Eesti Looduse fotov�istlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2007/10
Kas kes vi mis?


Kui mu vanaisa Peedu Jaan, Tali valla Nigula raba rse suurtalu vanaperemees, tdines naispere sebimisest ja kamandamisest ning seda eriti phade-eelsetel pevadel, vttis ta kaenlasse kirve (tehtud Rootsi firmas Bilns, on mul praegugi alles) ning kekrvale algkoolipoisist lapselapse ja lks metsa. Talu mets oli kllalt suur, sest Tali vald oli metsa- ja soorikas. Talus oli ju vaja palju spetsiaalset tarbepuitu: loogad, rehad, vankri- ja reematerjal jne. kik tuli hankida oma metsast. Rkimata julukuusest.


Neist metsaskimistest on mulle sgavalt meelde jnud see eriline pieteeditunne, millega talumees oma metsasse suhtus. Mu vanaisa polnud mingi animist ega taarausuline, vaid kige tavalisem luterlane, kuid elavasse loodusse suhtus ta kui kaaslasesse. Ta knetas puid ja rkis neist kui samavrsetest elusolenditest. Need olid talle kes, mitte mis. Samal ajal olid aga niteks malts ja jorjen kindlalt asjad, st. nende kohta kibis mis. Huvitav oleks nd teada, kuidas ta suhtus niteks rukkisse, ikkagi leivavili. Paraku pole enam kellegi kest ksida.

Kas ta ka enne raiumist puult luba ksis vi andeks palus, ei julge ma vita. Igatahes kndis ta enne raiumist mber puu ja silitas teda. Kuidas teised talu kodakondsed puudesse suhtusid, ma ei tea. Lihtsalt ei kinud nendega koos metsas.

Nd, kui ma ise aktiivselt tegelen puude ja psastega, on ka minu ees ksimus: kes vi mis?

Olen nii eetilis-emotsionaalselt kui ka tavaloogika phjal kindlalt selle poolt, et taimi tuleb ksitleda vrdselt teiste elusolenditega. Piirid taime- ja loomariigi vahel on muidugi olemas, aga piirid pole sellised, et neid kasutada ksteisele vastandamiseks. Olulisim on ju kokkulangev: snd, teatava pikkusega elu, paljunemine, surm. Teame, et ka taimedel on teatud taju (pevalilleisiku prdumine, mimoosilehed jne.). Ptakse isegi muusikaga ja verbaalselt taimi mjutada. Mni mees kuuleb puud langetamisel ohkavat. Mina nende hulka ei kuulu, kes taimi nii inimlikustavad. Tean samuti, et on kllalt inimesi, kes tlevad end saavat positiivseid impulsse puudega kokku puutudes. On pihlaka, tamme jne. hingelisi spru. Paneb pea vi ke vastu puud ja tunneb, kuidas rahu voolab hinge.

Ka mul on oma lemmikpuud. ks neid on idakuusk (Picea orientalis), kellest mda minnes ei jta ma kunagi silitamata ta oksi, mis on rmiselt siledad ja libedad. Teine puu, mida ma ka alati katsun, on korgijalakas (Ulmus suberosa). Tema tvi oma sgavate rmedega on niivrd eriskummaline, et lausa kutsub katsuma. Aga joovastust ega nnistatud olekut pole need puud kll tekitanud. Mul puuduvad ilmselt vastavad retseptorid ja sisemine vastuvtuvime.

Kll aga valdab mind vahel ksi metsas, eriti vanades kuusikutes, kndides mingi eriline phalik tunne. Kindlasti mngib siin rolli vimsate puude koosluse sarnasus suurte phakodade katedraalidega ja enda mannetuse tunnetamine nendega vrreldes.

Kindlasti tahan aga igati toetada neid loodusespru, kes ajakirjanduses ja eriti TV-s rehabiliteerivad meie spru taimeriigist ja knetavad neid nagu omasuguseid.



Ants Ilus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012