Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi järgi peavad liikmesriigid aastaks 2015 saavutama kõigi veekogude hea seisundi, teisisõnu selle, et inimmõju veekvaliteedile oleks praktiliselt märkamatu. Eestis võib kiire majanduskasv veekogude seisundit selleks ajaks aga hoopis halvendada. Mis on veekogude eutrofeerumine? Mis seda põhjustab? Kas ja kuidas on meil lootust seda vähendada?

Palju on juttu olnud Läänemere naftareostusest, kuid Eesti pinnaveekogude peamine häda on siiski eutrofeerumine. See on toiteelementide – lämmastiku ja fosfori – üleliiast põhjustatud veekogu seisundi muutus, eeskätt hakkavad vohama veetaimed ja vetikad. Samuti väheneb vee läbipaistvus ja seega halveneb esteetiline ilme. Kasvavad kinni kaldad, see halvendab juurdepääsu veekogule. Vääriskalad asenduvad prügikaladega. Veekogu põhi muutub mudasemaks. Sügavamates veekihtides võib kaduda hapnik, mis toob kaasa katastroofi: mürgine divesiniksulfiid tapab vee-elustikku ja levitab ebameeldivat lõhna. Kui vetikad, eriti sinivetikad, hoogsalt vohavad (nn. veeõitseng), eritavad nad sedavõrd palju mürgiseid ühendeid, et tekitavad suplejatel nahalöövet. Vetikamürkide ja hapnikupuuduse tõttu võivad hulgaliselt hukkuda kalad. Enamik Eesti siseveekogusid on eutrofeerunud, sealhulgas Peipsi ja Võrtsjärv, kuid samuti Läänemeri, eriti Soome laht. Euroopa Liidu nõudel peab olukord aastaks 2015 paranema.

Saaste “kolm ringi”. Lämmastik ja fosfor satuvad veekogusse mitmel viisil: kallastelt, sissevoolavatest jõgedest, sademeveest. Sageli ka põhjamudast, kuhu need ained on aastakümnete jooksul kogunenud. Lämmastik võib pärineda ka õhust, õhulämmastikku siduvate sinivetikate vahendusel. Eesti rannikuvete toitelisust mõjutavad tunduvalt ka teised Läänemere maad. Näiteks üks Soome lahe seisundi peamisi mõjutajaid on Poola.

Veekogu saasteallikaid võib kujutleda kolme üksteise sees paikneva ringina. Sisemise ringi moodustavad nn. otselasud: saastaja asub kaldal või veekogu pinnal (näiteks veesõiduk). Teise, suuremasse ringi kuuluvad veekogu valglal paiknevad saasteallikad. Näiteks Pärnu lahte saastavad ka Paide ümbruse farmid. Jäädes lahest saja kilomeetri kaugusele, paiknevad nad ometi valglal ja halvendavad lahe veekvaliteeti. Seepärast tehaksegi kõikjal Euroopas, ka Eestis, valglapõhiseid veemajanduskavu. Kolmandasse, kõige välimisse ringi jäävad need allikad, mis saastavad veekogusid atmosfääri kaudu. Näiteks osa Saksamaa tööstuslikust õhusaastest langeb sademetena Peipsi järve. Samamoodi sajab osa meie elektrijaamade lämmastikoksiididest lämmastikhapetena Laadoga järve. Kolmas ring on nii lai ja raskesti mõõdetav, et veemajanduskavad seda esialgu ei arvesta, ehkki näiteks Läänemerre lisandub lämmastikku põhiliselt just sedakaudu.

Kust toiteained pärinevad? Et saada paremat ettekujutust toitainete päritolust Eesti pinnaveekogudes, kasutasin kartograafilist arvutimudelit PolFlow [1]. Mudel arvutas kättesaadava info põhjal välja, mis tüüpi allikatest kui palju toitaineid veekogudesse jõuab, ning prognoosis lämmastiku ja fosfori koormused Eesti veekogudes eelmise sajandi keskpaigast tänapäevani.

Lämmastik ja fosfor satuksid veekogudesse ka inimmõjuta, näiteks metsast. Ent inimtegevus suurendab nende koormust tunduvalt. Mudel näitas, et Eestis on peamine allikas põllumajandus. Taimekasvatus nõuab väetisi, mille põhilised toimeelemendid ongi lämmastik ja fosfor. Osa väetusaineid satub põllult veekogudesse. Põld võib neid saata veekogusse ülemäära veel kaua pärast väetamise lõppu: mullas on tohutu väetusainete puhver. See kandub osalt ära künni ja vihmahoogude tagajärjel, osa aga leostub põhjavette.

Olulised allikad on ka laudad ning sõnniku-, väetise- ja silohoidlad. Eraldi tuleb esile tõsta lohakast sõnnikukäitlusest tulenevat suurt koormust, mis on tegelikult seadusvastane [4]. Seda on näiteks sõnnikulaotus lumele või külmunud maale, samuti virtsa ja sõnniku lekkimine hoidlatest või nn. sõnnikupatareidest ja lautadest (# 1).

Samuti võiks oluline eutrofeerumise allikas olla asulate reovesi, kuid tänapäeva Eestis püüavad reoveepuhastid valdava osa lämmastikust ja fosforist kinni. Suurtesse järvedesse ja meredesse lisandub palju lämmastikku ka sademetest, enamik sellest on inimtekkeline: õhku paisatavad soojuselektrijaamade ja tööstusettevõtete lämmastikoksiidid ja selle happed.

Mudelisse sisestati põllumajanduse tulevik. Järgmise sammuna kasutasin PolFlow mudelit, et ennustada Eesti pinnaveekogude tulevikku lähema kahekümne aasta jooksul. Analüüsi kaasasin ka kolmanda ringi (st. atmosfäärist lähtuvad) toitained, kuid ei arvestanud neid tekitavate inimtegevuse harude võimalikke muutusi. Seega on analüüs eelkõige valglapõhine.

PolFlow mudel võimaldab kergesti hinnata, kuidas võiks veekogusid mõjutada see, kui Tallinn valglinnastub (suureneb hajuolmeheide ja väheneb puhastuse aste), renoveeritakse reoveepuhasteid, muutub põlevkivi kaevandamine, areneb toiduainetööstus jne. Need suhteliselt vähem olulised mõjud jätsin seekord siiski arvutustest välja, et keskenduda peamisele: kuidas mõjutavad põllumajandus ja selle muutused veekogude seisundit.

Mudel võttis arvesse selle, kui palju oli haritav maa vähenenud 1990. aastate algul ning kui palju see võiks tulevikus suureneda. Samuti arvestas see väetisekoguste, saakide ja loomade arvu muutusi. Mudeli sisenditeks töötati välja kaks äärmuslikku põllumajanduse arengu stsenaariumi: “hea” ja “halb”. Need nimetused lähtuvad keskkonna vaatevinklist, majanduse seisukohalt peaks nimetama vastupidi.

“Halva” stsenaariumi kohaselt saavutab Eesti põllumajandus mitmes mõttes kolhooside kõrgaja taseme: söötis põllumaad võetakse taas kasutusele, loomade arv suureneb 1980. aastate lõpu tasemele jne. Selle tagajärjel suureneks drastiliselt põllumajanduslik hajukoormus, st. koormus kindla asukohata allikatest. “Hea” stsenaariumi korral jääks aga Eesti põllumajandus kiratsema, umbes 2000. aastate alguse tasemele. Mõlemad stsenaariumid eeldasid aga, et Eesti ettevõtted hakkavad täitma keskkonnahoidliku sõnnikukäitluse nõudeid.

Kuna Narva jõgi ja Peipsi järv saavad suurema osa veest ja saastast Venemaalt, siis kaasati mudelisse ka Narva jõe valgla Venemaa-osa. Vene poole tulevikustsenaariumid olid lühidalt järgmised: “halva” stsenaariumi järgi saab Leningradi ja Pihkva oblastist võimas lihaeksportija Euroopa Liitu, “hea” järgi piirduks Venemaa aga peamiselt “tagahoovi-põllumajandusega”. Vene poole eripära on ka see, et viletsa puhastuse tõttu tuleb palju koormust asulate heitveest. Nii saastab Peipsi järve oluliselt Pihkva linn, Soome lahte aga Peterburi.

