Enno Kobakene4. november 1943–24. august 2007

29. augustil saadeti Metsakalmistul viimsele teekonnale keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Enno Kobakene.

Eesti kalandusele on see valus kaotus. Nooruspõlves kalalaevadel merd sõitnud mehena teadis ta hästi kogu kalandusvalla praktilisi küsimusi, tema nõuanded valdkonna halduskorralduse kohta olid alati oodatud. Enno oli see, kes tõi vahel liiga lennukana tundunud ideed reaalsusesse tagasi ning kaitses kalamehi liigse bürokraatia eest. Ta oli otsese ja õiglase ütlemisega, mis tingis tihti tuliseid arutelusid kalakaitse teemadel. Kuid just need arutelud ja Enno praktiline meelelaad ning õiglane kriitika on aidanud paljusid otsuseid elulähedasemaks muuta.

Meie kalanduse järjepidevuse hoidjana on Enno panus Eesti kalanduse administratsiooni ülesehitamisse väga suur. Oma igapäevatöös vastutas ta Läänemere ning Peipsi järve kalanduse korraldamise eest. Sellega kaasnenud rahvusvahelistel läbirääkimistel oli Enno asendamatu ekspert, tema suhtlemisoskus aitas nii mõnegi keerulise olukorra lahendada Eestile kasulikult. Enno jälgis alati, et ei tehtaks liiga Eesti kalurile, seistes samas hea selle eest, et kalavarud oleksid loodussäästlikult majandatud. Enno oli üks olulisemaid kalapüügiseaduse ja kalapüügieeskirja koostamise eksperte, tema mõtted ning nõuanded kalanduse korraldamise kohta rakenduvad ellu veel pika aja jooksul.

Vaieldamatult professionaalne ja kohusetundlik Enno oli ka äärmiselt mõnus ja soe inimene. Eredalt jääb meelde temast kiirgunud soojus, kui ta rääkis oma perest, eriti lastelastest. Enno silmanurgas virvendas alati kaval säde ning kui töökoosolekud muutusid pinevaks, oli just tema see, kes oma lõbusate ütlemistega pingeid maandas. Ta oli seltskonna hing ning pidudel räägitud jutud kalandusest ja kalapüügist nõukogude ajal vääriksid omaette raamatut.

Enno on lahkunud, kuid usun, et veel pikka aega mõeldakse kalanduse valdkonnas enne otsuse tegemist: „Aga kuidas oleks Enno sellisel juhul käitunud?“