pea esimese peatuskohani. Tegu on vana hiiekohaga, selle väravatest sisse astudes on hea tava lokulauale koputada.

Kultuspaigas pisut kõrgema koha peal asuvad muinsuskaitsealused lohukivid ning üsna noored soovipaeltega pühapuud. Ohvrikivide pealispind on praegusajaks üsna murenenud – kunagistest lohkudest on vähe järele jäänud. Arvatavasti oli lohkude tegemine kui rituaalne toiming seotud eeskätt maaharimise ja viljakusega. Kividele asetatud mündid, viljaterad, oad ja pärjad näitavad, et siinsed ohvrikivid pole nüüdsel ajalgi oma tähtsust kaotanud.


Patjala ringile. Hiiekohast suunab viit Patjala ringi peale. Nüüdsest tuleks jälgida kollaseid tähistusi puudel, et õigelt teelt mitte eksida. Sisenedes lehtmetsa, jääb silma vana tammepuu, sellest pisut edasi aga võrdlemisi jäme ning mitme haruga kask.

Kord künkast üles, siis jälle alla astudes jõuame Patjala vaateni. Siit metsa servalt, 115 meetri jagu üle merepinna, on ümbruskonna vooremaastik imehästi näha. Kagu suunda umbes 5 kilomeetri kaugusele jääb Aruküla voor, sellest pisut kaugemal Pikkjärve idakaldal on kuusemetsaga kaetud Nava voor. Vaevumärgatav on 27 kilomeetrit kagus paiknev Pala linnamägi Lähtel. Aruküla voorest mõnevõrra paremal võib selge ilma korral silm seletada isegi Tartu televisioonimasti.

Patjala vaatekohast tuleb sama teed tagasi minna ja viida järgi Lingukivi ringile asuda. Edasine teekond on küllaltki künklik: ronime järsust künkanõlvast üles, siis jälle alla, kord läbi lehtmetsa, siis üle vaarikavartest tiheda raiesmiku. Sedalaadi maastik ongi Kassinurme mägede süda. Ühe järsaku servas asub istepink ja teabetahvel, mis teatab, et just siin on õige koht hingetõmbeks. Tahvlilt leiab selgituse, mismoodi oleks mõistlik ea ning treenituse kohaselt teekonda jätkata: kohale jõudes tuleb vaid mõõta oma pulsisagedus. Selles peatuskohas võiks selgeks õppida ka mõned taimed: matkaraja ääres on ära märgitud mets-kurereha ja kevadine seahernes. Nimesiltidega märgistatud taimi võib Kassinurme õpperaja ääres leida veelgi: raja teises otsas näiteks ojamõõl, salu-siumari, käopäkk ja ussilakk jpt.

Hingetõmbekoha juurest tasub siia jõutud tee suhtes võtta suund paremale; vasemale kulgev kollasega märgistatud rada viib tagasi hiide.


Kalevipoja lingukivi. Kassinurme matkarajale jääb üksjagu tähtsaid kive. Hiiekohas nägime mitut ohvrikivi, nüüd aga, kui läbitud on umbes pool teekonnast, on raja ääres järgmine, seekord tõeline kivimürakas. Tegu on meie rahvuseepose kangelase lingukiviga.

Kivi kohta on teda erisuguseid lugusid. Neist üks jutustab sellest, et Kalev katsus oma sängist kivi visata seitse versta eemal asetsevasse Kuremaa järve. Aga tema väike sõrm libises ja kivi lendas ainult poole versta kaugusele [2].

Teise muistendi järgi püüdis Kalevipoeg kiviga peletada eemale hunte, kes kimbutasid Kassinurme sängi juurde aheldatud hobuseid. Kangelane heitis kivimüraka siia seitsme kilomeetri kauguselt idast Kuremaa järve äärest. Visatud kivi märki ei tabanud ja maandus hoopis sängist mõnevõrra eemal. Praegugi on kivil näha lingunööri meenutav hele kvartsiidisoon.

Varem oli kivi ümbrus lage nagu suurem osa Kassinurme künkaidki – siinsetel nõlvadel olid heina- ja karjamaad. Nüüd aga on viskekivi tiheda metsa all, leppade ja sarapuude varjus. Rahvajutu järgi olevat karjapoisid kivi peale kogunenud vihmaveega janu kustutanud.


Kasemäe vaated. Lingukivi juurest võib taas jätkata teekonda eri suundades. Lingukivi kõrvalt alla keerates juhatab matkarada kultusekivi juurde. Seegi on muinsuskaitse all, kuid erinevalt oma kaaslastest hiiekohas on siinne kivi rohkem kannatada saanud: ta on mitmeks tükiks lõhatud.