Mis saab meie veekogudest? Üldiselt selgus analüüsist, et “hea” stsenaarium võib Eesti veekogude fosforikoormust märksa vähendada, lämmastikukoormust aga mitte (# 2). “Halva” stsenaariumi korral jääb fosforikoormus enam-vähem samaks mis siiani, kuid lämmastikukoormus suureneb oluliselt. Erandiks olid Peipsi järv ja Narva jõgi, kus eelkõige Venemaa mõjul võib ka fosforikoormus tulevikus tunduvalt suureneda.

Eestis on kehtestatud lämmastiku- ja fosforisisalduse normid pinnaveekogudele [2]. Jõgedes ei tohi lämmastikku olla üle 3 mg/l. Praegu ületavad seda normi paljud Eesti jõed, näiteks enamik Peipsi vesikonna jõgesid ja hulk Põhja-Eesti jõgesid. Tõenäoliselt ei vähene lämmastikusisaldus veekogudes isegi optimistliku hinnangu järgi kuigivõrd, seega ei õnnestu saavutada Euroopa Liidus aastaks 2015 püstitatud eesmärke.

Fosfori puhul on pilt parem, sest enamikus veekogudes vastab see praegu normile 0,08 mg/l, peale selle võib olukord “hea” stsenaariumi korral paraneda. Probleemsed on siin paljude jõgede ülemjooksud, näiteks Pandivere kõrgustiku piirkond, mis ilmselt ei vasta nõuetele ka “hea” stsenaariumi korral.

Peipsi järve peamine probleem on praegu ülemäärane fosforisisaldus, eriti järve lõunaosas. Ennekõike just fosforikoormust oleks vaja vähendada, et järve seisund paraneks. See oleks võimalik ainult siis, kui nii Eesti kui ka Vene poolel läheb käiku “hea” stsenaarium, muidu järve seisund tõenäoliselt halveneb.

Läänemere ja selle rannavete seisund oleneb pisikesest Eestist üsna vähe. Et setetes on suur fosforivaru, poleks palju kasu isegi sellest, kui jõgedega sissekantavaid koormusi drastiliselt vähendada. Kõige probleemsem osa Läänemerest on Soome laht, mille head seisundit lähiaastatel tõenäoliselt saavutada ei suudeta.

Järeldused. Et peamine toitekoormuse allikas on põllumajandus, siis on Eesti veekogude hea seisundi saavutamiseks ennekõike vaja piirata just põllumajandusest pärit saastet. Palju abi poleks sellest, kui põlde vähem väetada: veekogudesse jõudev toitekoormus sellest lähiaastatel oluliselt ei väheneks – suure toiteainete puhvri tõttu mullas. Esmatähtis oleks aga vähendada norme eiravat sõnnikukäitlust ja muid põllumajandusliku punktreostuse allikaid [3]. Kuid isegi kui see õnnestub, jääb umbes pooltes veekogudes praegustele nõuetele vastav seisund järgmisel aastakümnel saavutamata ning tõenäoliselt olukord hoopis halveneb. Suurimate veekogude – Läänemere, Peipsi järve ja Narva jõe – veekvaliteet ei olene mitte niivõrd meist kui Venemaast ja teistest Läänemere maadest.

1. De Wit, Marcel J. M. 1999. Nutrient fluxes in the Rhine and Elbe basins. Thesis, Utrecht University, Netherlands Geographical Studies 259.

2. Pinnaveekogude veeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise kord. 2002. Keskkonnaministri määrus nr 81, 03. juuli. RTL, 03.07.2001, 81, 1108.

3. Sõnniku keskkonda säästev hoidmine ja käitlemine. Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium, AS Maves 2005. Tallinn.

4. Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoiustamise nõuded. 2001. Vabariigi Valitsuse määrus nr 288, 28. aug. RT I 2001, 72, 443; 2002, 15, 89; 2004, 13, 89.

Loe veel:

Heas seisundis Võrtsjärv ja keskpärane Peipsi. Intervjuu järveuurija Tiina Nõgesega. – Eesti Loodus 2006, nr. 9: 34–37.