Eesti Looduse fotov�istlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 11/2002
Miks kaevud ja allikad kuivavad

Tänavuse aasta erakordne ilmastik püstitas kuumarekordeid ning ei andnud mitmel pool kuude kaupa tilkagi vett. Arusaadavalt peab see kajastuma ka kaevude seisundis.

Põhjaveetase sõltub ilmastikust. Põhjavee seire programmi järgi jälgitakse maapinnalähedase põhjavee seisundit 76 vaatluskaevus üle kogu Eesti: põhjaveetaset mõõdetakse 3–5 korda kuus, enamikus kaevudes on seda tehtud juba 20–30 aastat.

Tänavu oli ilmastik erakordselt muutlik. Üsna soe ja sademeterohke aasta algus soodustas põhjaveevaru täienemist: I kvartali sademete summa ületas normi 102–310%, ka keskmine õhutemperatuur oli 4–7 °C võrra tavalisest kõrgem. Seetõttu tõusis maapinnalähedane põhjavesi möödunud talvel 0,2–0,5 meetri võrra kõrgemale pikaajalise vaatlusrea keskmisest ning maksimaalne veetase, mida tavaliselt täheldame aprillis, saabus juba veebruari keskel, ületades keskmise 0,7–1,0 meetri võrra.

Ent juba märtsi keskel hakkas veetase alanema. Kui välja arvata juuni, mil sademeid tuli hoo- ja äikesevihmadena kokku üle normi, siis kujunesid nii kevad kui ka suvi põhjaveevarule ebasoodsaks.

Võrreldes talvise seisuga, on kaevude veetase alanenud kaks kuni kolm meetrit, kohati rohkemgi. Septembris langes vesi mitmes vaatluskaevus isegi allapoole pikaajalist madalaimat taset. Pole siis ime, et palju salvkaevusid jäi kuivale. Siin saab vaid soovitada: süvendage oma salvkaevu või rajage puurkaev.

Parem ei ole ka sügavamatest põhjaveekihtidest toituvate allikate seisund. Pandivere kõrgustiku jalamil väljuvad suured allikad (Aravete, Jõepere, Kihme, Vodja, Esna, Äntu), mille vooluhulk ületab tavaliselt 100 l/s, olid oktoobri algul lausa kuivad.


Kas raba hoiab kaevudes vett? Arusaamine rabast kui puhta põhjavee toiteallikast on küllaltki levinud. Isegi sedavõrd, et teisitimõtlejaid ollakse valmis süüdistama lausa valetamises, nagu seda tegi Ahto Kaasik Eesti Looduse oktoobrinumbris, nimetades uurijaid “sõltumatuteks ekspertideks” (jutumärkides!).

Tegelikult on raba käsnalaadne keskkond, mis loovutab vett äärmiselt raskelt. Nagu näitavad mõõtmised Rannu raba naabruses Kõrkküla vaatluskaevudes, sõltub veetase ka seal ikkagi sademetest. Ei maaparandus ega varasem turbatootmine ole nende kaevude veetaset mõjutanud. Kuivendusega saab seostada ainult kõrgeima veetaseme mõningast langust ajavahemikul 1971–1981, kui vesi ei ulatunud kõrgvee aegu maapinnani, vaid jäi enamasti poole meetri sügavusele.

Rannu rabast vähem kui kilomeetri kaugusel paiknevas vaatluskaevus saavutas vesi tänavu maksimumseisu juba veebruari algul, seejärel hakkas pidevalt langema. Kui raba toidaks põhjavett, siis peaks põhjaveetase pärast lume sulamist alanema palju aeglasemalt ja ühtlasemalt.

Raba lähedusest tugevamini mõjutab veetaset kaevu asukoht maastikus: paekõrgendikul ja klindiastangul on muutused palju suuremad kui tasasel alal. Ka Rannu raba põhjaserval klindiastangule rajatud kaevudes jääb vesi enamasti sügavamale ja selle tase kõigub rohkem kui klindi nõlval. Mõõtmisandmeil on põhjaveetase klindi peal langenud isegi 6,84 meetri sügavusele. See tähendab, et 3–5-meetrised kaevud, nagu enamik salvkaevusid Rannu raba ümbritsevates külades, jäävad sademevaesel ajal paratamatult kuivaks. Sellisele ohule oleme Rannu raba keskkonnamõju hindamise aruandes ka osutanud. Mitte nii, nagu meie seisukohta tõlgendab Ahto Kaasik: “talude kaevud mingil juhul kuivaks ei jäävat”.


Kuidas mõjutab kuivendus põhjaveetaset? Soomaid ei saa harida ega rabast turvast toota, ilma et need kuivendataks. Kuivenduskraavid rajatakse tavaliselt 40-meetrise vahega, sest kuivendusefekt turbas piirdubki ainult mõnekümne meetriga. Seepärast ei ulatu ka kuivenduse mõju kuigi kaugele. Sama ei saa öelda eesvoolude kohta.

Rannu raba piiravad 1970. aastatel rajatud kuivenduskraavid ning Meriküla ja Sõreda oja, mida maaparandajad on süvendanud ja õgvendanud, kusjuures kohati raiuti nad paekivisse, avades seeläbi piirkonna kõige olulisema joogiveeallika – Ordoviitsiumi veekompleksi. Just survelise põhjaveega lõheliste paekihtide avamine maaparandusel on mitmel pool Eestis võtnud ümbruskonna kaevudest vee. Sellele ohule on eelmises ajakirja numbris tähelepanu juhtinud ka sooteadlane Mati Ilomets. Tema kirjeldatud allikas jääb aga ilmselt raba serva, kavandatavast turbatootmise alast väljapoole. Eesti Geoloogiakeskuse koostatud Rannu turbamaardla keskkonnamõju hindamise aruandes rõhutatakse samuti, et igal juhul tuleks vältida eesvoolude (Sõreda ja Meriküla oja) süvendamist paekivisse.

Veepindade kõrguste vahe uuringualal ja eesvooludes lubab Rannu raba turbalasundit kaevandada kõrguseni 51,5 m. Seega saab kogu vähelagunenud turba ja ka suurema osa hästilagunenud turbast kätte eesvoolu süvendamata. Sügavamate turbakihtide kaevandamine karjäärides nõuab polderkuivendust, mis ei avalda peaaegu mingit mõju ümbritsevale keskkonnale.


Rein Perens (1940) on hüdrogeoloog, töötab Eesti Geoloogiakeskuses hüdrogeoloogia osakonna juhatajana.



Rein Perens
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012