Seekord alustame nagu inglased ja islandlased – räägime ilmast. Tundub ju aina, et ilmaga on midagi lahti: kord on liiga kuum, kord kuiv, siis külm või tormine. Kuuma- ja põuarekordid muudkui purunevad ning justkui ei saa enam millelegi kindel olla. Päikesepiste septembris ja lumehanged oktoobris – tavaline? Selle sügise 6. septembril nautisin suvekodus südasuvist sooja; kuu aega hiljem, 6. oktoobril, olid Virumaal juba paksud hanged ja autod lumevangis. 20. oktoobril tegin Tartus selle hooaja esimese suusasõidu, ehkki kollaste kaselehtede all oli üsna veider suusatada: midagi nagu ei klappinud.

Ilm on oma vempude ja imeliku käitumisega üha enam ajakirjanduse veergudele jõudnud. Läinudsuvine põud Eestis ja uputused Kesk-Euroopas on pakkunud rohkesti kõneainet nii päeva- kui ka nädalalehtedele. Lühikesed ülevaateartiklid aga ei suuda avada probleemi või nähtuse täit olemust ning seetõttu on paljud loodusteadlased suhtunud tehtud avaldustesse skeptiliselt. Selles ajakirjanumbris saavad klimatoloogid taas sõna ja kirjeldavad põhjalikult viimasel sajandil aset leidnud kliimamuutusi. Loomulikult on siingi mitmesuguseid tõlgendusvõimalusi ja iga lugeja võib ise otsustada, millised järeldused loetu põhjal teha.

Kliimamuutused ei paku huvi mitte ainult kliimateadlastele, vaid ka teistele loodusteadlastele. Erilist tähelepanu pälvis möödunud põuaperiood, mida ajakirjanduses seostati küll enamasti väheneva põllumajandussaagiga. Nagu zooloog Nikolai Laanetu (vt. lk. 14–18) tabavalt kirjutab: “Riigi tasandil tunnistame vaid põuast tekkinud kahju põllumajandusele, hoomamata selle mõju loodusele, kogu elustikule. Me ei teagi, kes ja kui palju on kannatanud.” Kunagi ülistatud maaparandus maksab nüüd meile looduse kaudu kätte, vähendades nii kala- kui ka vähivarusid, rääkimata igasugustest muudest pisielukatest.

Ehkki põud on möödas ja talv peagi käes, kuuleme suvistest põuakahjustustest veel tükk aega. Hiljuti teatati Vilsandi rahvuspargist, et sealgi ei ole viimase paarikümne aasta vältel nii ulatuslikku põuda üle elatud kui nüüd: “Kõik väikejärved rannikuvööndis on praktiliselt kuivaks jäänud. Veetase on langenud kohati 60–70 cm. Juba augustis ja septembris olid kiskjad ja metssead söönud väikestesse veekogudesse lõksu jäänud kalad. Kõik kraavid, väikesed sood, allikate piirkonnad on jäänud kuivaks.”

Ent Eesti looduses on muudki huvitavat peale ilmastikunähtuste. Varsti hakkavad meid talvehommikutel rõõmustama tänulikud sulelised, kes käivad ülesseatud toidulaual kõhtu täitmas. See on tore võimalus neid filmilindile jäädvustada: jookseb ju hiir ise kassi suhu. Sellest numbrist saab nõu, kuidas pildistada linde söödakohal. Nautigem siis seda sümbioosi, tulgu talv missugune tahes.