Eesti Looduse fotovõistlus
2007/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2007/7
Fotograafia allpool veepiiri

Fotograafiast on saanud peaaegu et igamehehobi. Seevastu allveefotograafia on meil veel võrdlemisi vähe levinud. See harrastus nõuab üsna kulukat erivarustust ning omajagu eelteadmisi, kuid see-eest võib veealune maailm pakkuda palju ilusaid elamusi ning hea õnne korral ka väga kauneid kaadreid.

Veekeskkonnas fotode tegemine võib esmapilgul tunduda imelihtne: tuleb vaid kaameraga vette minna ning aina pildistada. Paraku praktikas see nii lihtne pole: et vee all häid fotosid teha, tuleb võtta arvesse paljusid tegureid, sealhulgas iseenda sukeldumisoskust. Mida sügavamale vee alla tungitakse, seda keerulisem on üldjuhul pildistada: üha vähem jääb aega fotode tegemiseks ja aina rohkem kulub seda sukeldusprotseduuridele. Halvenevad ka üldised olud: valgust hakkab nappima, vesi muutub külmemaks, õhk saab kiiremini otsa ja peagi võib mõjuma hakata lämmastikunarkoos. Üle 45 meetri sügavusel on vaja teistsugust sukeldumistehnikat, mistõttu pildistamiseks jääb veelgi vähem aega, samuti on vaja mitu korda kallimat fotovarustust.

Eri sügavustel erisugused olud. Eesti oludes võib ujumist kuni viie meetri sügavuses vees nimetada toruujumiseks (ingl. snorgeling). Fotograafidele on seejuures loomulikku valgust peaaegu alati piisavalt. Lihtsukeldumissügavus küündib aga 20 meetrini. Selle puhul on looduslikku valgust samuti küllaldaselt – fotosid saab teha veel heades oludes. Sellel sügavusel võib viibida ligikaudu 45–60 minutit.

Valgust tuleb puudu juba tavasukeldussügavusel. See jääb vahemikku 20–35 meetrit; sellisel sügavusel saab vee all olla umbes 25–45 minutit. Tavasukeldusvarustusega võib minna ka veel 35–45 meetrit allapoole veepiiri. Säärast sügavsukeldust saab teha 15–25 minutit. Üldiselt on nii sügaval juba kottpime ning sukelduja enesetunnet hakkab mõjutama ka lämmastikunarkoos.

Gaasisegude abil võib sukelduda 45–100 meetri sügavusele. Seejuures tuleb arvestada juba mitme riskiga: veelgi suurem on oht langeda lämmastikunarkoosi, saada hapnikumürgisus või lämbuda vale gaasisegu hingamisel vales sügavuses. Nõutav on topeltvarustus, kuna vea korral ei ole võimalust kohe pinnale tõusta. Sukelduskestus küündib siin 10–30 minutini, kuid arvestada tuleb ka dekompressiooni peatustega, mis võivad pikendada kogu toimingut 60–90 minutini, isegi kauemaks. Sellisele sügavusele sukeldudes tuleb pöörata suuremat tähelepanu fotoaparaadi ning selle lisade valikule, sest enamasti on fotokaamerad, veekindlad kestad ja muu selline valmistatud oludele kuni 45 meetri sügavuses.

Enne vee alla minekut tuleb selgeks saada omajagu sukeldustehnilisi üksikasju: kuidas veekeskkond ning sügavus sukelduja kehale mõjuvad; millistele meditsiinilistele aspektidele tuleb tähelepanu pöörata ja sedagi, kuidas vee all kätega rääkida ning ohu korral teisi aidata.


Millise kaameraga vette minna? Valides fotovarustust, tuleb ennekõike selgust saada, mis sihiga vette pildistama minnakse: milline peaks välja nägema soovitud pilt ja kellele seda näidata tahetakse.

Eestis on müügil võrdlemisi mitmekesiseid fotoaparaate. 3–5 meetri sügavusel saab edukalt pilte teha ka veekindlate ühekorrakaameratega, kuid seejuures tuleb üsna rangelt arvestada kõiki piiranguid, mida sellise fotoaparaadi kasutusjuhis eeldab. Sedalaadi kaamera kõlbab toruujumise sügavusel; ent pildistamiseks on vaja häid valgusolusid, objekt peab olema sobivas kompositsioonis, fookuses ja teravussügavuse piires ehk õigel kaugusel objektiivist. Lisavalgust selliste aparaatide puhul üldiselt kasutada ei saa.

Et teha pilte koju albumisse ja sõpradele näitamiseks, sobib ka tavaline odav digikaamera veekindlas kestas. Kuid samas on võimalik nendega ka väga kvaliteetseid makropilte teha. Üldjuhul ei saa lisavälku siingi kasutada. Tihtipeale võib aga fotoaparaadi oma välk pilti rikkuda (backscatter-efekt), samuti tuleb võtta arvesse asjaolu, et loomulik valgus kipub värve moonutama.

Kui siht on allveefotograafiaga tõsisemalt tegeleda, tuleks valida selline kaamera ja veekindla kest, millele oleks hiljem võimalik juurde panna üht või mitut välku ning lainurkobjektiivi.

Osta saab ka kasutatud varustust, kuid sel juhul tuleks alati olla ettevaatlik. Kui aparaat on märjaks saanud, ei pruugi see kuigi kaua kesta, ehkki ostu hetkel on kaamera täiesti töökorras. Pikema aja jooksul söövitavad vees lahustunud soolad vooluradadesse katkestused ja üldjuhul seda enam parandada ei saa. Tähelepanu tuleks pöörata tihendipesadele: sellel olevad kriimud on ühtlasi potentsiaalsed lekkekohad. Tihendid on soovitatav enne kasutust uute vastu vahetada, olenemata sellest, kui ilusad vanad tihendid välja näevad. See on väike kulu võrreldes uue fotoaparaadiga.

Enamasti on allveefotograafia lisavarustus märksa kallim kui fotokaamera ise. Tihtipeale tasub kaaluda võimalust soetada ehk pisut vanemat sorti lisad: paljud neist sobivad uutele veekindlatele kestadele ja kestasüsteemidele. Näiteks võiks uurida Ikelite, Sea&Sea, Subali või Nikoni kodulehti. Samuti teeb oma fotoaparaatidele veekindlaid ümbriseid Canon.

Praegusajal on saada ka allveefilmikaameraid ning tavalistele filmikaameratele mõeldud veekindlaid ümbriseid. Nende kaameratega saab teha digifotoaparaatidega täiesti samaväärse kvaliteediga pilte.


Mis on vee all teisiti. Valgus sumbub vee all väga kiiresti. Eesti oludes võib südapäeval juba 30 meetri sügavuses olla kottpime. Seda tuleb arvestada ka lisavalguse kasutamisel. Üle 15 meetri sügavusel võib loomuliku valgusega pildi tegemine osutuda väga probleemseks. Soovitatav on seejuures kasutada aegvõtet ning veealust statiivi.

Lisavalguse puhul tasub meeles pidada, et valgustada saab vaid väga piiratud ala – kuni mõni meeter valgusallikast. Mõneti oleneb see ka valgusallika tugevusest. Kui pilti tahetakse teha ainult loomuliku valguse käes, tuleks sukeldumishetkeks valida päikesepaisteline südapäev: päike on siis kõige kõrgemal ja vee alla pääseb kõige rohkem valgust.

Ka värvid ei ole vee all samasugused kui maa peal: nad muutuvad veesügavuse suurenedes. Sinistes ja soojades meredes jääb lõpuks alles ainult sinine värv ning meie meredes muutub kõik roheliseks. Tavaliselt kaob kõigepealt punane värvitoon – juba esimese viie meetriga. Seejärel kollane, siis roheline ja 30 meetri sügavuses on alles vaid sinine. Siiski on värve võimalik jäädvustada ka 30 meetrit allpool veepiiri, selleks tuleb kasutada mitut välku.

Välk on kõige tõhusam meetod, mis aitab piisaval määral õiges värvitoonis valgust saada. Seejuures tasub meeles pidada, et lisavalgus ei tohi objektile langeda objektiiviga samast suunast, sest siis tulevad nähtavale vees olevad mikroosakesed ning rikuvad pildi. Inglise keeles nimetatakse sellist osakestelt peegeldunud valgusest tulenevat nähtust backscatter. Mida suurem on nurk lisavalguse ja objektiivi vahel, seda parem. Et seda nähtust vähendada ning varje pehmendada, kasutatakse välkudel teravat ja suunatud valgust hajutavaid filtreid.

Üsna sageli kasutatakse varjude pehmendamiseks mitut välku, kus üks, võimsaim annab põhivalguse, ja ülejäänud täidavad varje. Välkudega valgustades näeb värve vaid sähvatuse hetkel, seetõttu tasuks vee alla kaasa võtta taskulamp.

Üleminekul ühest keskkonnast teise valgus murdub, nii ka õhu ja vee vahetuse puhul. Valguse murdumise tõttu tunduvad vees olevad esemed tegelikkusest veerandi jagu lähemal asuvat. Kui välk objektile suunata, tuleks seda kindlasti arvestada. Välgu seadmisel võiks võrdlemisi julgelt soovitada see objekti keskpunktist pisut väljapoole suunata, sest inimsilm kipub vees murduva valguse tõttu enamasti eksima. Nutikas on kasutada ka välise välgu külge kinnitatud väikest lampi, mis näitab hästi, kuhu välgu valgusvoog täpselt langeb.

Vee all pildistades tuleb paraku arvestada, et veekeskkond ei soosi pildistamist, pigem kipub vesi fotot rikkuma. Kuna nähtavus on vee all enamasti kehv, siis selgema ja kvaliteetsema pildi jaoks peaks vett objektiivi ja objekti vahele jääma võrdlemisi vähe. Sinistes ja soojades meredes võib tihtipeale nähtavus olla umbes 20 meetrit, Eesti meredes on aga 5 meetrit juba üle keskmise ja näiteks 15 meetri peale läbi paistvat vett võib meil pidada üliharuldaselt selgeks. Vee läbipaistvust vähendab plankton ja muu hõljum, pildistamine sellises keskkonnas on võrreldav maapeal uduse ilmaga, kus nähtavus on näiteks 5 meetrit. Selleks et objektile võimalikult lähedale saada, kasutatakse lainurkobjektiive ning nendega koos lainurkvälke, et katta kogu pildile jääv ala ühtlaselt.

Vee all tuleb tegutseda üsna kiiresti: lõpututeks katsetusteks, aina uute võttenurkade ning õige valguse otsimiseks pole kuigi palju aega. Seetõttu peaks tegevusplaan ning ideed valmis olema juba varem, enne sukeldumist, et veealust aega võimalikult otstarbekalt kasutada. Seda eriti juhul, kui on kavatsus sügavsukelduda (35–45 meetri sügavusele). Samuti on mõistlik võtta varustust kaasa nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Üsna sageli tuleb ette, et igaks juhuks kaasavõetud varustusega polegi vee all aega tegeleda.


Rõõm hästi õnnestunud pildist. Vee-elukad ja -taimed on sageli väikesed, ent fotografeerimiseks väga huvitavad. Seepärast on võrdlemisi levinud makrovõtted. Ühtlasi laheneb selle puhul hulk probleeme: valgustugevus ja nähtavus on paremad, värvid ei kao ära, backscatter ei riku pilti ja tehniliselt täiusliku foto saab juba üsna väikese vaevaga. Sageli soovitataksegi algajatel allveefotograafidel just makrost alustada, et kohe tulemusi nautida.

Vee-elukatest on meil ehk kõige põnevam pildistada kalu. Eesti kaladest on kõige lihtsam pildile saada ahvenat, ogalikku, lesta ja ka haugi: märgates veesügavustes tegutsevat fotograafi, ei põgene nad kohe esimesel võimalusel. Lestal on kindel veendumus, et teda ei nähta, ogalik kaitseb oma pesa, ahven on uudishimulik ja kui näpuga põhjamudas sonkida, võib ta isegi lähemale tulla, uurimaks, kas leidub midagi söödavat. Haug on samuti üsna uudishimulik.

Koger elab tavaliselt nii mudases veekogus, et teda on raske üldse tabada või jääb ta nigela nähtavuse tõttu halvasti pildile. Kiluparve pildile saada on aga õnnelik juhus.

Seega peavad allveefotograafia harrastajad arvestama erisuguseid piiranguid ning sedagi, et veeolude tõttu ei pruugi foto tihtipeale õnnestuda. Need mured käivad asja juurde ning seda suurem on rõõm õnnestunud kaadrite üle.



Peep Rada
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet