Eesti Looduse fotovõistlus
2007/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2007/10
Neljateeristi loodusrada: müstikat ja mitmekesisust


Hiiumaa erilise loodusega saab tutvust sobitada õige mitmel moel. Hõlpsaim viis on matkata teadjate ettevalmistatud matka-, õppe- ja loodusradadel. Üks selline ilmselgelt muinasjuttudele viitavat nimetust kandev loodusrada kulgeb Kõpu poolsaarel. Mul oli rõõm sel jalutada koos Hiiumaa matkaelu edendaja ja ühtlasi raja ühe autori Urve Merendiga.


Urve rõhutas käigu jooksul muu jutu sees päris mitu korda – ja sama olen kuulnud mõne teisegi Hiiumaa matka- või looduseinimese suust –, et hiidlased näevadki meelsamini oma kodusaare looduses liikumas just neid seltskondi, kes ei pea paljuks kohalikku saatjat kaasa kutsuda. Sedagi on öeldud, et vast nüüd enam uusi rohkete teabetahvlite ja viitadega radu ei tehta; pigem eelistatakse liigsete rajatisteta käiguteid, kus teavet jagab elav hing. Urve Merendi möönab, et esialgu pole ehk veel piisavalt palju retkejuhte, aga kuna nüüd koolitatakse neid juurde Suuremõisa tehnikumis, siis peaks see mure peagi murduma. Ühest küljest tagab teadjaga käik looduse parema hoiu, teisalt saab tulijagi rohkem.

Seesama Neljateeristi rada on hea näide kinnitamaks, mida põnevat kõike giidilt kuuleb. Raja servas on küll kaks suurt teabetahvlit ja kaheksa teabealust, millel küllaltki palju teksti, kuid siin on ka paar paika, kuhu viidad üldse ei juhata. Ja neid legende ning lugusid, mida ühe või teise paigaga seostada annab, ei jõua ju keegi ei tahvleile kirja panna ega sealt maha lugeda. Samamoodi pole reisijuhita ka kellegagi arutada, mis lill parajasti rajaservas õitseb või lind laulab.

Teabealused, muide, on siin omanäolised ja rõhutavad pisut ka raja müstilisust; paistab silma, et neid on loonud rohkem maalima kui teabekandjaid koostama harjunud käsi. Autor ongi Kärdla kunstnik Ott Lambing. Koos juba mainitud Urve Merendiga mõtles raja välja looduskaitsja Kai Vahtra. Ehitised on siia meisterdanud Aivar Mäetagas. Aga idee, et selline rada tuleks kokku seada, pärineb hoopis kadunud Ruuben Postilt, biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse toonaselt innukalt ja ideedest tulvil juhilt. Hiiumaa õppe- ja matkaradade raamatuke kinnitab, et rada sai praegusel kujul valmis aastal 2004. Mägipe kalurikoja ja piknikupaiga oli RMK randa ehitanud aga juba mõni aasta varem.


Alustada võib mitut moodi. Rajale jõudmiseks tuleb Kärdla või Emmaste poolt tulles püsida peateel: selsamal, mis möödub Kõpu tuletorni juurde pööravast teejupikesest ja Ristna sel kevadel avatud loodusmajast ning viib lõpuks Ristnasse. Meie sihtkoht on mainituist varem: umbes kilomeetri jagu enne Kõpu tuletorni tuleb üles leida paremale pöörav metsatee, mille kõrval on viidad „RMK piknikukoht“ ja „RMK Mägipä telkimiskoht“ ning otse nende vastas üks Neljateeristi raja suur teabetahvel. Selle juures tasub kinni pidada ja tahvlit uurida. Edasi on võimalusi mitu: võite oma autoga – bussi jaoks tee ei kõlba – sellele metsateele pöörata ja sõita umbes kahe kilomeetri järel asuvasse parklasse kunagise Antsülusjärve astangul. Saab sõita ka lausa mereni välja, mainitud piknikukoha juurde.

Bussiga tulevate rühmadega käitub Urve vahel veel kolmandat moodi: kuna enamasti tahetakse käia ka Kõpu tuletorni juures, siis on pärast seda sobiv sõita tuletornimäest uuesti alla ja pöörata suurele teele jõudes kohe vasakule künkast üles, Külamäe kiigeplatsi serva. Peale kiige ja kena puhkekoha on künkalael mahajäetud õigeusukirik ning seal jagub ruumi ka bussile.

Kirik on vana ja lagunenud, kohalik rahvas peab seda pigem Kõpus pesitsenud punaväelaste klubiks. Sel suvel kaunistati vare joonistuste ja Kõpust kõnelevate lugude-legendidega: Külamäel peeti kuuendaid Kõpu külade päevi; nende aegu löödi hiidlaseks ka paarkümmend aastat Kõpu poolsaarel suvitanud näitlejad Ita Ever ja Roman Baskin ning neist pisut hiljem suvekõplaseks saanud Jüri Järvet juunior.

Et lugude toonist ettekujutust saada, olgu üks siinkohal ära toodud: „Kõpu muinassaar oli esimene Hiiumaa osa, mis nina merest välja pistis umbes 10 000 aastat tagasi. Esimesed kiviaja hülgekütid jõudsid siia 7500 aastat tagasi. Kõplased ise ütlevad, et „kui meie tõrva põletasime, hingasid kohvilähkrid veel lõpustega“ (kohvilähkrid on „hiidlaste seltside järgi“ teadagi Kärdla-rahvas, kes kalevivabriku tulles teistest varem kohvi pruukima harjus).

Sellest kirikust viib Urve matkarühma edasi põhja poole, õigeusu kalmistuni, mille väljanägemisele ei saa midagi ette heita, erinevalt kirikust. Looduseinimeste jaoks on sellel surnuaial puhkajaist kuulsaim Käina linnulahe kaitse alla võtmise algataja Johann Kallas; kalmistut kaunistav vahtraallee on tema rajatud.

Kalmistu nurga tagant viib kena rada samale metsateele, mille alguses paar lõiku tagasi autopidureid vajutasime. Nii sellel rajal kõndides kui ka autoga edasi sõites, jõuame peagi kohta, kus vasakut kätt jääb vana talukompleks. Normaalne on isegi eramaa-silti nägemata üldkasutatavale teele jääda: asjaolu, et majad ja saartele iseloomulik vanapärane korendusaed on väga ilusasti korda tehtud, peaks igaühele viitama, et siin vähemalt suvel elatakse.

Aga ajaloolis-kultuurilises mõttes väärib koht muidugi märkimist. Tuuru metsatalu on teada juba 16. sajandist ja just sellest nimest olevat Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo ettepanekul võetud ka Kärdlas tegutseva sihtasutuse Tuuru nimi. Tuuru mängib kogu oma tegevusega üsna olulist rolli hiidlaste sotsiaalse ja majandusliku toimetuleku edendamisel.

Millise lõigu ja mis pidi teie Neljateeristi raja läbite, on muidugi teie otsustada. Meie jätsime auto maanteest paari kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse, jalutasime metsateed mööda astangust alla ja olimegi Neljateeristi raja südames: nelja tee ristil.


Teeotsad eri ilmakaartesse. Kas just siin ristteel käidi muiste täiskuu neljapäevaöödel soove soovimas või endeid kuulamas, on raske kinnitada. Aga küllap ikka. Igal juhul on siinsed teed hoopis vanemad kui need, mida mööda nüüdsed raudhobud tuhisevad. Viidad näitavad kilomeetreid põhja: meri 1; lõunasse: Kõpu 2; itta: Luidja 10 ja läände: Ristna 10. Ja kui Kõpust mereni viival teel oleme juba sõitnud ja astunud, siis Urve kinnitusel on ka vana Luidja–Hirmuste tee, teisisõnu Põhjarannatee, praegugi autoga läbitav ja kohalikud teda kasutavadki. Just seda mööda käib ka Kõpu LIFE-Nature projekti raames koostatud jalgrattarada. Kui minna siit ida poole, saate üsna pea teisele, kõige esimesena välja ehitatud Kõpu matkarajale: Rebastemäele.

Meie pöörame nüüd vasakule, olles enne põhjalikult üle vaadanud Ott Lambingu suure rajatutvustuse. Sel tahvlil on esile tõstetud raja kümme õppepunkti, kõigil juures pisikesed pildid ja tekstid, mis kordavad vaatepunktis oleva teabealuse motiive. Neljaristitee kulgeb esialgu läände Antsülusjärve kohati 30 meetri kõrguse astangu alt; rada on tähistatud siniste triipudega puudel. Enne pööramiskohti on ülestikku kaks triipu ja pööramiskohas ka nooled – eksida on raske. Teadja oskab astangul kätte näidata vanu kivikuhje, mis ilmselt kogutud ülal paiknenud iidsetelt põldudelt.

Praegu, suve lõpus, kaunistab minekut kuslapuumarjade puna ja Urve seletab, et kõva kuslapuupuit oli hiidlasele oluline tarbepuu: sellest tehti näiteks rehapulki. Aga kõige ilusam on siia tulla muidugi jaanipäeva kandis või juuli alguses, kui kõik õitseb. Nagu mujalgi Kõpus, leiab raja äärest mitmeid käpalisi. Linné-aastal tasub otsida kuulsa loodusteadlase lemmik- (ja ladina keeli tema nimegi kandvat) taime harakkuljust.

Siis on hea korraks paremale pikukesele laudteele põigata. Väike liigirikas madalsoo on allikaline ja lubjarohke ning kannab ehmatavat nime Möirasoo. Vähe sellest, et siit võivat õhtuhämaruses möirgeid kuulda, koguni virvatulukesed tantsivat mõnikord puude vahel. Teabealus jätab valikuvõimaluse: „Kas tegemist on soogaaside või hoopis haldjate tantsuga, jäägu igaühe enda arvata.“ Veel esitleb tahvel putukasööjaid taimi võipätakat ja huulheina, keda selles sookeses leida võib.

Peagi on aeg metsateelt sihile pöörata; kahekriipsupuu ja nool on kenasti paigas. Veel enne seda on aga teabetahvel, mis tutvustab selles kandis kasvavat jugapuud, maatähte ja angervaksa. Jugapuu Hiiumaal teab mis haruldus pole ja päris kopsakas eksemplar on tahvli naabruses näha.

Ent siis astume juba sihti mööda mere poole. Suur vesi on siit umbes kilomeetri kaugusel ja meie käigu päeval oli ta suhteliselt tormine. Ometi hakkab lainekoha kostma alles tükk aega hiljem: mets on tõhus helisummuti.


Kivi- ja metsaassortii, allikast rääkimata. Enne mereni jõudmist saame nautida väga mitmekesist maastikku. Giid juhatab kätte ühe paiga, mille juurde viit ei osuta ja mis taas on iseäraliku nimega: Piripilli allikas. Jälle peab fantaasia näitama, kas käis siin keegi tõesti kunagi pisaraid valamas või tulid pirinahääled kusagilt soosügavustest. Allikasse surutud iidne õõnes puutüvi – Urve arvab, et pigem Hiiumaale iseloomulik must lepp kui siin harv tamm – kinnitab aga, et siit on kunagi vett ammutatud.

Üks raja iseloomulikke jooni on äkitselt rohkete sõnajalgade vahelt välja kasvavad samblased kivimürakad, tõeline kivikülv. „Kõpu metsad ongi sellised,“ kommenteerib Urve muheledes, „et teed mööda sõites suurt põnevat ei ole. Aga kui metsa sisse põikad, siis tuleb mõndagi nähtavale. Meil on kõik ilusad asjad ära peidetud!“ On ka üks päris kogukas kivi, millele on treppidega ülekäigutee sadulaks peale ehitatud. Tegu on Mägipe nime kandva kivimürakaga. Kui pärisin teejuhilt, miks osa objekte kannab nime „Mägipä“ ja teised „Mägipe“, ei teadnud temagi täpselt seda ära seletada – ju lihtsalt on aja jooksul niiviisi kujunenud. Mägipe rändrahnu mõõtudeks ütleb teatmeallikas 9 x 4,5 x 3,5 meetrit, ümbermõõduks 27 meetrit. Suurusest tähelepanuväärsem on aga kivil kasvav taimestik: kiviimar näib ennast müraka küljel erksalt rohetades lausa hästi tundvat, samuti jänesekapsas, kivi turjale kasvama sattunud kasehakatistel aga vaevalt õnnestub suureks sirguda.

Muidugi elab siin kandis ka rohkesti lendavat ja ringijooksvat loodust; selle hoomamiseks tuleb kauem paigal püsida. Meile jäävad matkatundide jooksul silma vaid kuklased, kelle kuhilaid on muljet avaldavalt palju, ja kõrva üksildane tiksuv punarind.

Väga põnev on tasapisi mere poole laskuva pinna lainjas vorm: me kõnnime ammugi taimestunud vanadel luidetel, Urve ütleb „pruunidel luidetel“: valged luited on alles liivased, hallid samblikega kaetud ja pruunid metsastunud. Kohati on mets noor ja tihe, kohati mõnusaks mustikametsaks hõrendatud. Mustikaid, muide, oli tänavu tohutult, kõik ikka suured ja magusad.

Puudest valdavad okasliigid. Nii männiku kui ka kuusiku kohta võib teabealustelt jälle mõndagi huvitavat lugeda. Nii saab kuusest teada, et see head varju pakkuv puu võis kunagi inspireerida meie esivanemaid püstkodasid ehitama; et kuusepuit ei olnud mitte ainult hinnatud ehitus-, vaid ka pillipuu ja et parimaid pille saanud kehvas kasvukohas sirgunud kuusest; õige puu leiti tüvedele koputades. Ka väidetakse, et kuusevaik olnud tuhandeid aastaid tagasi praeguse närimiskummi funktsioonis. Aga männist saavat peale tuntud saaduste, nagu laevalaudade, mastipuude ja tõrva, veel mõndagi muud: männijuurtest on tehtud parimad korvid, männilaastudest piimakappides püsinud aga piim kauem värske. Ja männitõrv olnud vähemalt sama tõhus ravim kui viin ja saun.

Kuusikus näitab giid kätte elu järjepidevuse näite: mahalangenud, samblasse vajuval kuusetüvel võrsuvad noored kuusekesed. Mägipe männikuski on mõtet hoolega ringi vaadata. Puid on siin igas eas: pisikestest männijussidest ja sihvakatest noorukitest kuni jändrike hongaraukadeni. Mere lähedus on neist kohati voolinud üsna isepäraseid puukujusid. Sellele skulptuuriaiale on rohkeis rõõmsais värvitoonides põranda maalinud samblad ja samblikud.


Rannik lainemüha, merikapsa, kalurikoja ja luidetega. Hõredapoolse männiku vahelt hakkab tasapisi helkima meri. Metsast väljudes astume laiale liivaribale. Naljaks meenutada: nõukogude ajal rehitseti see alatihti hoolikalt üle, et oleks hõlpsam piiririkkujat tabada ...

Rannamännid on kõverad kui veidraisse poosidesse tardunud tantsijad. Nende „tantsijate“ vahele on inimkäed püstitanud moodsa voolujoonelise kiivri moodi ehitise. Metsapoolses küljes ulatub laastukatus maani, mere poolt vaadates on onn pigem laia katusega palkmaja nägu. Sees on laud ja pink ja koguni kamin – mõnus koht halva ilma eest varjul olla või ööd veeta. See on Mägipä kalurikoda. Ehitise ümber on mitu vabaõhusöömakohta ja kõik muu piknikupaigale vajalik liigiti sorditavate jäätmete konteinerite ja kuivkäimlani välja.

Loodusraja teabealus teab pajatada merihumurist ja merikapsast ning rändrahnudest, millest igaühega seotud mõni legend. Aga manitseb üksiti ka radadel püsima: siinne samblikest ja leesikatest alustaimestik on väga tallamisõrn. Rändrahnujutt pole sel infoalusel sugugi juhuslikult. Kalurikoja kõrval lösutab kahest tükist Süllasoo Jaanikivi, mis olla saanud nime ühe Soome pruuti hankima suundunud Jaani järgi. Tulnud teine sellelt retkelt mingil põhjusel nii suure vaardiga tagasi, et sõitnud paadiga kivi pooleks.

Puhkepaiga kõrvalt suuremalt kuulutus- ja teabetulbalt leiame ka soovituse hakata heleroheliste triipude suunamisel kõndima ida poole, Tõnupsi luidetele. Käime meiegi sellel päris uuel õpperajal ära, aga selle kirjeldus sellesse juttu ei mahu.


Veel üks allikas, püham kui eelmised. Suundume hoopis mööda metsateed auto poole tagasi; umbes kilomeeter on minna. Teel pole merepoolses otsas häda midagi, aga sellest kohast alates, kus üks alles tänavu tekkinud eratee paremale haruneb, hakkab tulema rohkesti auke, mida paraku jagub suure maanteeni välja. Kes teab, mis raskeid koormaid siin veetud on.

Aga üht kohta tasub sel teel peale passida. Viita seal pole; Urve ütleb, et alul oli, aga pärast arvati, et pigem jäägu see paik teadjamaile või saatjaga tulijaile. Põgusa õpetuse võin reeta: sellele eelneb mere poolt tulles väike vasakkurviga tõus. Ülal on teel vähemärgatav laiend ja seal tasubki vasakule pöörduvat rajakest otsida. Mõnekümne kõnnimeetri järel jõuate püha allikani. Arheoloogiamälestise nr. 514 silt nimetab teda Külm- või ohvriallikaks; heal allikal ikka mitu nime.

Siin käidud Urve Merendi sõnul täiskuu ajal ja ikka üksinda hõbedat ohverdamas, selleks olnud allika juures kasetohust karp. Nii saanud endale noorust nõutada ning silmi ja näonahka ravida. Praegused inimesed tikuvad allikasse sente loopima. „Ega sel mõtet ole,“ naerab Urve, „aga kui sul neid ülearu taskus on, siis võid ju visata!“ Paraku on just selle rajapunkti juures korda saadetud ka meie käigul täheldatud suurim pahategu. Või ega neid pahategusid enne eriti näha olnudki, kui mitte arvestada seda, et kalurikojas on püütud oma nimesid seintele jäädvustada. Aga siit püha allika juurest on ära viidud teabealus; Hiiumaa kohta on see üsna harv juhtum, et keegi niimoodi vandaalitseb. Urve loodab siiski, et see kena ja müstilise varjundiga pilt saab taas paika: arvutis ju alusfailid veel olemas.

Ja peagi oleme taas nelja tee ristil: seal, kust enne läände pöörasime ja kust ida poole minnes saaksime Rebastemäe rajale. Sinna me täna enam minna ei jõua.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet