Eesti Looduse fotovõistlus
2007/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/8
Alatskivi mõisahärrade radadel

Alatskivi teatakse eeskätt uhke uusgootika stiilis lossi järgi, kuid siin on ka muud aja- ja kultuurilooliselt huvitavat, samuti vaheldusrikas maastik ning ilus loodus.

Alatskivi asub Tartumaa kirdeosas, kahe maastikurajooni piirialadel: siit ida poole jääb Peipsi madalik, lääne poole aga Ugandi lavamaa. Viimast liigestavad paljud ürgorud, millest üks silmapaistvamaid on loode-kagusuunaline Pala-Alatskivi ürgorg. Selle veergudele jäävad mandrijää sulaveega kokku kantud materjalist vallseljakud ja mõhnad. Rahvasuu on neile küngastele andnud omapäraseid nimesid, näiteks Lästeniidumägi, Kooljamägi (ka Kuuljamägi) jt. Paljud neist on seotud ajalooliste ning mütoloogiliste pärimustega nagu ka siit kandi rändrahnud, järvesilmad ja uhked põlispuud.

Alatskivi ümbruse omapärase reljeefiga maastik ning kirev pärandkultuur on andnud põhjust siinne piirkond kaitse alla võtta: maastikukaitseala rajati 1964. aastal, selle pindala ulatub praegusajal 265 hektarini.


Alatskivi matkarada. Suvel on Alatskivil sagimist palju, tulevad pered autodega, turistid suurte bussidega, rattamatkajad, teevad jalutusringi needki, kes niisama läbisõidul. Tullakse vaatama eeskätt Alatskivi lossi. Kuid agaramatel on võimalus läbida loodust ning kultuuriloolisi vaatamisväärsusi tutvustav matkarada, mis esimest korda rajati juba 1975. aastal suuresti koduloolase Jaan Eilarti ärgitusel.

Nüüdne märgistatud matkarada on umbes viie kilomeetri pikkune ja kulgeb ümber järve ning läbi Alatskivi aleviku; raja kõrvalharud ulatuvad Peatskivi ning Kõdesi küla juurde. Matkaraja algust on küll pisut keeruline leida, aga kui ots käes, tuleb vaid järgida märgisposte. Aeg-ajalt tasub uurida teeviitade tagakülgi, seal on peidus pisikesed teabetahvlid.


Kes minevikku ei mäleta … Matkarada on sobilik alustada kalmistuesiselt parkimisplatsilt. See on mõneti ebatavaline algus: ilma kaardi ja tutvustuseta, kuid siiski tähistuseks väike matkarajapost. Siin asuvad raja kaks esimest vaatamisväärsust: Vabadussõja ausammas ja Alatskivi külakalmistu.

Kunstnik Voldemar Melniku kavandatud ausammas Alatskivi ja Lavastu valla vabadusvõitlejate auks avati peaaegu kaheksakümmend aastat tagasi: 1928. aasta augustikuul. Sõjamehekuju hävitati 1940. aastal, mil Vene võimud püüdsid kõik säärased vabadusmeelsust õhutavad mälestusmärgid maatasa teha. 1991. aastal püstitati uus, taastatud sammas, selle autor on Endel Taniloo.

Sõjamehekuju taga asub kalmistu peasissepääs. Selles rahulas võib leida päris mitme Eesti tuntud tegelase hauaplatsi. Teeviit juhatab Alatskivi kandis sündinud ja elanud kirjaniku Juhan Liivi hauale, mida ilmestab bareljeefiga obelisk; ühtlasi suunavad tähised kirjanik Kaarel Krimmi ning luuletaja Laur Tamme kalmude juurde. Alatskivi kalmistul asuvad ka maalikunstnik Arnold Simsoni, helilooja Eduard Tubina isa Joosep Tubina ning Laksi Tõnise hauad. Tõnis Laks oli töökas ja arukas maamees, kelle arvamust ümbruskonna talunikud oma muredes ikka ja alati kuulama läksid. Ta sai tuntuks aga eeskätt selle poolest, et korraldas Alatskivi talupoegade ümberasumist Venemaale, püüdes niiviisi lahendada teoorjuseaegset ja -järgset maatameeste probleemi.

Kui ring kalmistul on tehtud, sammume mööda maanteed kiriku poole. Enne silda jääb paremat kätt männisalu äärde mälestuskivi, mis tähistab Liivide perekonna talu asukohta.

Alatskivi jõge ületava silla juures asus omal ajal veski, mida tollal kutsuti Alazekivi veskiks ehk allotsa kiviks, arvatavasti pärineb sellest ka praegune asula nimi Alatskivi. Teine veski asus ülesvoolu ja seda nimetati pealotsa kiviks, millest tuleneb nüüdisaja kohanimi Peatskivi. Nende kohanimede tekke kohta on teada ka pisut teistsuguseid seletusi [2].

Alatskivi jõest mõnevõrra põhja pool asuva kiriku kohta on teateid juba orduajast, tol ajal oli siin puukirik. Õigemini on puidust kirikuid selle koha peal olnud mitu. Kivikirik ehitati aga Stackelbergide mõisavalitsemise aegu, see valmis aastatel 1777–1782. Hiljem, 1812. ja 1866. aastal on seda maakirikut ümber ehitatud ja laiendatud. 1890 ehitati juurde kellatorn; pärast seda hoone pole hoone välisilmes suuri ümberkorraldusi tehtud.


Hirveaiast läbi, üle paisjärvede. Matkarada kulgeb kiriku juurest tagasi aleviku poole ja jätkub Veskijärve kalda lähedalt. Siia, kaseallee otsa on paigutatud teabetahvel Alatskivi matkaraja kaardi ning lühitutvustusega. Esialgu kaskede, seejärel noorte tammede rivi juhatab meid kauni reljeefiga hirveaeda. Sedaviisi hakati aeda nimetama 19. sajandi lõpul, mil pargi idapoolne lossiga piirnev ala tarastati ning sinna lasti hirved: nii püüti mõisa peahoone lähiümbrust veelgi omanäolisemaks muuta. Praegusajal on hirveaed kohalike elanike kogunemispaik: siin peetakse jaanipäeva, vastlaid ning korraldatakse muid üritusi.

Astume üle hooldatud muruväljakute ja naudime vaadet Alatskivi lossi idatiivale. Hirveaia põhjaservas laskub matkarada aga alla järvede juurde. Tegu on Alatskivi jõe ülespaisutusega. Pais ehitati jõele juba Rootsi ajal, et oleks vett veskite tarvis. Paisjärvedest väiksem on Veskijärv, läänepoolsem ja suurem ning mõne saarekesega veekogu kannab aga Lossijärve nime. Neid kahte järve tuntakse üheskoos ka Alatskivi järve või siis paisjärvena. Teisele poole vett viib sillake, ka sellele on aegade jooksul mitu nime antud: Turba- või Valgesild.

Saanud teisele poole järve, hakkab rada looklema peamiselt metsa all, kuid enamasti on veepeegel matkajatele hästi näha. Sellel rajalõigul võib kohata võrdlemisi palju kõrgeid, jämedaid ja omapäraselt harali hoidvate okstega põlispuid. Üsna pea jõuamegi Alatskivi maastikukaitseala võimsaima ning vanima männini, mille kõrgus on 26,5 meetrit, läbimõõt 3,1 meetrit ja vanus ligikaudu paarsada aastat. Ka linnamäe järsunõlvalistel küngastel jääb silma omajagu iselaadse välimusega vanu puid. Siin kõrge seljandiku otsas asus ennemuiste linnusekoht. Seljaku kõrgus ulatub 53 meetrit üle merepinna, järve pinnalt jääb selle lagi aga 20 meetrit kõrgemale.

Linnuse täpne rajamisaeg pole teada, kuid ilmselt jäi see teise aastatuhande algupoolele. Paraku kaitserajatist päris lõpuni ei ehitatud, sest töö jäi katki orduvägede saabumise tõttu, ja linnust ei võetudki kasutusele [1].

Linnamäe kohta on teada ka muistendeid. Üks lugu pajatab sellest, kuidas Kalevipoeg ja Sulevipoeg linnamäge ehitanud: neil olnud suursugune plaan rajada kuni Peipsi järveni ulatuv linn [1].

Linnamäe lähedal kasvab looduskaitsealune tamm, mida rahvajuttudes seostatakse truuduse ja armastusega. Truudusetamme all antud vanne olevat igavene ja murdmatu. Selle tammehiiglase kõrgus küündib 25 ja tüve läbimõõt 4,5 meetrini.

Alatskivi järve kaldaga rööbiti kulgev matkarada jõuab peagi allikani. Hoogne veenire voolab välja keskdevoniaegsest punakat tooni liivakivist, mistõttu nimetatakse seda Punaseks allikaks. Omal ajal käidi siit joogivett ammutamas ka mõisnikuperekonnale. Kunagi olevat allika juures asunud aga kultusepaik, kuhu kohalikud ohvriande tõid. Vanarahvas uskus, et allikaveel on tervendav toime silmahaiguste vastu, seepärast tuldi siia silmi pesema.


Mõisahärra lustisõidud viisid Apollo kujuni. Punasest allikast pisut edasi käänab tee paremale. See on pikk sirge läbi Kõdesi metsa kuni suure rändrahnuni. Omal ajal oli Kõdesi mets ilus tammik, kuid mõisamaade riigistamise järel jaotati see asundustalude vahel ja suurem osa tammepuistust hävis [1]. Praegusajal on põldudevaheline metsaala üksikute tammedega segamets.

Tolle kaitsealuse kivimüraka ümbermõõt ulatub 16,7 meetrini ja kõrgus on 1,7 meetrit. Mõisaajal seisis kivil Belvedere Apollo ehk kreeka päikese-, valguse- ja ennustamisjumala Apolloni kuju, mille oli lasknud sinna paigaldada parun Nolcken. Rahvajutu järgi asetati kuju kivile pärast ühe endise mõisniku käiku Monte Carlosse, kust ta olevat tagasi tulnud suure rahaga. Võidu tähistuseks see kuju kivile saigi. Säärase kahtlase ning segase tehingu tõttu kohalikud elanikud skulptuuri ei sallinud. Üle kahe meetri kõrget Apollo kuju kutsuti ka raudmeheks või mõisnike jumalaks. Alatskivil asus see kuni 1938. aastani, mil kuju viidi Kadrioru parki.

Mõisast asus kujuga kivi umbes kahe kilomeetri kaugusel ja arvata võib, et mõisahärra korraldas aeg-ajalt sinna lustisõite nii enda perele kui ka külalistele.

Apollo kivi tuntakse aga ka Kalevipoja viskekivina. Muistendi järgi tulnud Kalev lauakoormaga Venemaa poolt ja näinud kaugelt hundikarja oma hobust kimbutamas. Võtnud siis maast suure kivi ja heitnud selle huntide suunas, kuid paraku ei õnnestunud Kalevil hunte minema peletada ja nood murdnud hobuse maha.


Peatskivi küla huviväärsused. Kalevipoja kivi juurest tagasi järve äärde naasnuna juhatab matkarada hundikuristikku. See on vana ja sügav uhtorg, mis on tuntud ka humalate kasvukoha poolest. Siit maalt hakkab matkarada viima järvest aina kaugemale. Sammume üle angervaksarohke ala ja ületame võrdlemisi kitsa Alatskivi jõe. Ürgorus voolav 11 kilomeetri pikkune Alatskivi jõgi saab alguse Kokora Mustjärvest ning läbides paisjärvesid, suubub see Rootsiküla lähedal Peipsi järve. Omal ajal oli jõgi vähirohke, kuid 1970. aastate vähikatk hävitas viimsegi isendi.

Matkarada jõuab Palale suunduva tee lähedusse. Siit viib muidu ringikujulise raja üks harudest Peatskivi külla. Enne sõiduteed jääb muistsete eestlaste linnusekoht. Selle kõrgendi pikkus ulatub 160 meetrini, lae laius on aga umbes 30 meetrit. Ilmselt varasel rauaajal rajatud linnusel oli kaks asustamisperioodi – nii on näidanud 1960. aastate lõpus 1970. aastate alguses tehtud arheoloogilised kaevamised. Viimane asustusaeg oli esimese ja teise aastatuhande vahetuse paiku [1].

Ühe muistendi järgi meisterdanud selle künka aga hoopis Kalevipoeg. Ta tulnud parasjagu Venemaalt, ent väsinud Alatskivi lähedal ära ning hakanud puhkekohta otsima. Kuna head paika pikaliheitmiseks ei silmanud, murdnud Kalev metsast palgi ja kraapinud sellega aseme kokku. Nendesse kraapeaukudesse tekkinud hiljem järved, kokku kuhjatud hunnikust saanud Kalevipoja säng. Tema magamisasemest pisut edasi üle kruusatee jääb Kooljamägi, mis muistendi järgi olevat tekkinud sängiehituse ajal üle jäänud liivast.

Matkaraja kõige kaugem ots viib aga 1,8 kilomeetri pikkusele vallseljakule ehk Lästeniidumäele.


Armastusest ja armastusele ehitatud loss. Peatskivi külast suundub matkarada tagasi Alatskivile. Mõisapargi lääneservas kulgeb Lossijärvega rööbiti vana allee. Seda on nimetatud ka läänevärava alleeks või läänealleeks. Alatskivi lossi lähedal oli omal ajal kaks väravat: auvärav ja läänevärav. Neist esimene on tänini alles ja asetseb otse üle lossi esiväljaku; lai läänevärav on hävinud.

Varjurikas peamiselt pärnadest ja tammedest allee lõpeb sahhalini kirburohu ehk sahhalini pargitatra asurkonnaga. See eksootiline kuni 3,5 meetri kõrguseks sirguv taim toodi meie mõisaparkidesse 19. sajandi lõpuaastatel.

Matkarada lõpeb Alatskivi lossi juures. Suursuguse peahoone lasi siia ehitada parun Arved Georg von Nolcken aastail 1880–1885. Et rajada oma väljavalitule vääriline kodu, võttis ta lossi kavandamisel eeskuju Inglise kuninglikust suveresidentsist Balmoralis: tegu ongi selle vähendatud koopiaga, mõlemat ilmestavad arvukad nurgatornid, koonusekujulised tornikiivrid ning tudorkaarsed sissepääsud.

Alatskivi mõisa on esimest korda mainitud juba 1601. aastal. Aja jooksul on sellel olnud üksjagu omanikke. 1753. aastal läks mõis Stackelbergide suguvõsale ja 1870. aastal Nolckenitele, kes olid siin peremehed kuni mõisate võõrandamiseni 1919. aastal. Nolckenite ajal, 19. sajandi lõpus, tehti esialgu regulaarstiilis olnud mõisapargis ümberkorraldusi ning sellest sai vabakujuline maastikupark.

Praegune Alatskivi park ei hiilga liigirikkuselt ning enamik on tavalised pargipuud, kuid pindala poolest (130 ha) on see Tartumaa suurim mõisapark.



Katre Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet