Eesti Looduse fotovõistlus
2007/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused EL 2007/11
Euroopa imetajate uuendatud punane nimistu

Kus Euroopas elab enim imetajaliike? Kus kohas elutseb enim ohustatud ja kus enim endeemseid liike? Milliste imetajate olukord on praegu kõige täbaram?

Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) punase nimistu [1] eesmärk on kirjeldada kogu maailma ohustatud liikide seisundit. See on üks olulisemaid andmebaase, mille põhjal hinnata muutusi maailma loodusrikkuses. Täpseid ja värskeid andmeid koguda on tohutu töö. Et liikide seisundit objektiivselt hinnata, kasutatakse üsna keerukat kriteeriumide süsteemi, mida viimati uuendati 2000. aastal [2]. Uue süsteemi järgi asuti seniseid nimekirju üle vaatama. Siiani on seda suudetud rakendada vaid 40 000 liigile maailmas. Maailma eluslooduse liikide koguarvu kõrval on see arv kaduvväike.

Esmalt võeti Euroopas vaatluse alla linnud: 2004. aastaks sai hinnatud linnuliikide seisund. Tänavu lisandusid imetajad [3]. Esialgne hinnang koostati 2006. aastal seminaridel, kus osalesid eri maade eksperdid, ning saadeti siis laiemale asjatundjate ringile täienduste ja paranduste tegemiseks. Hinnati liikide seisundit nii terve Euroopa piires kui ka eraldi Euroopa Liidu alal.


Mis selgus? Hinnangu järgi on Euroopa imetajatest ohustatud ligi 15% (sh. 1,5% äärmiselt ohustatud, 3,4% ohustatud ja 9,3% ohualtid). Peale selle on 9% ohulähedases seisundis. Võrdluseks: Euroopa linnuliikidest hinnati ohustatuks 13%. Mereimetajad on enam ohustatud kui maismaaimetajad, vastavalt 22% ja 14%.

Alates 1500. aastast on välja surnud kaks Euroopa imetajaliiki: tarvas (Bos primigenus) ja Sardiinia viiksjänes (Prolagus sardus). Euroopa vetest on kadunud hallvaal (Eschrichtius robustus). Arvukus kahaneb 27% imetajaliikidel, 32% asurkonnad on stabiilsed, 8% arvukus on tõusuteel. 33% puhul napib andmeid järeldusteks.

Imetajate liigiline mitmekesisus on suurim Balkani poolsaarel, Ungaris ja Rumeenias, aga ka Vahemere-äärsetel mägialadel (# 1). Ohustatud liike leidub enim Euroopa Liidu uutes liikmesriikides Bulgaarias ja Rumeenias (# 2), eeskätt neis riikides tuleks edendada liigikaitset. Võiks ehk eeldada, et samades paikades elutseb ka enim Euroopa piires endeemseid liike, kuid huvitaval kombel see pole nõnda (# 3).

Põhilised ohutegurid on elupaikade halvenemine ja kadumine. Olulised on ka inimese otsene häiriv mõju, liikide liigkasutus ja võõrliikide mõju.


Mis liigid on halvimas olukorras?


Ibeeria ilves (Lynx pardinus). Äärmiselt ohustatud, elutseb vaid Pürenee poolsaare edelaosas. Enim ohustatud kaslane maailmas. Kitsalt küülikutele spetsialiseerunud kiskja, neid on tema toidusedelis ligi 80%. Alates 1950. aastatest on küülikute arvukus järsult vähenenud, samuti on ilvese elupaikades aktiivselt kinnisvara arendatud. Seetõttu on liik väljasuremise äärel: kogu asurkonna suuruseks hinnatakse 80–140 looma, arvukus väheneb kiiresti.


Baieri uruhiir (Microtus bavaricus). Äärmiselt ohustatud endeemne liik Kirde-Alpides, teada on vaid üks elupaik. Kokku on läbi aegade püütud alla 50 isendi. Asurkonna suurust ei teata, arvatavasti see väheneb.


Euroopa naarits (Mustela lutreola). Ohustatud Euroopas, äärmiselt ohustatud Euroopa Liidu alal. Arvukus väheneb võõrliigist konkurendi ameerika naaritsa mõjul ja elupaikade kadumise tõttu. Andmed liigi seisundi kohta Ida-Euroopas ja Venemaal on kas puudulikud, ebatäpsed või vananenud. Seepärast on raske otsustada, kas naarits on Euroopas ohustatud või äärmiselt ohustatud.


Vahemere munkhüljes (Monachus monachus). Äärmiselt ohustatud: praeguse asurkonna suuruseks Vahemeres hinnatakse 350–450 isendit. Arvukus väheneb, sest hävivad elupaigad, hülged satuvad kalavõrkudesse; oma osa on ilmselt keskkonnamürkidel.


Polaarrebane (Alopex lagopus). Kogu Euroopa ulatuses pole ohustatud, kuid Euroopa Liidu piires on äärmiselt ohustatud: praeguseks on alles ligikaudu 120 isendit Fennoskandia põhjaosas. Asurkonnad pole siiani toibunud üliintensiivsest küttimisest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Arvukus väheneb hoolimata 75-aastasest kaitseajaloost. Tänapäeval on lisandunud uued ohutegurid, näiteks geneetiline vaesumine asurkonna väiksuse tõttu ja konkurents punarebasega, kellele kliima soojenemine annab eelise.


Eesti seisukohalt olulisimad on kaks muudatust nimistus. Esiteks: Euroopa naaritsat käsitletakse nüüd äärmiselt ohustatud liigina Euroopa Liidus ja saadakse aru, et praeguse suundumuse jätkudes on ta varsti väljasuremisohus kogu Euroopas. Teiseks: lendoravat vaadeldakse kogu Euroopa kontekstis kui puudulikult tuntud ja Euroopa Liidu piires ohulähedast liiki. Viimane hinnang tundub esmapilgul üllatavalt optimistlik, arvestades selle liigi levikut vaid Eestis ja Soomes. Hinnangu taga on hiljutine ülevaade lendorava seisundist Soomes: sealses asurkonnas hinnati 2005. aastal emasloomade arvuks koguni 140 000.


1. Maailma Looduskaitse Liidu punane nimistu: http://www.redlist.org

2. Maailma Looduskaitse Liidu punase nimistu kategooriad ja kriteeriumid: http://www.iucnredlist.org/info/categories_criteria

3. Uus Euroopa imetajate punane nimistu: http://ec.europa.eu/environment/nature/conservation/species/ema/index.htm



Tiit Maran
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet