Eesti Looduse fotovõistlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldused EL 11/2002
Poliitiliselt ebakindel eesti soojumikas

Pärastjääaegses noores Eesti taimestikus endeemseid liike peaaegu polegi, seda olulisemad tunduvad meile need vähesed, mis meil on. Eesti nime viib maailma taimeteadusse eesti soojumikas (Saussurea alpina subsp. esthonica).

Nagu teaduslikust nimetusest näha, peavad tänapäeva süstemaatikud eesti soojumikat alpi soojumika alamliigiks. Taksonoomilisest ebakindlusest hoolimata väärib see piiratud levilaga ja ohustatud madalsootaim meil tähelepanu ja kaitset.

Õitsev soojumikas paistab üsna värvivaestes madalsoodes hästi silma: kännasjasse liitõisikusse koondunud violetsed korvõisikud asuvad kuni 70 cm kõrguse varre tipul. Õisikud meenutavad kujult paskheina omi, lehed pigem arujumikat või villohakat. Neist erinevalt on soojumika leheserv pisut ogaline ja alaküljel vaid veidi karvane. Taime äratundmisega ei tohiks siiski probleeme tekkida, sest temaga sarnaseid liike meie madalsoodes ei kasva.

Soojumika perekonda kuulub umbes 300 liiki, millest suurem osa kasvab Aasias, eeskätt Himaalaja ja Hiina mägedes. Eri autorid on hinnanud soojumika liikide arvuks 150–450. Selline segadus on arusaadav: palju on liike, mis erinevad üksteisest varieeruvate tunnuste poolest, suurem osa neist on noored, eristunud üsna hiljuti. Laia areaaliga alpi soojumikas on juba liigina vormirohke, ent lisanduvad veel ökoloogilised vormid. Tema Eestile lähimad leiukohad on Soome Lapimaal, Karjalas, Põhja-Rootsis ja Norras [2]. Ka Peipsi järve tagustes leiukohtades sarnanevad taimed pigem alpi kui eesti soojumikaga.

Eesti soojumika avastas Karl Ernst von Baer 1844. aastal Kesk-Eestist Piibe mõisa lähedalt. Liigi staatuse andis taimele saksa päritolu vene botaanik Franz Ruprecht ning liigi Saussurea esthonica Baer ex Rupr. kirjeldus ilmus 1855. aastal. Eesti soojumika erinevusi alpi soojumikast uuris hoolikalt üks Baltimaade tuntumaid taimesüstemaatikuid Karl Reinhold Kupffer, kellelt pärineb ka ettepanek pidada teda alpi soojumika neoendeemseks alamliigiks [1]. Hilisemad autorid ongi tuginenud Kupfferi hinnangutele ning käsitlenud taksonit kas alamliigina (enamasti Lääne-Euroopa botaanikud) või liigina (Ida-Euroopas).

Hiljuti uuris eesti soojumika taksonoomiat ja olukorda Eestis põhjalikult Anneli Narits [3, 4]. Kromosoomide arv osutus samasuguseks kui alpi soojumikal (2n=52). Morfomeetriliste tunnuste klaster- ja peakomponentanalüüs näitasid veenvalt, et Läti ja Eesti taimed kuuluvad samasse taksonisse ning neid on õigem käsitleda alpi soojumika alamliigina: tunnused ei erine piisava selgusega, et nimetada taksonit liigiks.

Eesti soojumikas on iseseisvaks alamliigiks arenenud ligikaudu 10 000–12 000 aasta jooksul. Arvatavasti jõudsid eellastaimed siia subarktilise kliimaperioodi lõpul või preboreaalis, kui taimkattes valitsesid tundra- ja metsatundrailmelised soised kooslused. Küllap on vahepealsed soojemad ajajärgud liigiteket kiirendanud, mistõttu külmade piirkondade liigist kujunes soojemat taluv uus alamliik.

Eesti soojumikas kasvab ainult Eestis ja Põhja-Lätis, kus on teada kaks leiukohta Pope ja Tukumsi juures. Eestis leidub teda ainult mandriosas, rohkem Lääne-, Lääne-Pärnu-, Rapla-, Harju- ja Lääne-Virumaal. Talle sobivad lubjarikkad soostunud niidud, madalsood ning soised hõredad metsad ja võsad, kus rohustus kasvab pruuni sepsikat, sinihelmikat, lubikat, raudtarna jt. lubjalembeseid niiskust armastavaid taimi.

Eesti soojumikas paljuneb eeskätt vegetatiivselt, risoomi abil. Niiviisi võib ta moodustada ulatuslikke kloone. Ega tal muud üle jäägi, sest seemned idanevad halvasti (keskmine idanevus 14%) ning tihtipeale kahjustavad neid putukad [4].

Eestis kaitstakse soojumikat 1994. aastast alates, ta kuulub II kaitsekategooriasse. Punases raamatus on eesti soojumikas tähelepanu vajavate liikide hulgas ning möödunud aastal kanti ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisasse. Soojumika leiukohti teatakse Eestis üle 70, neist vähemasti neljakümnes oli ta mullu alles. Hoolimata küllaltki paljudest leiukohtadest nõuab see taim pidevat tähelepanu. Teda ohustab põhiliselt kasvukohtade metsastumine ja kuivendamine.



1. Kupffer, Karl Reinhold 1902. Saussurea alpina DC. subsp. esthonica (Baer ex Rupr. pro sp.) Kupffer. – Korrespondenzblatt des Naturforscher-Vereins zu Riga 45: 94–103.

2. Липшиц, Сергей Ю. 1979. Род Saussurea DC. Наука, Ленинград.

3. Narits, Anneli jt. 2000. Taxonomic status of Saussurea alpina subsp. esthonica (Asteraceae): phenetical analysis. Annales Botanici Fennici 37: 197–206.

4. Saks, Anneli 1998. Eesti soojumikas – liik või alamliik? Lõputöö. TÜ botaanika ja ökoloogia instituut (käsikiri).



Toomas Kukk (1971) on botaanikamagister, tegeleb Eesti taimestiku ja pärandkooslustega.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet