Eesti Looduse fotov�istlus
2007/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/9
Kirde-Eesti keskkonna hullud ajad on mdas

Valdo Liblik on sndinud 15. detsembril 1941 Tapal. Lpetanud Tapa 1. keskkooli (1961), Tallinna poltehnilise instituudi keemia-meteaduskonna (1966) ja Tallinna hiskondliku patendiinstituudi (1985). Kaitses 1979. aastal Leningradi tehnoloogiainstituudis tehnikakandidaadi vitekirja plevkivitolmu ja -gaaside ja vedelproduktide tule- ning plahvatusohtlikkusest. Olnud 19701990 plevkivi teadusliku uurimise instituudi (Kohtla-Jrve) teadur, 19911993 Eesti teaduste akadeemia koloogia ja mereuuringute instituudi juhtteadur ning alates 1993 Jhvis paikneva Tallinna likooli koloogia instituudi Kirde-Eesti osakonna juhataja. Vlja arendanud Kirde-Eesti hu kvaliteedi ning kossteemidele toimiva paljukomponendilise husaaste hindamise metoodika. Uurinud plevkivi tootmise ja ttlemisega seonduvaid keskkonnaprobleeme.

Kirde-Eesti keskkonna olukorda on harjutud pidama vga kehvaks. Kas see on nii ja kui hull on olukord tegelikult?

Jah, tepoolest: Ida-Virumaaga seostub paljudel ettekujutus kui korratu ja rikutud maastikuga regioonist, kus reostatakse loodust. Ida-Virumaa oli ainus koht Eestimaal, mis 1980ndatel tunnistati koloogilise katastroofi lvel seisvaks regiooniks. Tollal oli see igustatud, sest maapuevarad, energeetiline baas ja teised tegurid tegid selle maalapi ahvatlevaks tstusplatsdarmiks, kus siinse unikaalse looduse hoid oli teisejrguline. Kavas oli rajada Kureme kaevandus ja ehitada Sillamele uus vimas elektrijaam. Plevkivi toodeti siis ligi 31 miljonit tonni aastas, praegusest le kahe korra rohkem.
Halvimad pevad keskkonnale olid siin 1990ndate aastate alguseni. Siis algasid muutused. Esialgu kll philiselt tootmismahtude olulise languse tttu prast Eesti taasiseseisvumist, langes ra suur idatarbija ja plaanimajandus. Hiljem hakati parendama olemasolevaid ja rakendama enam keskkonnasstlikke tehnoloogiaid. Seda just prast Eesti vastuvtmist euroliitu, kuna keskkonnanuded on siin tunduvalt karmimad vrreldes sellega, millega oldi varem harjutud.

Enim kneainet on vist tekitanud mitmesugune husaaste?

Nitena paremuse poole husaaste vallas piisab vast sellest, et kui vveldioksiidi aastane heide hku Narva elektrijaamadest oli 19751990 kuni 215 000 tonni, siis praeguseks on see vhenenud 55 000 tonnini. Aluselise plevkivi lendtuha kogus on vhenenud 250 000 tonnilt koguni 8700 tonnini. Seda tnu uute tolmufiltrite paigaldamisele ja plevkivi pletamise keevkihtmeetodi kasutusele vtmisele. Kui varem keskkond siin leelistus ja sademevesi oli tavaliselt aluseline, pH 7,98,3 (kuni 9,5), siis 2004 ji see Sakal vahemikku 5,25,4, mis viitab isegi vhesele hapestumisele.
Siiski pole vaja keskkonna edasist hapestumist kohalike allikate tttu karta, sest vvlit sadeneb maapinnale tnu vhenenud SO2 emissioonile tunduvalt vhem kui on siinsetele kossteemidele ohtlik kriitiline piir. Leeliselise saaste toimel omal ajal Kurtna maastikukaitsealal hvinud turbasamblad on jlle taastumas. Nii et tolmupilved on maastikupildist loodetavasti jdavalt kadunud.
Vvlihendite emissioone peab piirama veelgi, niteks Kohtla-Jrve elektrijaamas. See tuleb viia keskkonnanuete tasemele perioodil 20082010. Nurgakivi uuele vvlipuhastusseadmele pandi siin tnavu 10. septembril. Kohtla-Jrve hu kvaliteeti peaksid oluliselt parendama ka AS-I Viru Keemiagrupp Oil (VKG) investeeringud: 2008. aastal lpetatakse 24 miljonit krooni maksev kolme gaasigeneraatorijaama rekonstrueerimine, millega viiakse lubatud tasemele ka orgaanilise aine sisaldus ladestatavas poolkoksis. Tnavu rakendati tsse 45 miljonit krooni maksev uus efektiivne ja vhem keskkonda saastav destillatsiooniseadme toruahi koos uue korstnaga, mis on rajatud kahe eelmise sajandi keskpaigas ehitatud ahju asemele. Nende projektide keskkonnamju hindamisel osalesid ka koloogia instituudi Kirde-Eesti osakonna teadurid.

Aga plevkivikaevandamine?

Kaevandamine avaldab elukeskkonnale paratamatult mju: muutub veereiim, ilmuvad uued pinnavormid. Olulisim probleem on siin vesi ja vee vljapumpamine kaevandustest ja karjridest, 1015 tonni vett iga tonni plevkivi kohta. Ida-Virumaa tstustsoonis on phjavee lemiste kihtide seisund ldiselt halb. Phjus on plevkivikaevanduste kuivendamise ja suurte reostuskollete, nagu plevkivitstus ja elektrijaamad, pikaajalises koosmjus. Selle tttu on Ordoviitsiumi kihtide phjavesi 1200 km2 alal joogiveeallikana perspektiivitu.
Veevaeguse tttu on AS Eesti Plevkivi rajanud kaevanduste mjupiirkonnas olevatesse kladesse hulgaliselt hisveevarustusssteeme ja sgavaid (170270 meetrit) puurkaeve, mis ka seaduse jrgi on arendaja vahetu lesanne. Kaevandustest vlja pumbatavast veest (keskmiselt 200 miljonit kuupmeetrit aastas) on phjavett ainult 634 protsenti. Vljapumbatavas vees on sulfaatide sisaldus suurenenud, kuid vee-elustikku see ei ohusta. Meie uuringud on nidanud, et kaevandusvee juhtimine jgedesse (niteks Purtse, Rannapungerja) aitab vhemasti parandada nende niigi kasinat vooluhulka.
Ammendatud kaevanduste sulgemisel tituvad need veega, phjavee tase tuseb ja lheneb kaevanduseelsele looduslikule tasemele. Aga see on samuti tekitanud ootamatusi ja keskkonnaprobleeme. Vljavoolava vee kvaliteet siin siiski aastatega taastub ja lheneb looduslikule, sulfaatide sisaldus vheneb oluliselt.
Uutel kaevandatavatel aladel maapind enam ei vaju, kuna jetavad tervikud tagavad stabiilsuse vga kauaks ajaks. Altkaevandatud maa on kvaasistabiilses seisundis: varasemal perioodil, 2050 ja rohkem aastat tagasi, kambermeetodil kaevandatud alasid on ligi 70 ruutkilomeetril, kus vib endiselt aset leida maapinna jrelvaringuid ja sisselangemisi. Siin varasemaid vigu enam parandada ei saa. Lihtsalt tuleb seda arvestada maakasutusel ja ehituses. Ka loodus teeb ise korrektiive. Nii areneb varingutest liigniisketel aladel ajapikku uus taimekooslus, mis rikastab maastikulist mitmekesisust.
Tstuse mju pole Ida-Virumaal vimalik tielikult kaotada. Hoolimata tohutust saaste vhenemisest on ka praegu Ida-Virumaa ettevtete osakaal eri husaasteainete osas 3295 protsenti Eesti summaarsest kogusest. Mingist katastroofist ei saa aga enam juttu olla. Plevkivi kasutamise riikliku arengukava koostamisel analsitud haigestumusstatistika phjal pole praegu Ida-Virumaa elanike tervisenitajad halvemad kui mujal Eestis. Elukeskkond Kirde-Eestis ja Ida-Virumaal muutub samm-sammult paremuse poole.

Mida hakata peale koksi- ja tuhamgedega?

Tegelikult on mgesid plevkivimaal kolme liiki. Esiteks poolkoksimed mustad meahelikud Kohtla-Jrvel ja Kivilis, mille phimaterjal on plevkivi termilisel ttlemisel gaasigeneraatorites tekkiv mineraalne jk. Teist tpi on plevkivi pletamisega seotud jtmete (plevkivituha) med elektrijaamade juures asuvad tuhavljakud. Kolmandad on aherainemed plevkivikaevanduste juures asuvad puistangud.
Peaaegu kikjal maailmas on kaevanduspiirkondade maastiku lahutamatu osa aherainepuistangud. Ida-Virumaa maastikku ilmestavates plevkivi aheraine mgedes (kokku 33 mge) on aegade jooksul ladestatud tootmisjke le 187 miljoni tonni, mis tegelikult kujutab endast paasi mningase plevkivilisandiga (uuemates kuni 8 protsenti). Osa materjalist kasutatakse killustiku tootmiseks ja ehitustdel titepinnaseks.
Enamik haljastub neist aja jooksul ise, osa kujundatakse puhkeobjektideks. Nii on tehtud Kohtla kaevanduse aherainemega, kuhu on rajatud mesuusatamise laskumisrajad, mgirattarajad jm, Kukruse 104 meetri krguse me otsa viib aga trepp, kust saab vaateplatsilt nautida mbruskonnale avanevat vaadet. Ka kasutavad seda deltaplaanerid. Sinivoore me juurde on rajatud auto-motorada ja nlvad kujundatud kelgutamiseks. Seega lisavad plevkivi aheraine med siinsele lauskmaale olulist atraktiivsust.
Phimine oht on siin vimalikud isesttimised ja ka inimese tekitatud plengud, kui keegi teeb puistangule (vi ka karjri) mtlematult lkke. Neid juhtumeid on olnud. Plenud on Kukruse mgi, Ktteju karjri puistangud (1993) ja ka teisi. Ega siin head retsepti olegi: eelkige inimeste teadlikkus ja mitteisesttimisohtlike terrikoonikute rajamine.
Hullem lugu on poolkoksimgedega, mis kuuluvad kmne kige ohtlikuma jkreostuskolde nimistusse. Neis on 7080 miljonit tonni materjali, mis sisaldab ka orgaanilist ainet, li, sulfiide, fenoole ja teisi komponente. Nende mgede krgus on kuni 120 meetrit ja pindala kuni 200 hektarit. Kuna omal ajal ei tehtud siin mgedele kindlat phja alla, kujutavad nad ohtu keskkonnale, reostades pinna- ja phjavett (eesktt vihmade perioodil) ning ka hku peentolmu ja gaasidega, kuna mningais kohtades jtkub jkplevkivi termiline lagunemisprotsess.

Mida poolkoksimgedega ikkagi ette vtta?

Ainulahendus on lpetada praeguste poolkoksimgede kasutamine ja need konserveerida. Seda nuavad Euroopa Liidu direktiivid. Kohtla-Jrve mgede sulgemisega juba tegeldakse, keskkonnamjud on hinnatud, valitud optimaalne variant ja kivad projekteerimistd. Poolkoksimgede tipud tasandatakse, pealmine pind kaetakse kasvukihiga haljastamise otstarbel ja mgede perimeeter isoleeritakse muust pinnasest ning keskkonnast spetsiaalse veetkke abil. Projekti koordineerib keskkonnaministeerium, finantseerib Euroliit ja aastal 2013 peaks t lpetatud olema.
See ettevtmine ei kulge sugugi kahjudeta. Mgede haljastamisega on tegeldud juba ammu, sinna on istutatud ja looduslikul teel levinud palju puuliike, kasvavad kaitsealused orhideeliste liigid. Nd see hvib vhemalt osaliselt metippude tasandamise tttu. Haljastamisega tuleb n.-. otsast alustada.
Uus poolkoksiladestu VKG Oil AS-i juures on juba ette valmistatud (maksumus ligi 30 miljonit krooni) kindla vettpidava phjaga ja muudki nuded tidetud. Ladestatakse tihendatud kihtidena, mis vhendab leostumise teket, sadeveed kogutakse ja suunatakse puhastusseadmetele. Seega on tulevikus oluline keskkonnareostuse allikas siin kaotatud, langeb ra Kohtla ja Purtse je fenoolidega reostumise oht.
Tuhavljakud (ka nn. tuhamed) on tekkinud plevkivielektrijaamade juurde Ahtmes, Kohtla-Jrvel ja Narvas Balti SEJ juurde Narva veehoidla res, samuti Eesti EJ juurde. Tegemist on hdrotuharastuse tuhavee settebasseinidega, kus vesi on tugevalt leeliseline ja kaitsevallidest lbimurde korral ohustab tugevalt keskkonda ja veekogusid. Ka see tegevus tuleb lhitulevikus lpetada. EL nuete ja keskkonnaministeeriumi vastava mruse jrgi tuleb plevkivituha ladestamine tuhavljadele hdrorastuse meetodil kikjal lpetada 16. juuliks 2009.
Praegu ttatakse vlja uusi tuharastusmeetodeid ja vhendatakse tuha ning leeliselise vee kogust. Narva elektrijaamades katsetatakse tuha eraldamist nn. tihepulbina, kus vajalik vee hulk viiakse miinimumini. Ahtmesse kavandatakse rajada uus bioktusel ttav elektrijaam vi ehitada soojatoru Kohtla-Jrvelt, kus kohalikus elektrijaamas hakatakse enam kasutama gaasilist ktust.
ks eriti keskkonnaohtlik mgi on ndseks juba peaaegu suletud, s.o. Sillame radioaktiivsete jkide hoidla. Nnda on lppenud rannikumere oluline reostamine lmmastikuhenditega ja vlditud radioaktiivse saaste oht hoidla tammi purunemisel. Td kestsid ligi kaheksa aastat.

Kui hsti nnestub kaevandustest rikutud maid rekultiveerida?

Kaevandamine muudab loodust paratamatult. Plevkivi kaevandamisest rikutud maid on philiselt kahte tpi: maapinna langatustega alad, mis tekivad maapinna vajumisel altkaevandatud aladel ja karjrialad (avakaevandamine), kus plevkivikihti kattev katend eemaldatakse ja pannakse puistangusse, enne kui plevkivi ktte saab. Nii tekivad tiesti uue vormiga maastikud.
ldsus ootab peamiselt, et kaevandatud aladel taastataks ligilhedane kaevandamiseelne olukord, vhemalt samavrne maastik. Neid alasid peaks otstarbekalt kasutama, nad ei tohiks muutuda jtmaaks.
Tuleb nentida, et plevkivi avakaevandamisel tekkinud nn. kuumaastiku miste ja mnikord avaldatavad fotod ldjuhul eksitavad ldsust, kuna see on protsessi paratamatu, kuid ajutine nhtus. Karjrialade rekultiveerimisega alustati 1960. aastal tnu looduskaitsjate, memeeste ja metsameeste hispingutustele. Praeguseks on avakaevandamisega rikutud umbes 13 100 hektari suurusele alale rajatud metsamaad kokku ligikaudu 11 300, pllumaad 169 ja tehisveekogusid 15 hektarit. Kaevandatud alade korrastamisest pllumaaks on aga loobutud, kuna pole nudlust. htlasi on see tunduvalt kallim.
Praegu lheb igal aastal avakaevandamise alla 160180 hektarit maad, sama palju ka korrastatakse (metsastatakse). Karjrialade metsanoorendikest on 12 protsenti vga heas seisus, 31 protsenti heas ja 44 protsenti rahuldavas seisus, vaid 13 protsenti hinnati puudulikuks (metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse 2002. aasta andmed). Seni on peamiselt istutatud mndi (83 protsenti), vhem kaske (7 protsenti) jm. puuliike (kuusk, lehis, sanglepp jt.). koloogia instituudi uuringud on nidanud, et edaspidi oleks otstarbekam rajada mnnipuistuid vaheldumisi lehtpuupuistudega vi hoopis segapuistuid, mis looks veelgi soodsamad tingimused mitmekesise koosluse taastumiseks. Vlistatud pole ka mningate alade jtmine looduslikule taastumisele, kus hakkavad alguses domineerima lehtpuud. Mitmekesisema puurinde loomine vimaldaks veelgi enam elupaiku eri loomaliikidele ja htlasi vheneks tuleoht.
Narva karjri korrastatud aladel on kujundatud ka tehisjrved (Vesiloo, Presidendi, Kenajrv jt.), mis lhielanike seas on populaarsed puhkekohad. Kohtla karjrialale annavad atraktiivsust 200500 meetrit pikad ja 1040 meetrit laiad, kuni 2530 meetri sgavused jrvistud, mis on tekkinud lheduses asuvate allmaakaevanduste sulgemise tagajrjel.
ldiselt kulgeb karjrialade taastamine rahuldavalt. Soovitan kigil ise tutvuda taastatud karjrialade metsadega, need ei erine looduslikest oluliselt millegi poolest. Narva karjri on paigaldatud ka tehispesad esimese kategooria kaitsealusele liigile kalakotkastele.

Kuidas suhtuda vimalikku plevkivikaevandamisse kaitsealade alt?

Vga problemaatiline ksimus, mis nuab kompromisse, kokkuleppeid, uuringuid, uusi tehnoloogiaid. Vaevalt et Eesti saab plevkivist ja plevkivienergeetikast loobuda. Igasugune kaevandamine on aga suuremal vi vhemal mral seotud keskkonnamjuga. Kaevandamine aga lheneb paratamatult kaitsealadele. Eesktt on jutt Muraka ja Puhatu rahvusvahelise thtsusega looduskaitsealast.
ldjuhul on maavarade kaevandamine looduskaitsealal keelatud. Kuna altkavandamisel tekib phjavee alanduslehter, mis kaevanduse piirist ulatub kllaltki kaugele (23 kilomeetrit), ei tohiks igasuguse mju vltimiseks kaevandada ka kaitsealade lheduses. Arvestades, et kaevandamistehnoloogiad tiustuvad, ei saa vita, et kaevandamine oleks siin igal juhul vimatu. Kaevanduse ja kaitseala vahele saab rajada htlustusbasseine, kaitsetsoone jm.
Kui kaitstava mrgala, niteks sooala, alune pinnasekiht on vettpidav, aga seda ta ldjuhul on, sest muidu mrgala kaoks ise, ei avalda depressioonilehter olulist mju. Niteks Kalina jrv asub altkaevandatud alal, aga ta psib! Seoseid vee vertikaalse liikumise ja phjavee taseme vahel praegu uurime. Samuti pole selge, kuidas ja mil mral mjutab veetaseme kikumine mrgalade kooslusi, ja milline roll on siin kaevandamisel ning milline sademetel.
Kurtna jrvede ja piirkonna phjavee veetaset kaitstakse eritehnoloogia kasutamisega, rajatakse spetsiaalne veetke savikatest kihtidest koos infiltratsioonibasseinidega ja kasutatakse lhikest tett. Kuigi avakaevandamise metd (Sirgala kaevevli) toimuvad poole kuni he kilomeetri kaugusel jrvestikust, on siin jrvede veetase tusnud ja suures osas normaliseerunud. Kui rakendada uut tehnoloogiat korrektselt, vimaldab see vljata plevkivivaru kaitseala vahetust lhedusest endistelt Oru turbkombinaadi turbavljadelt, kaotades jrgneva karjriala metsastamise kigus senise tuleohtliku turbavlja.
Seega pole siin hest vastust. Kas kaitsealade piires ja millistel tingimustel on kaevandamine vimalik, selgub igal ksikjuhul mjufaktorite hindamise kigus. Vajalikud on muidugi vga head ja usaldusvrsed seireandmed. Lhimad metd toimuvad praegu ligikaudu kolme kilomeetri kaugusel kaitsealadest. Praeguse tempoga jutakse nendeni lhema kmne aasta jooksul.
Oluline on ka arvestada, mida kaitstakse: mrgala, veekogusid, haruldasi taimeliike vi linde jt. Vahetu kaevandamine mrgalade alt vi lhedusest on kahtlematult mrksa suurema keskkonnamjuga kui niteks kaevandamine metsise psielupaiga alt. Ka siin on vaja leida mistlikke kompromisse kaevandajate, seaduseandjate, looduskaitsjate ja loodusteadlaste vahel. Arvatavasti paneb kik paika aeg, energiavajadus ja meie teadmiste tienemine. Ksimusega tegelevad peaaegu kigi likoolide teadlased.

Millega tegeldakse Tallinna likooli koloogia instituudi Kirde-Eesti osakonnas?

Osakonna teadus- ja rakendusuuringud ning arendustegevus on olnud tugeva Ida-Virumaa suunitlusega. Eelkige on need haaranud probleeme, mis on seotud atmosfrihu saastatusega, husaaste mjuga kossteemidele, sh. okaspuupuistute ja turbasammalde seisundile, samuti kaevandamise kompleksse keskkonnamjuga maastike kujunemisele ja arengule.
Uuritud on tstusliku heitvee mju jgede elustikule ja vee kvaliteedile, samuti valgalade veereiimi muutuste seadusprasusi kaevandusaladel, rikutud maade taastumis- ja arengupotentsiaali, taimkatte tekkimist karjridesse rajatud puistutes ja looduslikult taastuvatel aladel, nende sobivust elupaikadeks.
Praeguses teadusteemas prame enim thelepanu mrgalade kossteemidele, nende arengule ja inimtegevusest tingitud hiringutele, kuna mrgalad on enim ohustatud kossteemid kogu maailmas. Uurime ka plevkivikaevandamisest ohustatud Kirde-Eesti sookaitsealasid. Neid tid teeme tihedas koosts maastikukoloogia osakonna soospetsialistidega.
Hulgaliselt oleme teinud keskkonnamju hindamisi, mis on seotud kaevanduste sulgemisega, elektrijaamade renoveerimisega, uute tehnoloogiliste protsesside juurutamisega keemia- ja plevkiviettevtetes, nagu VKG, AS Nitrofert, Velsicol Eesti AS jpt. Vlishukaitse valdkonnas koostame ettevtetele huheitmete piirnormide projekte. Need on vaid ksikud nited.
Osakonnas tehtut siinsete keskkonnaprobleemide valdkonnas on ksitletud kahes Ida-Virumaa monograafias, ilmunud 1999. ja 2005. aastal, aga ka teistes koloogia instituudi kogumikes. Mahukas on ka publikatsioonide arv rahvusvahelistes teadusajakirjades ja konverentside kogumikes.



Tehnikateadlast Valdo Liblikut ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012