Valides Kasemäe vaate peale viitava suuna, jõuame peagi autoga sõidetavale metsavaheteele. Kasemäe talule avanev vaade asub metsa serval, 115 meetrit üle merepinna. Siit näha olevas maastikus eristub hästi Laiuse mägi. See on Eesti kõige tähelepanuväärsem suurvoor, mille pikkus ulatub 10 ja laius 2 kilomeetrini. Laiuse voore kõrgus küündib jalamilt 60 meetrit kõrgemale, merepinnalt mõõdetuna aga 144 meetrini. Voore lõunapoolsel küürul võib märgata Kuremaa mõisa alleed. Kasemäe vaatekohast 26 kilomeetri jagu põhjakaarde jääb aga Pandivere kõrgustiku ja ühtlasi Põhja-Eesti kõrgeim kohta Emumägi: 166 meetrit ü.m.p.


Muinas-Eesti kaitserajatised. Ilmselt üks tuntuim vaatamisväärsus, mida viimasel ajal aina tihedamini Kassinurmele vaatama sõidetakse, on siinne linnamägi ja praegu veel taastamisjärgus linnus.

Muinas-Eesti kaitserajatisena oli see kasutusel esimesest aastatuhandest enne Kristust kuni 12. sajandini. Ajalooürikutest pole leitud teateid, et linnuse oleks keegi kunagi vallutanud. Ilmselt kaotas see oma tähtsuse kaubateede ümberpaiknemise järel.

Muistne linnus asus toona voore harjal, sügavad sulglohud eraldasid siin 15–25 meetri laiuse neemiku. Selle avatud kagu- ja loodepoolses otsas olid puidust kaitserajatised, mis eraldasid linnusekohta muust ümbrusest. Praegusajal on sellest säilinud 2–3 meetri kõrgused otsavallid.

Linnamäel on tehtud ka päästekaevamisi: 1997. aastal uuriti arheoloog Ain Lavi juhatusel linnamäe kagupoolset ääreala ja loodepoolset otsavalli. Nende tööde käigus leiti jälgi eriaegsetest ehitistest nii vallidel kui ka linnuse hoovialal. Tuli välja ka jäänuseid varasemast palkkindlustusest, mis tõenäoliselt hävis 11. sajandi esimesel poolel. Nende ehitiste kohale on omal ajal rajatud uus ja tugevam kindlustuste liin, mis koosnes liiva ning kruusaga täidetud palktaranditest.

Praegusajal on käimas otsavalli rajatiste taastamistööd. Linnuse rekonstruktsioon püüab edasi anda siinsete ehitiste kuju, nii nagu need 1000 aastat pärast Kristust võisid olla. Taastatav kaitseliin koosneb nelinurksetest palktaranditest, mis asetsevad linnamäe äärel üksteise kõrval. Kaitsetarandid meenutavad omaaegseid elumaju, mida kasutati siin varjualuste ja laoruumidena. Kui selles oli tulekoldekoht või kerisahi, siis neis ruumides ka elati. Kaitseehitise värvavakohas asus kõrge torn, mille otsast käidi ümbruskonda kontrollimas. Kui kaitserajatisi hiljem, 11.–12. sajandil, täiustati, täideti tarandid liiva, kruusa või kividega. Sel juhul jäid hooned kindlustusvööndi taha. Kui säärane kaitserajatis ükskord hävines, kujunesidki välja praegusajal nähtavad otsavallid.


Kalevi säng ja pesukauss. Kalevipoja tegemiste kohta Kassinurme küngastel on teada omajagu muistendeid. Matkaraja keskosas möödusime tema lingukivist, ent linnusemäel saab näha, mismoodi näeb välja Kalevi säng.

Sängi tegemisest kõneleb vanarahvas järgmist: Kalevipoeg käinud ilma puhkamata mitu pääva ümber, viimaks kippund tal väsimus pääle ning ta tahtnud magama heita. Aga maa olnud mägiline ning Kalevipoeg põle aset leidnud. Saal tulnud tal mõte ühte sängi teha. Kohe raiund ta suure kuuse maha, teinud sellest kühvli, mis külimitu mulda korraga visanud, ning hakand tööle. Aga töö põle tahtnud edeneta, sellepärast teinud uue kühvli, mis pool vakka korraga visanud, aga siiski põle töö edenenud ning Kalevipoeg teind kolmandama kühvli, mis vaka mulda korraga visanud. Aga päike kippund enne sängi valmissaamist looja minema. Sääl vaatanud Kalevipoeg paha meelega ümber ning näinud põhjatus orus ühe elaja, mis mäda sisse jäänud. Kalevipoeg tõmmand elaja välja, nülgind ära ning ajand naha kolme nuatäiega puhtaks. Nüüd teinud ta enesele nahkpõlle, hakkand sellega mulda kandma ning säng saanud enne pääva loojaminekut valmis [2].

