Eesti Looduse fotov�istlus
2007/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/9
Unimudila lugu

Kaks aastat tagasi sai ametliku kinnituse kaugida unimudila ilmumine Eesti vetesse. Kuidas algas selle pisikese, kuid visa röövkala maailmarännak? Ehk vajaks kontvõõras paremat eestikeelset nimetust?

Üks põnev ja ohtlik kalake on ilmunud Ida-Virumaale – Perccottus glenii, keda Eesti ihtüoloogid on esialgu nimetanud kaugida unimudilaks [2]. Kohmakas nimi, aga sellest edaspidi. Oma koduvetest, Amuuri jõgikonnast, on akvaristid teda meelega ja tiigipidajad kogemata mitmele poole laiali vedanud. Juba on ta kodunenud Baikali järves ja selle ümbruses, Lääne-Siberis, Usbekimaal, mitmel pool Venemaa Euroopa-osas, Lätis, Kura lõukas, Poolas ja Slovakkias. Täpsemalt saab järele vaadata Internetist. Aga minul on vähetuntud venekeelne raamatukene Amuuri põnevatest vee-elukatest, mida Internetist ei leia [1]. Muude lugude seas on siin elamuslikult kirjeldatud, kuidas “polkovnik Gleni mudil” leiti ja hiljem esimest korda Euroopasse toodi. Jutustan mõne koha lühendatult ümber.

Poola arst ja zooloog Benedykt Dybowski (1833–1927), kes muide õppis natuke aega ka Tartu ülikoolis ja kirjutas monograafia Liivimaa kaladest, võttis 1863. aastal osa Vene-vastasest ülestõusust ning mõisteti 15 aastaks Siberisse sunnitööle. Karistust pidi ta kandma Taga-Baikalimaal, Ingoda jõe ääres palgiparvesid koostades. Näib, et tsaariaegne sunnitöö jättis küllalt vaba aega, või siis tehti tohtrile soodustusi, nii et ta sai kohalikku faunat uurida. Vähem kui kolme aastaga jõudis ta sealt kirjeldada 27 kalaliiki, kellest 23 olid teadusele uued. Aastal 1866 vabastati ta hoopiski kehalise töö kohustusest ning saadeti asumisele Baikali äärde. Seal pühendus ta täielikult teadusele ja pani aluse Baikali siis veel avastamata loomarikkuste uuringuile. Kolme aasta pärast võeti ta kaasa kroonu ekspeditsioonile Amuuri- ja Ussuurimaale, aga 1872. aastal juhtis järgmist ekspeditsiooni juba ise. Vaat sulle Siberi sunnitööd! 1876. aastal lubati Dybowski kodumaale tagasi, aga Kaug-Ida loodus oli nii meeldima hakanud, et ta töötas veel 1878–1884 Kamtðatkal – ühtaegu nii looduseuurija kui ka arstina.

Dybowski kirjeldas ka Amuuri jõgikonnas elavat veidrat kalakest, keda kohalikud kutsusid “golovjoðka” või “rotán” (ligikaudses tõlkes vastavalt “suurpea” või “suursuu”). Pani talle teaduslikuks nimetuseks Perccottus glenii: perekonnanimetus on kombineeritud ahvena ja võldase omadest (Perca + Cottus), aga liigitäiendis on jäädvustatud kohalik ülemus, polkovnik Nikolai Glen, kes oli teadlast tublisti aidanud. Küllap selle polkovniku isa või vanaisa oli baltisakslane Glehn. Sellest ka kala mitu hilisemat, ametlikult tunnustamata nimekuju, näiteks Percottus glehni. Peale selle on teist värvi isendeid (see kala võib kameeleoni kombel värvi muuta!) eksikombel kirjeldatud kui eri liiki, Percottus pleskei. Vahepeal kuulus ta ka perekonda Eleotris, kuhu kuulub hulk troopikavete kalu.

1912. aastal otsustas seda kalakest elusalt uurida Peterburi ihtüoloog Ippolit Zalivski. Kõigepealt veetis ta terve päeva kahvaga Amuuri lisajõe Zeja kaldal. Sai kätte palju mitmesuguseid kohalikke, enamasti üpris ogalisi kalu, aga mitte otsitut. Lõpuks juhatasid poisikesed ta haisva porilombi manu, kus tõepoolest “golovjoðkat” leidus. Nii visa hingega kala polnud mingi kunst Siberi raudteed pidi kodu poole loksudes elusalt kaasa vedada. Osa isendeid jättis Zalivski endale, ühe paari kinkis akvaariumiharrastaja Andrei Nabatovile. Paar oli õnnelikult valitud, hakkas kudema. Nabatov kirjeldas nende pulmatantsu ja isase värvidemängu mustast kollaseni. Ka seda, kuidas marjaterad niitepidi kivile kinnitusid ja isa neid uimedega vehkides ventileeris. Maimusid siiski ei tulnud, mari läks kuidagi kaotsi.

Zalivski aga pidi 1916. aastal maailmasõtta minema. Tema akvaariumid jäid hooldajata, seepärast lasksid sugulased kõik kalakesed aiatiiki. Pärast tuli Venemaal revolutsioon ja laos, maja ja aed müüdi teistele. Palju aastaid hiljem puhastas uus peremees tiiki ja leidis sealt veidraid, konna nägu kalakesi. Mõned viis pangega Soome lahte, aga siis, poja nõuandel, otsis üles aia endise omaniku. Zalivski, kellest oli vahepeal saanud agar aednik, võttis oma hoolealuste järeltulijad tänuga vastu. Hakkas neid kasvuhoone basseinis paljundama, jagas teistele ja laskis ka loodusesse – nii Soome lahte kui ka lähedasse järvekesse. Tol ajal oli ju kiiduväärne rikastada loodust uute liikidega. Juba 1950. aastail elas “golovjoðka” paljudes Leningradi ümbruse järvedes ja pargitiikides. Sõi sealt peagi teised kalaliigid välja. Soome lahest õnneks veel mitte.


Visa hing. See kalake varitseb ja pistab nahka kõike, mis liigutab ja suhu mahub. Suu on tal muu kehaga võrreldes tõesti suur. Akvaristide andmeil võib ta kasvada kuni 16 cm pikkuseks, aga kudema hakata juba 7–10 kuu vanuselt ja 5,5 cm pikkuselt. Kudus võib olla korraga 300–1000 marjatera. Pole just palju, aga isa valvab ja kaitseb neid kuni koorumiseni. Äsja koorunud maimudel pole suurt rebukotti kaasas, seepärast hakkavad nad juba paari tunni pärast aktiivselt toituma.

“Golovjoðka” elab kenasti ka madalates tiikides, mis talvel põhjani külmuvad. Magab mudas? Tõepoolest üks unine mudil? Raamatu autor toob ära Kaug-Ida elaniku Pavel Kopõtsõni vaatlused. Selgub, et need kalakesed magavad, nii sügavais kui ka madalais veekogudes, hoopis jää sees, 30–40 cm allpool selle pinda. Olles end sügisel rasva söönud, kogunevad nad tihedate rühmadena (ikka ainult ühesuurused koos!) jaanuarikuus jääkaane alla. Püsivad ise paigal, aga tekitavad uimedega siblides kerge voolu, mis hoiab vett nende ümber külmumast. Jää paksenedes tekib nõnda kalade ümber mõneks ajaks jääkoobas. Lõpuks jahtub vesi ka selles pisut alla nulli ning jäätub – aga mitte kalade glütsiinirikkad kehavedelikud ja rasvast keha ümbritsev paks lima. Kui jäässe külmunud kalad välja pakase kätte tõsta, külmuvad nad surnuks. Kui kunstlikult üles sulatada, elavad heal juhul mõne päeva. Kevadel aegamööda üles sulades pole neil aga häda midagi.


Aeg muuta nime. Meie meeste pandud nimetus “unimudil” pole siiski talveuinakust tuletatud, vaid lihtsalt toortõlge inglise keelest. “Sleepers” on tolles keeles troopiliste kalade sugukonna Eleotrididae üldnimetus – ilmselt sellepärast, et sinna kuulub ka perekond Dormitator (tõlkes: magaja). Nii võiks terve too sugukond olla eesti keeles unimudillased. Samasse sugukonda paigutati vahepeal ka meie loo peategelane. Seetõttu nimetab uuem ingliskeelne kirjandus teda “Amur sleeper”. Ka Mark Mahlin [1] käsitleb teda veel perekonna Eleotris ühe liigina.

Aga uuemal ajal eraldati osa perekondi, sealhulgas meie Perccottus, omaette sugukonda Odontobutididae. Paraku pole tollel sugukonnal ega tema nimiperekonnal Odontobutis, mida leidub mitmel pool Kaug-Idas, eraldi eesti- ega ingliskeelset nimetust. Kõik puha ühed “freshwater gobies” ehk magevee mudillased.

Sellegipoolest olgu kodumaisel loomaliigil meie keeles korrektne nimetus, mitte taksonoomiliselt eksitav “kaugida unimudil” (tuleb meelde üks teine hädanimetus, hoopis vanemast ajast: “Saksamaa vares”). Mudila-nimelisi on meil Läänemeres juba üksjagu ees. Inglastelt laenata ei maksa, sest nemad on isegi hädas omakeelsete ja teaduslike looma- ning taimenimetuste kooskõlla viimisega (eestlased võivad selle koha pealt rinna ette ajada). Mõistlikum on võtta perekonna Perccottus ja tema ainsa liigi nimetus sealtkandist, kust too kala meile on tulnud, nimelt vene keelest. Venekeelne “golovjoðka” oleks eestlaste nooremale põlvkonnale tülikas hääldada ja kirjutada; pealegi on tal sees see katusega täht, mida iga arvuti ei tunne. Võtkem siis kasutusele teine venepärane nimetus “rotán”, mida meie moodi võiks kirjutada “rotaan”. Lihtne ja kõlav nimetus, pealegi keelteoskaja jaoks tähendusega.



1. Махлин, Марк Давидович 1990. Амурский аквариум. Хабаровское книжное издательство.

2. Tambets, Meelis; Järvekülg, Rein 2005. Uus kutsumata külaline meie vetes – kaugida unimudil. – Eesti Loodus 56 (7): 377.



Tarmo Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012