Eesti Looduse fotovõistlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitseala EL 11/2002
Avaste looduskaitseala

Avaste looduskaitsealal näeb loomulikus arengus madalsood, siin leiavad varjupaiga mõnedki ohustatud looma- ja taimeliigid. Soo rüppe on aga peitunud Soontagana maalinn.

Lääne-Eesti madalikul asuv Avaste soo, mis moodustab osa Lihula–Lavassaare soostikust, võeti kaitse alla juba 1981. aastal. Praegune looduskaitseala on endise sookaitsealaga võrreldes veidi suurem, hõlmates Pärnu- ja Raplamaal kokku 5226 ha. Soo keskosa on looduslikus seisundis, lõunaosa läbivad Suitsu ning Võhma–Kureselja peakraav, mõlemad suubuvad Allika jõkke. Idast piirab sood Litoriinamere astang, kagu poole jäävad märjad sooniidud ning vanad loodusmetsad.

Tänapäeval rõhutatakse selle ala geoloogilist, veekaitselist ning ökoloogilist väärtust. Haruldastest taimeliikidest on siit leitud rabaluga, soohiilakat, sookäppa ja teisi käpalisi, siinsetes loodusmetsades elab mitu ohustatud loomaliiki: kaljukotkas, metsis; kaitsealal pesitsevad ka soo-loorkull ja rohunepp. Looduskaitseala laiendatigi sedavõrd, et see hõlmab nüüd kõik ohustatud liikide elupaigad lähikonnas.

Siirdesooks arenev madalsoo. Avaste soo on tüüpiline karbonaatsel aluspõhjal kujunenud madalsoo, mis toitub põhjaveest. Oma arengus on aga see kunagine toitainerikas madalsoo kujunemas vaesemaks siirdesooks: sellele viitavad suured, mõnemeetrise läbimõõduga turbasamblamättad raba- ja metsataimedega.

Soos kasvab kahe meetri kõrgune tihe pilliroog, rohkem kui 2/3 pindalast hõlmavad tarnamättad. Peamine puuliik on sookask, põhjaosas kasvab rohkem mände, kõikjal leidub üksikuid kuuski.

Aastail 1951–1954 tegid tollase zooloogia ja botaanika instituudi teadlased siin püsiuuringuid. Ühe kokkuvõttena ilmus taimkatte ülevaade [3], kus tutvustatakse lähemalt mudatarna–valge nokkheina ja porsa–pruuni sepsika kooslust; turbasambla “saared” raba- ja metsafragmentidega näitasid juba siis, ligi nelikümmend aastat tagasi, üleminekut mesotroofsesse arenguastmesse. Avastes on uuritud ka linnustikku [5, 6] ja putukaid [2].


Kultuuriväärtused. Avaste soo lõunaosas Kurese külast 2,5 km põhja pool asub muistne Soontagana maalinn, mida ümbritseb pärandkultuurmaastik: niidud ja kunagised taluasemed. Maalinn pärineb II aastatuhande algusajast ning on muinsuskaitse alla võetud juba 1973. aastal. Maalinna mõõtmed on 110 x 60 x 8–10 m.


Kaitsekord. Loodusväärtuste iseloomu ja liikide elupaiganõudlusi arvestades on kaitseala jaotatud kuueks sihtkaitsevööndiks (Avaste, Mangu, Maali, Parasmaa, Soontagana ja Rumba) ning üheks piiranguvööndiks (Mihkle). Avaste ja Mangu sihtkaitsevööndid jäetakse edaspidi üksnes looduse hooleks: loodusvarasid – puitu, turvast ja muid maavarasid – siin ei kasutata. Et kaitsta ohustatud loomade elupaiku, ei tohi Mangu sihtkaitsevööndisse minna 15. veebruarist kuni 31. juulini. Nii Mangu kui ka Parasmaa sihtkaitsevööndis on sel ajal keelatud jaht.

Maali, Parasmaa ja Rumba sihtkaitsevööndis tuleb hoolt kanda, et püsiksid teatud liigilise koosseisu, vanuse ja tihedusega metsad, mida vajab seal elav metsis. Kehtestatud kaitsekord võimaldab hooldada ka Soontagana sihtkaitsevööndisse jäävat pärandkultuurmaastikku.


Puhkus. Viimastel aastatel on koostöös RMK-ga rajatud kaitsealale ka puhkerajatisi: grillikoda, katusealused puhkekojad, laudtee läbi soo (osaliselt on valminud matkarada maalinnast Kurese külani). Kaunist maastikku võib nautida vaatetornist. Soontagana maalinna heinamaid on niidetud ning võsast puhastatud; taastatud on lagunenud kiviaedu, üles pandud uued teabetahvlid.


Avaste looduskaitseala valitsevad Pärnumaa ja Raplamaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi küsimuste ja probleemidega. Selle aasta lõpuks peaks valmima ka ala kaitsekorralduskava. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2001, 64, 374).



1. Aaviksoo, Kiira jt. 1997. Kaug- ja lähivõtteid 30 Eesti soost. Tallinn.

2. Habermann, Harald 1955. Avaste madalsoo rohurinde fauna struktuurist ja dünaamikast. – LUS-i aastaraamat. Tartu: 85–121.

3. Kask, Maret 1965. Rastitelnostj bolota Avaste v Zapadnoi Estonii. Akademia nauk Estonskoi SSR, Institut zooloogii i botaniki, Tartu.[Annan kirillitsas paberil]

4. Leivits, Agu 1995. Rabalindude seire 1995. a. aruanne. Käsikiri Nigula looduskaitsealal.

5. Renno, Olav 1955. Mõningate Lääne-Eesti madalsoode linnustikust. – LUS-i aastaraamat. Tartu: 122–131.

6. Renno, Olav 1958. Lääne-Eesti linnustiku maastikuseostest ja populatsioonidünaamikast. – LUS-i ornitoloogiline kogumik I. Tartu: 139–152.


Piret Kiristaja (1967) on ITK loodusbüroo looduskaitse peaspetsialist.



Piret Kiristaja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet