Eesti Looduse fotov�istlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/10
Kesk-Skandinaavia alemail ja suitsutaredes


Tnavu juunikuus oli mul vimalus kia metsasoomlaste kunagisel asualal Norra ja Rootsi piirialal Kesk-Skandinaavias. Ajalooliselt on tegu igati huvivrse piirkonnaga: alates 16. sajandi lpust suundusid siia soomlaste esivanemad, keda hakati kutsuma Skandinaavia metsasoomlasteks. Nad rajasid siinsete metsade keskele talud, elasid suitsutaredes ja tegid alet.


rgmaastiku pllumaaks muutmine algas alepletamisega. Nii tekkisid eri piirkondades alemaad, mis Eesti aladel hakkasid kandma thistusi saat, srd ja uht, mnes kohas ka tulemaa. Mlestus neist on jnud psima kohanimedena. Meist phja ja ida pool elavad lnemeresoome rahvad thistasid rgmetsa raadatud maaviljeluskoldeid enamasti snadega kaski, kask vi huhta. Peale nende kasutavad soomlased veel snu aho, halme, palo, tysi. Sellest loetelust esimene thistab mahajetud alepldu, halme juba seemendatud, palo sja pletatud ning tysi veel puudega kaetud alemaad.

Aleviljelus phineb niisiis maa vetamisel pletatud puude tuhaga. Mets raiuti maha kevadel ja pletati kas enne sgisklvi vi jrgmisel kevadel. Kui maapind oli jahtunud, puhastati see tukkidest ning klvati vili. Seemnete mulda ajamiseks kasutati karuket ksteise krvale kinnitatud pikkade oksatgastega kuuselhandikke vi harkatra, millel oli suur kahetahuline knnipuu koos mulda prava lusikaga. Tuhaga vetatud maa andis algul suurt saaki. Mne aasta prast aga mullaviljakus ja koos sellega ka saagikus langes ning tuli pletada uus tkk metsa. Endine alemaa jeti sti, paremad neist muudeti aga snnikuga vetatavaks plisplluks.

Sellise algse maaviljelusega liitub tihedalt ka phjapoolsele Euroopale iseloomulik akendeta ja korstnata elutuba ehk suitsutare (soome keeles savupirtti), milles ahjusuust vi koldest tusev suits tungib otse tuppa ja pseb sealt vlja uste ning rpnaaugu (soome keeles rppn) kaudu. Sada aastat tagasi on olukorda suitsutares kirjeldatud jrgmiselt: Kui vimas ahi kdeda rgas ja suits lae all lendles, ei ajanud see ldsegi inimesi vlja, sest lbipaistmatu suitsukate psis teatud krgusel peast levalpool. See oli niiviisi seatud laeluugi ning paokil vlisuksega. [6] Samamoodi toimis suitsusaun (soome keeles savusauna), kus naised kisid ka snnitamas.

Soome-ugri rahvaste ehitiste vrdlevat arengulugu on juba 19. sajandil phjalikult uurinud Axel Olai Heikel (18511924) oma doktorits [4]. Kuni 19. sajandini oli suitsutare iseloomulik kirdepoolse Euroopa metsaaladele. Nii hlmasid nad 1833. aastal tervelt 92% Viiburi lni elamuist. hiskonna arenedes ja talurahva jukuse kasvades ehitati majad suuremaks ja mnikord ka mitmetoaliseks, seintesse raiutud akende ette pandi klaasid.


Soome asustuslugu vga kaugele minevikku ei ulatu. Eestiga vrreldes asustati Soome ala vrdlemisi hilja. Veel 13. sajandi algul, kui Eestis olid vlja kujunenud klade ja nende henduste kihelkondade ssteem, vis Soome lahest phja pool leida psiasustust vaid Ahvenamaal, Varsinais-Suomis, Satakuntas, lunapoolses Hmes ning Viiburi ja Laadoga Karjalas. ksikuid asustuskoldeid oli veel Pijnne jrve kaldail ja Savos. lejnud Soome ja Karjala alad polnud siiski pris inimthjad seal rndlesid saamid.

Seejrel levis asustus Soome aladel esialgu lunast phja, hiljem ka lnest itta. Esimesed tpsemad teated pllumajandusrahvastiku leviku kohta prinevad 16. sajandi keskpaigast, mil klasid ja asumeid oli umbes 7500, neist Varsinais-Suomis ligi kolmandik. Rahvastik oli koondunud endiselt Luna- ja Edela-Soome ja Phjalahe rannikule, Ahvenamaale ning Jrvi-Suomi alale.

Sel ajal oli Soomes kaheksa tnapevaga vrreldes kll vga vikest linna. Vantaa je suudmes kiratses Helsingi (rootsi keeles Helsingfors), teistest linnadest olid olemas Turu (bo), Naantali (Ndendal), Rauma (Raumo), Pori (Bjrneborg), Tammisaari (Ekens), Porvoo (Borg) ja Viiburi (Viborg). Need kik kandsid siis rootsikeelseid nimesid, kuna Soome kuulus Rootsi riigi koosseisu. Muud asustatud kohad olid eriti vikesed, koosnedes kuni kmne majaga klades. Kogu maa tollast elanike arvu on hinnatud 300 000. Umbes sama palju inimesi elas sel ajal ka meil Eestis. Soome edasist asustuskiku hiris suuresti aga Rootsi-Vene sda aastail 15701595, kui niteks hvitati Oulujrvi asustuskolle. Nii prati pilk lnepoolsete aladele, sest lnesoomlased aleviljelusega ei tegelnud. Vhesel mral oli vabu metsamaid vaid Phja-Hmes ja Pohjanmaal, Rautalampi ja Ruovesi kandis.


Skandinaavia metsasoomlased. Rootsi riigis oli postiteenistus arenenud juba 15.16. sajandil, mil postijaamade vrk hendas omavahel Rootsile kuulunud Lnemerd mbritsevaid alasid, ulatudes phjas Tornioni, idas Kkisalmini ning lunas Riia ja Hamburgini. Nii levisid teated Phjalahest lne pool asuvaist vabadest maadest ka Savo metsade soomlasteni. Kuningas Gustav Vasa (15231560) ajal hutati uute metsaalade kasutuselevttu sellega, et uusasukad vabastati 615 aastaks maksudest. Mugavama elu ja mere lhedusega harjunud rootslased ja lnesoomlased ei tahtnud minna nende arvates sngeisse sisemaa metsadesse. Kll oldi aga uutest maadest huvitatud Savos, kust hakatigi 1580. aastail rndama Skandinaavia poole. Eesktt liikusid savolased ja sisemaa hmelased Vrmlandi, Dalarna, Hlsinglandi ja Sdermanlandi, kust mindi edasi ka Norrasse. 17. sajandi alguses elas soomlasi 40 Vrmlandi, 29 Dalarna, 16 Hlsinglandi ja 12 Sdermanlandi kihelkonnas. Norras asustasid nad umbes 150 kilomeetri pikkuse piirivndi.

Soomlaste srase mberasumisega sai Rootsi uusi maksumaksjaid. Talud olid vrdlemisi suured, niteks Juhola-nimelisele talule kuulus 700800 ha. On teateid isegi selle kohta, et helt metsasoomlase talult sai riik maksudena palju enam sissetulekut kui tervelt traditsiooniliselt rootsi klalt. Elulaadilt oli metsasoomlaste hiskond poolamanistlik. Vraste suhtes olid nad aga klalislahkemad kui rootslased.

Nii tekkis Kesk-Skandinaavias omaprane kultuurmaastik alepldude, suitsutare, suitsusaunade ja rehtedega (soome keeles riihi). Soomlaste vahendusel hakkas levima uus ehitusstiil: ristnurksed palkseinad. ldiselt olid soomlaste majad suuremad kui rootslaste omad. Alepldudeks valiti kas kngaste harjad vi lne- ja lunapoolsed nlvad, et hallaoht oleks viksem. Saagid olid ldiselt head, sest siinseis kuusemetsis poldud varem alet pletatud. Happeline maapind vajas taimekasvuks mineraalainet, mida andis alepletamisel tekkinud tuhk. Alguses kasvatati philiselt talirukist, hiljem lisandusid veel kaer ja hirss ning vhesel mral ka oder ja nisu. Eriti suurt saaki andis laane- ehk krverukis (korpiruis), mille hest terast vrsus 4080 viljapead.

Varsti Skandinaavia metsade soomlaste olukord halvenes, sest Rootsi valitsus keelas alepletamise ra, soovides metsi muul otstarbel kasutada. Metsasoomlasist pidid saama kas tavalised maaviljelejad vi nad olid sunnitud mujale kolima. Alates 1641. aastast hakati alepletajaid vangistama ning osa neist isegi kditati Rootsi tollastesse valdustesse (Nya Sverige, s. o. Uus-Rootsi) Delawarei je res Phja-Ameerika idarannikul. Peale selle hakati metsasoomlasi vgivaldselt rootsistama. Nii anti 1646. aastal ksk pletada maha majad nendel soomlastel, kes ei tahtnud rootsi keelt ppida.


Carl Axel Gottlund panus metsasoomlastele. Soomes langesid Skandinaavias elavad suguvennad peagi unustuse hlma, kuni Savo Juva kihelkonnast Uppsala likooli ppima asunud Carl Axel (soomepraselt Kaarle Aksel) Gottlund (17961875) sai teada metsasoomlaste olemasolust ning tegi nende asualale aastail 1817 ja 18211822 kaks uurimisreisi. Tema rootsi keeles kirja pandud reisipevikud on hiljem avaldatud ka soomekeelseis tlkeis [viimati 2, 3]. Gottlund kogus ajaloolisi, rahvateaduslikke ja keelelisi andmeid ning tegi mitmesuguseid kavu metsasoomlaste sotsiaalse olukorra parandamiseks ning soome keele ametlikuks kasutamiseks. Tema reiside ajal oli Skandinaavia metsasoomlasi arvatavalt umbes 50 000, kellest 14 000 elas Vrmlandis, valdavalt selle phjaosas, 300600 meetrit le merepinna ulatuval kruusasel krgustikualal. Kik elanikud olid kirikukirjadesse kantud rootsipraste nimede all ning neid kiki peeti ametlikult rootslasteks. Rangelt oli keelatud kasutada soome keelt ja lugeda soomekeelseid raamatuid. Keelust leastujaid karistati vangistusega. Carl Axel Gottlund selgitas vlja inimeste tegelikud soomeprased nimed ning kandis need ka stmarki kirikuraamatusse. Ta kavandas metsasoomlaste philisemale asualale Phja-Vrmlandis kolm soome kogudust ja kihelkonda: Juvanniemi, Lautasalmi (Lekvattnet) ja Kirveskangas (Norra Finnskoga). he neist nimetas ta oma kodukihelkonna Juva jrgi. Koos kohalike metsasoomlaste esindajatega valis ta Rootsi-Norra piirivndis vlja kahe kiriku asukohad ning toksis kahele suurele kivile kirjad CAG 18 23/11 21 ja IUWANNIEMI 18 25/11 21 C.A.G. [3]. Neist esimest kivimrakat koos graveeringuga oli minulgi reisi ajal vimalik uudistada. Norra metsasoomlaste tegelik keskus kujunes hiljem vlja pisut lne pool Svullryas.

Soomekeelsele hiskonnale eluiguste andmine Kesk-Skandinaavias kll ei nnestunud, kuid Phja-Vrmlandi lnepiirile rajati 1830. aastal kaks uut kogudust ja kihelkonda: Sdra Finnskoga ja Norra Finnskoga. Samuti hakati rajama uusi teid ja parandama elanike sotsiaalmajanduslikku olukorda. Sdra Finnskoga kirikumele pstitati hiljem Gottlundile mlestuskivi.

Peale nende kahe kihelkonna oli metsasoomlastest elanikkond lekaalus veel Nyskoga, stmarki, Lekvattneti, Fryksnde, Dalby ja Norra Ny kihelkonnas. Kuid nende kigi alade tihedama sidumisega muu Vrmlandiga kaasnes metsasoomlaste kultuuri ja keele jrjest tugevam allasurumine. Neile ei vimaldatud omi kirikuid, petajaid, kohtunikke ega muid juhte, nii nagu Carl Axel Gottlund oli kavandanud ja pelnud.

Kigile metsasoomlasile anti ristimisel ametlik rootsiprane eesnimi, mille krval rahvasuus kasutati kll ka soomeprast nimekuju, niteks Karli asemel Kalle, Kaarlo vi Koarle, Pauli asemel Paavo, Peteri asemel Pekka jne. Gottlundi klaskikude ajal Rootsis talurahval veel perekonnanimesid polnud, kasutati rootsikeelset isanime, millele lisati son. Alles hiljem tehti samal phimttel ametlikud perekonnanimed, mis hakkasid plvest plve edasi kanduma. Seni kui veel silis esivanemate keel, oli ldiselt teada ka suguvsa nimi, kuhu keegi kuulus. Nii oli hilisemal ajal elanud metsasoomlasist Kaisa Vilhuinen ametlikult Karin Henriksson ning Juhanes Oinonen Johannes Johansson.


Teisi uurijaid. Gottlundi reiside jrel tekkis Soomes laiem huvi Skandinaavia metsasoomlaste (rootsi keeles skogsfinnarna) ja nende asualade ehk nn. soomemetsade (Finnskogen) vastu. 20. sajandil kujunes vlja kaks uurimissuunda ja -traditsiooni. Soome uurijad huvitusid metsasoomlasist kui vra rahva keskel elavast oma rahva killust, eriti selle keelest, rahvaluulest ja traditsioonidest. Rootsi uurijaid hakkasid metsasoomlased kitma kui Rootsi elanikud, kel olid muudest rootslastest erinevad kultuuritraditsioonid ja pritolu. Metsasoomlasi ksitleti seoses asutusloo ja kodu-uurimisega. Asustusajaloo raamistikus hakati huvi tundma ka nende suguvsade hargnemise ja isikunimede vastu.

Soomes levinud uurimissuunas tegutsenud isikuist peaks esile tstma Vin Salmineni (18801947), Lauri Kettuneni (18851963), Albert Hmlineni (18811949), Julius Mgistet (19001978) ja Pertti Virtaranta (19181997).

Vin Salminen kis Skandinaavia metsasoomlaste juures 1905. aastal, mil ta oli veel lipilane [8]. Ta kogus rahvaluulet ning jdvustas piltidele inimesi ja maastikke Juhola talus ja mujal Vrmlandi soomemetsades. stmarki kirikus nnestus tal nha 1821. aasta kirikuraamatut, kuhu Gottlund oli -son-lpuliste nimede kohale peenes kirjas mrkinud soomlaste endi kasutatud sadu igivanu sugunimesid, nagu Havunen, Hkkinen, Karhunen, Oinonen jt.

Kaks aastat hiljem suundus sinna oma esimesele reisile Savost vrsunud keeleteadlane Lauri Kettunen, kes on hiljem, aastail 19191924, ttanud professorina ka Tartu likoolis. Tema jrgmised uurimismatkad olid talvel ja suvel 1909, suvel 1926, varasgisel 1930, aastavahetusel 19341935 ning 1936. ja 1937. aasta suvedel [6]. Ta peatus alati Juholas, kus kirjutas hoolikalt les elanikelt kuuldu. Peale selle kis ta usutlemas ka teiste talude soome keelt oskavaid inimesi. Kettunen klastas metsasoomlasi veel prast Teist maailmasdagi. Tema uurimisreise meenutab suurele kivile kinnitatud pronksist bareljeef.

Soome-ugri rahvaid uurinud Albert Hmlinen, Helsingi likooli rahvateaduse professor aastail 19311949, pras iseranis thelepanu kommetele, uskumustele ja ehitistele. Norras ja Vrmlandis tehtud vlitde tulemusena valmis tal 1941. aastal raamat Kesk-Skandinaavia soomlastest, mis sjaolude tttu ilmus trkist alles 1947. aastal [5]. Teoses ksitletakse ehituskultuuri ja rahva elu varasemaid eriprasusi. Rohkete piltide ja joonistega raamatus on kirjeldatud kiki metsasoomlaste ehitisi: elamuid, saunu, rehtesid, aitu, talle, kne, keldreid, kuure ja veskeid. Hmlinen judis jreldusele, et metssoomlaste talud olid valdavalt heuelised, kusjuures majandushooned asetsesid ebakorraprase kaarena elumaja ees ja krval. Uute elamute ehitamisega tekkisid hiljem ka ruudukujulised ued. Kaugemail pramail vis mrgata mnikord ka he rivina ehitatud taluhooneid.

Aastast 1947 Lundi likoolis Rootsis ttanud endine Tartu likooli lnemeresoome keelte professor Julius Mgiste kis suviti 19471951 Vrmlandis metsasoomlaste keelt, kohanimesid ja rahvaprimusi kogumas. Tema kirja pandud kohalike jutustajate tekstides [7] on rohkesti kultuuriloolist ainest. Hiljem, 19661970 avaldas Mgiste kolmeosalise uurimuse soomeprastest kohanimedest Vrmlandis.

Aastail 19481955 Lundi likoolis lektorina ttanud hilisem Helsingi likooli professor (19591981) ja akadeemik (1990) Pertti Virtaranta alustas 1954. aastal koos abikaasa Helmiga uurimisretki Rootsi ja Norra soomemetsadesse. Neljakmne aasta jooksul tehtud kmmekonna reisi tulemused on kokku vetud omaette raamatus [9], milles meenutatakse soomemetsade viimaseid keeleoskajaid ja jutustatakse nende elusaatusest. See on unikaalne, haruldaste fotodega illustreeritud kultuurilooline teos, millest lugeja saab teada ka Lauri Kettuneni raamatus kirjeldatud Juhola talu inimeste ja kohalike rahvaprimuste parimate teadjate (loodusrohtude tundja, ennustaja ja Kalevala-praste lugude jutustaja Kaisa Vilhuinen (18551941), tema noorim poeg Karl Persson (19001968), Tunturi Uula ehk hilisem suguvsade uurija Olav Olavsson (18911969), Niitaho Jussi ehk Johannes Johansson (18741965) jt.) edasisest elust. Huvitavat teavet esitab Virtaranta ka Norra soomemetsadest prinenud ning pikemalt Svullrya alevikus suure au sees elanud mitmeklgsest kirjanikust sta Holthist (19041999), kes oma norrakeelses triloogias Rukis ja rahu (Kornet og freden, 1955), Kivi itseb (Steinen blomer, 1963) ja Kabel (Kapellet, 1967) on kirjeldanud metsasoomlaste elu 17.19. sajandil.

Skandinaavia metsasoomlaste iseloomulikke inimtpe jdvustasid aastail 19511953 skulptoreist abielupaar Alpo (18771955) ja Nina Sailo (19061998).

Hiljem vlja kujunenud teise uurimissuuna esindajaist viks siinkohal mrkida Gabriel Bladti vitekirja, mis vtab kokku soomemetsade maastiku ja rahvastiku kujunemise nelja sajandi jooksul [1].


Skandinaavia soomemetsad tnapeval. Eelmisel sajandil hakkas metsasoomlaste kui kauge pramaa rahvastiku arv vhenema, sest maainimesi rndas linnadesse vi isegi lemeremaadesse. Valdavalt metsasoomlasist elanikega Vrmlandi phjaosas oli ajavahemikus 18621951 kmme valda, endist kihelkonda, mida elanike arvu kahanemise jrel hakati omavahel hendama. 1966. aastal oli sel alal veel viis, 1970 neli ja 1973 kolm valda. Alates 1974. aastast on piirkonnas vaid ks, Torsby vald (kommun). Selle 4187 ruutkilomeetri suurusel pindalal elas 1997. aasta alguses 10 700 ning 2006. aasta alguses 9668 inimest. Rahvastik vhenes valla kigis 26 asulas, 311 inimese vrra ka keskuses Torsbys, kus praegu elab ligikaudu 4000 inimest. Et Torsby valla ja mberkaudsete alade inimesed on tnapeval huvitatud oma juurtest, tegutseb Torsbys Soome kultuurikeskus (Finnkulturcentrum), mille juures on ka raamatukogu ning arhiiv suguvsade uurimiseks. Toimib ka Vrmlandi ja Norra Solri soomemetsade hendus: Solr-Vrmlands Finnskogsfrening. Mrkigem sedagi, et Solri soomlasil on Norras juba pikemat aega plise vhemusrahva staatus, sest nad elasid sealseil metsaaladel juba enne ndisaegse Norra riigi rajamist 1905. aastal. Grue vallas Svullryas toimib alates 1942. aastast soome kultuuri muuseum Finnetunet. Alates aastast 1970 kuulutatakse Svullryas iga-aastaste soomemetsa pevade (finnskogsdagene) ajaks juuli teisel reedel kolmeks pevaks vlja smboolne Soomemetsa vabariik (Republikken Finnskogen), millel on ka oma president, valitsus ja smboolika.

Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste elulaad ja keel pidas vastu umbes nelisada aastat. Viimased head keeletundjad ja jutustajad oli Oinoneni suguvssa kuulunud Niitaho Jussi ja Kaisa Vilhuise noorim poeg Karl Persson. Tnapeval pole enam traditsioonilisest maatst elatuvaid inimesi, ega neid, kes viksid oma esivanemate keeles midagi jutustada. Asemele on tulnud rootsi keel, mille kohalikus variandis vib leiduda ksikuid soomepraseid snu. Omaaegsele soome asustusele viitavad kaardile kantud kohanimed, nagu Gettoharju (Kettuharju), Rimagg (Riihimki) jm.

Vrmlandi maakonnalinnas Karlstadis ja mujalgi vib leida ksikuid metsasoomlaste jrglasi, kes on selgeks ppinud tnapevase soome kirjakeele, kuid tnavu suvel olnud reisi ajal me Torsby vallas selliseid inimesi ei kohanud. Kll oli meil suureprane giid: Phja-Savo Kiuruvesi vallas (alates 1993 linn) 1947. aastal sndinud ja 1969 sealt Rootsi siirdunud Seppo Remes. Ttades Halstahammaris rahvakooli petajana, juhib ta suvevaheajal ppereise metsasoomlaste maile. Remesi juhtimisel tutvus metsasoomlaste kultuuriga ka meie 38-liikmeline reisiseltskond.


Muuseumid ja retked turistidele. Nii nagu mujalgi maailma realadel, ptakse ka siinmail uuemal ajal elatist hankida turismist. Arvikast lunas Trysilini (Norras) phjas ulatuval 240 kilomeetri pikkusel reisimarsruudil on vimalus vaadelda maastikus metsasoomlaste ke- ja jalajlgi ning maitsta omaaegset talupojatoitu. Metsasoomlaste argiroog oli paks puder mutti, mis saadi odra-, rukki- vi kaerajahu keetmisel vees vi kalaleemes. Pudrust valmistati ka supiklimpe. Krvale sdi praetud sealiha ja pohlakeedist (puolukkahillo). Jahust ja metsamarjadest valmistatud keedist maitsti ka jrelroana. Marjadest kasutati kige enam pohla, mida oli vimalik tnnides letalve silitada. ks metsasoomlaste phiroogasid oli ka resk ehk karaski (soome keeles rieska)-taoline pannkook, mis tehti kartulist ja odrajahust. Kooritud kartulid riiviti ning segati koos jahuga tainaks, mis kpsetati pannile pandult ahjus. Selliseid roogi maitsesime ka piirijrve Rgdeni (rootsi keeles Rjden) lhedal Grue vallas Norras, vga ilusa ja hoolitsetud mbrusega Mullikkala talus.

Soomemetsade kuulsaimad talud Juhola, Purala ja Mattila (kik Rjdforsi klas) toimivad tnapeval muuseumidena, kus kiakse nii suvel kui ka talvel. Osa metsasoomlaste tpilisi kodukohti on tuntud kodulootaludena (hembygdsgrdar). Meil oli vimalus kasutada Mattila peremehe Kurt Eide klalislahkust ning tutvuda peale Mattila, Juhola ja Purala ka Myllyl (rootsi keeles Kvarntorp) ja Ritamki taluga (mlemad kuuluvad Torsby valla Lekvattneti kla juurde). Ritamki paikneb valla rmises edelaosas. Idllilisena tunduvale taluknkale viib 1,3 kilomeetri pikkune jalgrada. Talu Oravaineni suguvssa (ametliku perekonnanimega Nordkvist) kuuluv noor perenaine andis selgitusi nii rootsi kui ka inglise keeles. Muu hulgas kneles ta sedagi, et siinne elamu oli suitsutare veel 1964. aastal. Tare jagunes meeste ja naiste pooleks, mille piiri thistas laealune rs. 1967. aastal Rootsis suitsutared keelati.

Nii Rootsis kui ka Norras on viimaseil kmnendeil toimunud omamoodi metsasoomluse renessanss, mille ilmingute hulka kuuluvad suguvsahenduste koosolekud ning trkis avaldatud nimekirjad. Norra pool piiri Grue vallas pstitati 1970 norra-, soome- ja rootsikeelne mlestuskivi neil aladel levinud 431 soomeprase perekonnanimega. Viimaste aegade kuulsaim metsasoomlane oli kahtlemata aga Niitaho Jussi ehk Johannes Johansson, kes oskas ilmekalt jutustada vanadest aegadest, rahva elust ning oma kogemusist. Ta kogus tuntust ka Soomes ning sai presidendilt Urho Kekkonenilt aurahagi; 1959. aastast on olemas temanimeline selts (Niitahon Jussin seura).


1. Bladt, Gabriel 1995. Finnskogens landskap och mnniskor under fyra sekler. En studie av natur och samhlle i frndring. Gteborg: Meddelanden frn Gteborgs universitets geografiska institutioner B 87.

2. Gottlund, Kaarle Aksel 1985. Pivkirjaa vuoden 1817 matkalta. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 411. Helsinki.

3. Gottlund, Kaarle Aksel 1986. Vermlannin pivkirja 1821. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 437. Helsinki.

4. Heikel, Axel Olai 1887. Rakennukset Teremisseill, Mordvalaisilla, Virolaisilla ja Suomalaisilla. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Helsinki.

5. Hmlinen, Albert 1947. Keski-Skandinavian suomalaiset. WSOY. Porvoo-Helsinki.

6. Kettunen, Lauri 1960. Kahdeksan matkaa Vermlannin metssuomalaisiin (19071937). Kauppakirjapaino Oy. Helsinki.

7. Mgiste, Julius 1960. Vermlannin sammuvaa savoa. Kielennytteit vuosilta 19471951. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 411. Helsinki.

8. Salminen, Vin 1946. Vallattomilta vaellusvuosilta. Otava sivut 11123. Helsinki.

9. Virtaranta, Pertti 1997. Suomalaismetsiss. Muistelmia matkoilta Keski-Skandinavian suomalaisten keskuuteen. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 673. Helsinki.



Ott Kurs
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012