Eesti Looduse fotovõistlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2007/10
Kas kes või mis?


Kui mu vanaisa Peedu Jaan, Tali valla Nigula raba äärse suurtalu vanaperemees, tüdines naispere sebimisest ja kamandamisest ning seda eriti pühade-eelsetel päevadel, võttis ta kaenlasse kirve (tehtud Rootsi firmas Bilnäs, on mul praegugi alles) ning käekõrvale algkoolipoisist lapselapse ja läks metsa. Talu mets oli küllalt suur, sest Tali vald oli metsa- ja soorikas. Talus oli ju vaja palju spetsiaalset tarbepuitu: loogad, rehad, vankri- ja reematerjal jne. – kõik tuli hankida oma metsast. Rääkimata jõulukuusest.


Neist metsaskäimistest on mulle sügavalt meelde jäänud see eriline pieteeditunne, millega talumees oma metsasse suhtus. Mu vanaisa polnud mingi animist ega taarausuline, vaid kõige tavalisem luterlane, kuid elavasse loodusse suhtus ta kui kaaslasesse. Ta kõnetas puid ja rääkis neist kui samaväärsetest elusolenditest. Need olid talle kes, mitte mis. Samal ajal olid aga näiteks malts ja jorjen kindlalt asjad, st. nende kohta käibis mis. Huvitav oleks nüüd teada, kuidas ta suhtus näiteks rukkisse, ikkagi leivavili. Paraku pole enam kellegi käest küsida.

Kas ta ka enne raiumist puult luba küsis või andeks palus, ei julge ma väita. Igatahes kõndis ta enne raiumist ümber puu ja silitas teda. Kuidas teised talu kodakondsed puudesse suhtusid, ma ei tea. Lihtsalt ei käinud nendega koos metsas.

Nüüd, kui ma ise aktiivselt tegelen puude ja põõsastega, on ka minu ees küsimus: kes või mis?

Olen nii eetilis-emotsionaalselt kui ka tavaloogika põhjal kindlalt selle poolt, et taimi tuleb käsitleda võrdselt teiste elusolenditega. Piirid taime- ja loomariigi vahel on muidugi olemas, aga piirid pole sellised, et neid kasutada üksteisele vastandamiseks. Olulisim on ju kokkulangev: sünd, teatava pikkusega elu, paljunemine, surm. Teame, et ka taimedel on teatud taju (päevalilleõisiku pöördumine, mimoosilehed jne.). Püütakse isegi muusikaga ja verbaalselt taimi mõjutada. Mõni mees kuuleb puud langetamisel ohkavat. Mina nende hulka ei kuulu, kes taimi nii inimlikustavad. Tean samuti, et on küllalt inimesi, kes ütlevad end saavat positiivseid impulsse puudega kokku puutudes. On pihlaka, tamme jne. hingelisi sõpru. Paneb pea või käe vastu puud ja tunneb, kuidas rahu voolab hinge.

Ka mul on oma lemmikpuud. Üks neid on idakuusk (Picea orientalis), kellest mööda minnes ei jäta ma kunagi silitamata ta oksi, mis on äärmiselt siledad ja libedad. Teine puu, mida ma ka alati katsun, on korgijalakas (Ulmus suberosa). Tema tüvi oma sügavate rõmedega on niivõrd eriskummaline, et lausa kutsub katsuma. Aga joovastust ega õnnistatud olekut pole need puud küll tekitanud. Mul puuduvad ilmselt vastavad retseptorid ja sisemine vastuvõtuvõime.

Küll aga valdab mind vahel üksi metsas, eriti vanades kuusikutes, kõndides mingi eriline pühalik tunne. Kindlasti mängib siin rolli võimsate puude koosluse sarnasus suurte pühakodade katedraalidega ja enda mannetuse tunnetamine nendega võrreldes.

Kindlasti tahan aga igati toetada neid loodusesõpru, kes ajakirjanduses ja eriti TV-s rehabiliteerivad meie sõpru taimeriigist ja kõnetavad neid nagu omasuguseid.



Ants Ilus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet