Golfiväljakutele vaatavad roheliselt mõtlevad inimesed enamasti viltu: seal raisatakse vett, kasutatakse mürkaineid ja nende rajamisel hävitatakse looduslikke alasid. Tegelikult mõjutavad golfiväljakud keskkonda mitmeti, nende elustiku mitmekesisus võib ümbritsevate aladega võrreldes olla isegi suurem. Golfiväljak pole ainult üksluine golfimuru, vaid ka mets, põõsastik ja veekogud.

Golfiväljakud hõlmavad tohutu maa-ala, mis võiks olla puutumatu loodus. Maailmas on ligi 25 000 golfiväljakut ja üldiselt on 25–40% väljaku pindalast vähemajandatav. Samas golfi populaarsus ilmselgelt ei vähene. Looduskaitse seisukohast on tegemist suure alaga, mis võib olla üsnagi looduslikus seisundis ja mõneti kaitstud, kuna golfiväljakutel liikumine on piiratud.

Golfiväljakute loodusliku väärtuse määravad mitmesugused tegurid. Neist olulisemad on näiteks väljaku vanus, struktuur ja geograafiline asupaik, võõrliikide olemasolu ning kuivõrd on rajamisel muudetud algset maastikku.

Golfiväljakute ja looduse vaheline konflikt tekib eelkõige siis, kui muru tahetakse külvata piirkonda, mis on märksa suurema mitmekesisusega kui loodav väljak, või häiritakse väljakut rajades mõnda ohustatud liiki. Kui valida, kas golfiväljak või katta need ruutkilomeetrid pilvelõhkujate ja intensiivselt majandatavate põldudega, tekivad looduskaitsjal golfiväljaku vastu natuke positiivsemad tunded. Eelkõige luuakse golfiväljakuid suuremate linnade lähedusse, seega üsna rikutud piirkondadesse, mitte soodesse või vihmametsadesse.

Siiski on neid väljakuid vahel rajatud ka looduskaunitesse ja suure keskkonnaväärtusega aladele, nagu Pärnumaal Audru poldrile. Selliste alade hõivamisel loodusele tekitatud kahju annaks oluliselt hüvitada ja paljudes kohtades on see ka õnnestunud.

Mingil tasandil saab looduslik mitmekesisus ometigi tugeva löögi, samas luuakse nii ulatuslike maastikumuutustega ökoniððe uutele, miks mitte ka ohustatud liikidele. Näiteks Inglismaal Kentis on ühel golfiväljakul leitud kasvamas 11 liiki käpalisi ja arvatakse, et orhidee huuljas kitsekeel (Himantoglossum hircinum) on levinud golfikingade abil teistele lähistel asuvatele väljakutele.

Inimese jaoks on golfiplats kindel taraga piiratud ala, kuid loomad näevad asju teisiti. Väljak võib olla maastikus oluline element, luues ühendusi ja koridore eri biotoopide vahel. Hea golfiväljak peaks sulanduma keskkonda, ent eluslooduse seisukohalt tekib nii teatuid eeliseid ümbritseva maastikuga võrreldes.

Kas lindudel on golfiväljakul hea? Ühest vastust sellele küsimusele pole. Väljakut ja lähikeskkonda tuleb vaadelda koos. Rändeteedel asuvad golfiväljakud võivad lindudele olla soodsad peatuspaigad. Näiteks keset kõrbe rajatud väljak on atraktiivne roheline saar kuiva maastiku keskel. Kui golfiväljakul on ümbrusega võrreldes mingi maastikuline eelis, siis muutub see lindudele ja muule elusloodusele sobivaks. Samas võib selline ökolõks meelitada linde piirkonda, kus neid ohustavad kemikaalid ja häirimine. Pesitsejate puhul on see eriti oluline, kuna nad kasutavad ala pikema aja jooksul.

Pestitsiidide ja väetiste mõju lindudele on raske kindlaks teha, nagu ka häirimise mõju: Linnuliigid ei talu häiringuid ühte moodi ja golfiväljaku eri osades on häirimise moodused ja tugevus erisugune.

Mikrogeograafiliselt vaadelduna jaguneb golfiväljak aktiivselt ja mitteaktiivselt majandatavaks alaks. Kui mängurajad meelitavad linde ligi, siis võib tekkida lindude ja inimeste vahel konflikt. Eelkõige on probleeme tekitanud julged veelinnud, näiteks kanada lagled. Osal väljakutel on linde isegi hävitatud ja nende eemaletõrjumiseks on välja mõeldud kõikvõimalikke vahendeid, näiteks peletatakse linde eemale koertega.

Golfiväljakute mitteaktiivselt kasutatavad alad saab elusloodusele lihtsate vahenditega ligitõmbavaks muuta: rajada liivikuid, puistuid, veekogusid, panna pesakaste jne. Eelkõige võidavad sellest muidugi tavalised fooniliigid, kuid olenevalt piirkonnast ja maastikust võib ka mõni kaitset vajav liik sellest kasu saada. Vanemad väljakud on loomulikult paremad linnupaigad, kuna seal on vanu õõnsustega puid, parem puistute alustaimestik ja eutrofeerunud tiike – ökosüsteem on natuke “küpsem”.

Oluline on ka see, kuivõrd puistutega alad on omavahel ühendatud. Sellega määratakse, kuidas taimestik, imetajad, putukad ja linnud saavad väljaku ühest piirkonnast teise levida. Seega loeb golfiväljaku planeerijate oskus ja tahe palju. Oskuslikult kavandades saab linnud n.-ö. ohutsoonist eemale väljaku servaaladele meelitada. Kuna golfiväljakud on tavaliselt suletud ja kontrolli all, siis sellistel väljaku mittemajandatavatel aladel on lindudel suhteliselt turvaline olla.

1998. aastal peetud ülemaailmsel golfiväljakute linnuvõistlusel hämmastas meie meeskonda Niitvälja golfiradade vahelistel tiikidel tegutsevate sarvikpüttide arvukus. Liik, kelle arvukus mujal on vähenenud, tundis end golfipallide rahe all mõnusalt. Samal üritusel osales 116 golfiväljakut 18 maal ja väljaku kohta kohati keskmiselt 40,8 linnuliiki. Kokku loendati 272 liiki ja Niitvälja golfiväljak jõudis Euroopa parimate “linnugolfiväljakute” sekka.

Kas golfiväljakud sobivad linnuvaatlusteks? Linnuhuviliste vaatepunktist võivad need väljakud olla väga huvitavad. Paljudel maailma golfiväljakutel on nüüdseks väljakute servaaladele loodud linnuvaatluspaiku. Eelkõige näeb seal küll kohalikke taustaliike, kuid ka haruldused pole välistatud.

Golfiväljakud on linnuhuvilistele hea piirkond ka seetõttu, et need on hästi ligipääsetavad. Alal saab mugavalt ja kiiresti liikuda ning linnud on tihti inimestega harjunud ja lasevad end hästi vaadelda ja pildistada. Kuna sellistes paikades liigub palju vaatlejaid, on golfiväljakute linnustiku kohta lihtne taustteavet leida. Eriti head linnupaigad on keset kuiva maastikku asuvad golfiväljakud Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas või rannikul olevatel rändeteedel. Linde meelitavad mitmekülgne maastik, erisugused puistud ja veekogud. Muidugi tuleb mänguraja lähistel riskida võimalusega, et linnuhuvilise ja golfipalli teed ühtivad.