Eesti Looduse fotov�istlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2007/10
Arutlusi saarepuust

Sooja ja niiske atlantilise kliimaperioodi laialehiste metsade ajast elutseb Eesti looduses mitu puuliiki. Hilisemas kultuuriloos on meil õpetatud rohkem hindama ja imetlema tamme, vahtrat ja pärna. Alati on saar Tuhkatriinuna tähelepanust ilma jäänud. Suhtumist on mõjutanud ka viimase aja müstikute ühisarvamus, nagu oleks saar paha väljaga puu ja seepärast kodu lähedal ebasoovitav. Mõnede näidete varal Eestimaa etnobotaanilisest ajaloost julgen saare alaväärsuse kahtluse alla seada.

Võrdleme tamme, pärna ja saare levikut Eestis. Tamm ei kasva kõikjal üle Eesti vabas looduses. Pärast soodsat atlantilist kliimaperioodi ei suuda ta ise igal pool edukalt paljuneda – aednik peab taimed ette kasvatama ja maha istutama. Aedniku ametit tuntakse meil alles suhteliselt lühikest aega, umbes 400–500 aastat. Tammel on soodsamad olud paljuneda ja edeneda läänesaartel, mandri läänerannikul ja põhjaranniku klindi piirkonnas, vähesel määral ka Viljandi- ja Jõgevamaal.

Pärn kasvas kunagi kogu Eestis, aga nüüdisajal ei anna ka tema märkimisväärset iseseisvat looduslikku järelkasvu, ikkagi peab aednik paljundama. Kunagised pärnikud hävisid siis, kui rahvast sigines palju ja viiske läks tarvis üha rohkem. Kui kriitiline elanike tiheduse piir oli ületatud, kooriti kõik pärnad peale mõnede pühade puude koorest paljaks (viiskudeks) ja pärnikud said hukka. Saar saab seevastu igal pool suurepäraselt hakkama, paljuneb ise ja on parkides levinuim “võsapuu”.

Teine küsitav, kuid pidevalt tsiteeritav väide on pärit eestlaste ärkamisajast, 19. sajandi teisest poolest: tamm olevat meie põhiline püha hiiepuu. Äkki on selles liialt palju sakslastelt, taanlastelt, rootslastelt ja poolakatelt laenatut? Kaugetel aegadel, kui germaanlaste aladel veel metsi leidus, kasvasid seal kindlasti tammed, vahtrad, pärnad ja jalakad, sest meist hulga soojema kliimaga alad jäävadki laialehiste metsade vööndisse.

Meie alal lõppes atlantiline soe ja niiske kliimastaadium umbes 5000 aastat tagasi. Ei usu, et me seda 5000–7000 aasta tagust aega oma ajaloost selgemini mäletaks kui hilisemaid aastatuhandeid. Eeltoodud seletuse taustal ei saanud nimetatud puud kuidagi kogu Eestis hiiepuud ja pühad olla, sest nad lihtsalt ei kasvanud kõikjal ja aednikke ka veel polnud. Saarepuu oli aga üldlevinud ja et küllaltki eksootilisena näiv saar pühakohas paremini kasvaks ja temast võimas harunenud hiiepuu saaks, oskas külamees ta ümbert muud kitsavõralised tavapuud (kask, lepp, kuusk, mänd, haab) maha raiuda.

Eesti rahva muuseumis on tallel vastuste kogu rahvaküsitluse algaegadest: vanainimestelt küsiti, mida neile olid rääkinud õuedest ja seal kasvanud puudest nende vanaemad. Nii saadi andmeid 18. sajandi teisest poolest, aga need põlispuud olid nendes vanaemade mälestuste õuedes juba sajandivanused või rohkemgi. Õuel kasvas nn. majahoidja puu ja üle poole juhtudest oli see saar, ülejäänud kordadel loetleti paljusid liike: tamm, pihlakas, mänd, vaher, uibu, sarapuu jm.

Mäletan oma lapsepõlvest, et veel 1950. aastatel kasvas kõigis kodulähedastes Karksi põlistaludes õuel üksik vana saar. See pidi olema peaaegu unustatud uskumus. Teati rääkida, et saarepuu tõmbavat kõige paremini pikset ligi ja seega hoidvat hooneid tulest. Alles Lydia Koidula tõlkeluuletuse „Üks kask meil kasvas õues” ajel hakati õuedes saarepuid maha võtma ja kaski asemele istutama. Ka Skandinaavia mütoloogias oli saarepuu kõige püham – yggdrasil, kes ühendas alumist ja ülemist maailma. Sama tähendavat sümboolselt ka ristpuu ðamaanitrummil, mis tehti ikka saarepuust.


Lääne-Eestist teame ja kaitseme siiani puisniite. See on põline mosaiikselt kujundatud maastik, kus heina- ja karjamaadele on jäetud kasvama puurühmi koos põõsastikega. Meie ilumeel hindab selle maastiku väga kauniks. Miks seda tehti ja hoiti?

Praegusajal mäletame, et Peeter I ajast võis kasvavaid tammesid anda või müüa Peterburi linna- ja laevaehituseks. Õigemini, oli lausa kohustus anda. Ilma keisri esindaja loata ei võinud tammesid muul otstarbel puisniitudelt maha võtta. Põhipuuna kasvas puisniitudel ikkagi saar, tamme muidugi ka, aga hoopis vähem. Nii kujunesidki tamme-puisniidud, sest tamme ei tohtinud raiuda.

On muidki arutlusi ja mõtteid, miks puisniite tehti. Sügavuti mõtisklejad on leidnud, et enne Peetri aega pidi põhisiht olema esteetiline: puisniite peeti lihtsalt ilusaks. Võime sedastada, et meie esivanemad viljelesid maastikukujundust juba tuhat ja võib-olla isegi mitu tuhat aastat tagasi. Sellist teadlikku kujundustööd võime pidada maastikukujunduse alguseks, isegi iluaianduse alguseks, võib-olla kogu Põhjala iluaianduse alguseks. Kusjuures domineeriv puu oli saar.

Saarel võis vanasti olla meie elus ja eriti vaimses elus hulga suurem tähendus, kui usume mäletavat. Enamasti kõrge põõsana kasvav pihlakas oli veel määratult tähtsam ja seda kõigi soomeugrilaste vaimses maailmas. Taluõuede esimene ilupõõsas oli arvatavasti kibuvits: eeskätt õite ilu pärast. Kõigil, nii saarepuul, pihlakal kui ka kibuvitsal, on küllaltki sarnased lehed: ühesuguse ehituse ja kujuga liitlehed ja nende lehekeste arvgi on ligilähedane. Kas meie ilumeelele ei sobi sireli- või tammelehest paremini hoopis niisugused liitlehed?

Nüüd on avaraid taluõuesid vaid väikesel osal eestimaalastest, enamik peab läbi ajama vaid pisikese õueaiaga. Väikeaeda on lausa lootusetu istutada suureks kasvavat harilikku saart, sest oma laia ja pindmise juurestikuga (kuni 15 meetri kaugusele tüvest) muudab ta enda ümbruse nii kuivaks ja viljatuks, et seal suurt midagi muud kasvatada ei saagi. Vanasti kasutati taluõue loomade suluna, seal kuivatati heina, raiuti-virnastati küttepuid ja tehti muid majapidamistöid. Suur põline saarepuu pakkus koduloomadele päikesevarju ja pererahvaski puhkas ehk õhtuti puu all.


Nüüdisaegsesse väikeaeda istutagem kääbuskasvulised või rippoksalised saaresordid, mis on poogitud hariliku saare alusele. Kuna võra jääb neil väikeseks, siis ei sunni see ka juurestikku pikalt ja laialt hargnema. Põhilised sordid on ammu tuntud leinasaar, ametliku sordinimega ‘Pendula’, teda näeb palju ka kalmistutel. Teine samasugune leinapuu, aga mitte liit-, vaid lopsakate lihtlehtedega, on ‘Heterophylla Pendula’. Veidi vähem tuntud on kääbuskasvulised (0,7–1,5 m) ‘Nana’ ja ‘Compactus’ ning aeglasekasvuline, suvi läbi kuldkollaste lehtedega ‘Aureus’. Meie aianduses võiks rohkem kasutada ka valge-kirjulehist sorti ‘Argenteovariegata’ ja kitsavõralist püramiidsorti ‘Spectabilis’.

Veidi tuntum on meil, tõenäoliselt tänu efektsetele puudele Luua dendroaias, pensilvaania saare (F. pennsylvanica) kirjulehine sort ‘Variegata’. Seda oleme Eestis jõudumööda paljundanud ja levitanud, samuti on vahendajad ka Hollandist toonud.

Hulga rohkem tuleks võtta tarvitusele ameerika saare (F. americana) sorte. Tema lehed on umbes 10 cm pikemad kui harilikul saarel ja lehtede allküljed on karvasuse tõttu hallid või lausa valged, näiteks sordil ‘Acuminata’; need on vastupidavad külmakindlad sordid. Ameerika saare areaal on Põhja-Ameerika põhjapoolses kirdeosas.

Ameerika saarel on hulk huvitavaid aedsorte. Näiteks sordi ‘Autumn Purple’ lehestik on sügisel purpurne kuni ðokolaadpruun, millel pronksjad laigud; ‘Champaign County’ on pronksikarva sügisvärviga, keraja võraga ‘Autumn Applause’ aga sügavpunane kuni mahagoni värvi, ‘Autumn Blaze’ purpurne jne. Meie kuldkollaste harilike saarte kõrvale sobiksid sellised toonid sügiseti suurepäraselt.

Saare põhiliigi puhul nurisetakse kevadise hilise lehtimise pärast, aga sordiaretuses on sedagi viga parandatud. Teisest küljest on vahel hea, kui osa suuri puid lehtivad hilja: nõnda saavad nende all varased (sibul)lilled päikesevalguses ära õitseda. Maailmakuulsates lilleparkides (Keuchkenhof jt.) õitsevad tulbid, nartsissid ja hüatsindid ikka raagus põlispuude, eelkõige pöökide all. Meie saaksime mandri-Eestis talveõrnade pöökide asemel kasutada saarepuid ja muidugi ka tamme.

Võrdlemisi talvekindel on Põhja-Hiinast pärinev ja ainult kuni 5 meetri kõrguseks kasvav valkjashallide karvaste võrsete ja dekoratiivsete õisikutega Bunge saar (F. bungeana), nimetatud 30 aastat Tartu ülikoolis botaanikaprofessorina ja botaanikaaia direktorina töötanud Alexander v. Bunge (1803–1890) auks. Samasse sektsiooni kuulub ka Hiinas, Jaapanis ja Vietnamis kasvav hiina saar (F. chinensis), keda tagasihoidliku väljanägemise tõttu vaevalt aianduses kasutatakse, vast ainult dendrokollektsioonides. Küll aga on maailma aianduses ja meilgi tuntud hiina saare hästi põneva lillakasroosa sügisvärviga alamliik (või teisend) rhynhophylla, kellele meil on lausa eraldi nimetus – nokjalehine saar. Varem käsitleti teda eraldi liigina.



Mati Laane
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012