Teatavasti oli meie kangelasel üle maa palju asemeid, kuid Kassinurme oma võib neist pidada omapärasemaks, sest sängi kõrval asub ka silmapesukauss. See on ringikujuline veesilm, millest vesi iialgi ei kao, olgu ilmad kuitahes kuivad. Seda lompi nimetati rahvapäraselt ka Põhjatuks oruks. Rahvajutu järgi püüti kord selle sügavus ära mõõta: kui ühel 1860. aastate suvel oli juba pikemat aega kuiv olnud, soovitasid kauged targad Patjala küla vanadel naistel veesilma sügavuse ära mõõta – selle peale pidavat ka vihm tulema. Tarkade ütlust uskudes korjatigi kogu küla köied kokku, selle pika aheliku otsa seoti pada, raskuseks pandi sisse kivi. Pada vajus aina sügavamale, kuid päris põhjani ei jõudnudki. Kui see välja tõmmati, oli kivi asemel verine härja pea. Hääl vee peal ähvardas aga kõiki vee alla tõmmata, kui keegi kunagi veel midagi veepõhja üritab lasta. Kohkunud naised lõpetasid seepeale oma tegevuse. Vanade inimeste jutu järgi olevat neist paljud näinud, kuidas allikasse jooksnud lehmad ja härjad sealt enam välja ei tulnud. Kevade varahommikutel olevat nähtud aga veehoidjaid, kes vee peal istudes oma päid harjanud.

Looduslikult on Kalevipoja silmapesukauss aga sulglohk ehk söll. See on viimasest mandrijäätumisest pärit pinnavorm, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pangas. Sulamisel jättis see setetesse lohu.


Kassinurmel on alati rahvarohke. Kuna Kassinurme mäed asuvad hästi ligipääsetavas kohas, võrdlemisi lähedal Jõgevale ning ka Tartule, siis peaaegu alati võib siin kedagi matkamas või niisama puhkamas näha. See on ka reaaleluliste rollimängijate (LARP) meelispaik.

Kassinurme mäed olid hinnatud juba 19. sajandi rahvusliku ärkamise ajal, mil Kaarepere priitahtlike pritsimeeste selts korraldas siin mitmesuguseid rahvapidustusi. Populaarsus hääbus nõukogude ajal, kui külade seltsielu ja muud rahvakogunemised olid range kontrolli all. Uuele elule tärkas see paik 1980. aastate lõpus ja 1990-ndate alguses. Praegusajal on Kassinurme hästi hooldatud ning igati omanäoliseks kujundatud puhkekoht: metsa all looklevad tähistatud rajad (sh. looduse õpperada); korrastatud on hiis ja linnamägi, siia on ehitatud püstkojad, kiige-, lõkke- ja tantsuplats, hulgaliselt varikatusega istekohti jms.; pisitasa on valmimas ka linnuse rekonstruktsioon.

Kassinurme matkarajale saab minna ka koos teejuhi Toomas Pussiga, tema on siinse rajaga aastaid tegelenud. Kindlasti oskab ta jutustada palju kirevaid lugusid Kassinurme piirkonna ajaloo kohta, samuti juhtida tähelepanu siinse looduse eripäradele.

Eesti Looduses on Kassinurmest ka varem juttu olnud. 1992. aastal kirjeldasid Vello Keppart ja Toomas Puss siinset õpperada palju pikema teekonnana [1]. Paraku sai sellest teoks vaid lühem, praegusajal läbitav ring. Kassinurme linnamäest kui Kalevipoja sängist on kirjutanud aga Asta Paeveer [3].


1. Keppar, Vello; Puss, Toomas 1992. Kassinurme õpperada – Eesti Loodus 43 (5): 273–278.

2. Muistendeid ja uurimusi Kalevipojast – haldjas.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/

3. Paeveer, Asta 1993. Kassinurme linnamägi – Kalevipoja säng. – Eesti Loodus 44 (10): 340–341.



Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet