Äike on võimas ilmastikunähtus, mille jõud võib mõnikord põhjustada palju pahandust. Rohkelt äikest ei näe me aga igal aastal ega kõigis Eesti piirkondades.

Äikese sagedus maailmas ja Euroopas. Äikese sagedus on väljendatav äikesepäevade arvuga kuus või aastas, mis erineb maakeral paikkonniti suuresti. Üldjoontes on kõige äikeserikkamad troopilised alad, pooluste suunas äikese sagedus väheneb. Kui ekvaatori piirkonnas on äikest 100–150 päeval aastas, siis keskmistel laiuskraadidel kahaneb see arv 20–40 päevani [3]. Üldise sagedusjaotuse erand on aga Teravmägede küllalt sagedased äikesed (Põhja-Atlandi hoovuse mõju) ning peaaegu äikeseta piirkonnad troopikas Sahara kõrbes ja Araabia poolsaarel [1].

Maailma kõige äikeserikkam paik on Jaava saar, kus äikesepäevade arv aastas ulatub 322. Et äikest lööb seal ööpäeva jooksul mitu korda, siis ulatub selle koguarv aastas ligikaudu poolteise tuhandeni [3]. Suuremad äikesekolded asuvad veel Kesk-Aafrikas (150 päeva), Lõuna-Mehhikos (142 päeva), Panamas (135 päeva) ja Kesk-Brasiilias (106 äikesepäeva aastas).

Euroopas on äikese poolest kõige rikkamad piirkonnad Alpid ja Karpaadid: 35–40 päeva; kuid ka Kaukaasia, kus paiguti võib äike lüüa üle 40 päeva aastas, ja Ukraina [1]. Üldiselt on Euroopale iseloomulik 10–30 äikesepäeva aastas; alla kümne on selliseid päevi Iirimaal, Suurbritannias, Soome ja Rootsi kesk- ja põhjaosas ning Põhja-Venemaal.

Keskmistel laiustel on üldiselt kõige äikeserikkamad juuni- ja juulikuu. Samas näiteks Norras, Inglismaal ja iseäranis Islandil tuleb küllalt sageli ette talvist äikest. Troopilistes piirkondades on äikeserikkaimad vihmaperioodid, näiteks kevad ja sügis Indias [1].

Andmed meie äikesepäevade kohta. Et anda ülevaadet äikese sagedusjaotusest ja selle võimalikest muutustest meie alal, saab tugineda Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) meteojaamades mõõdetud kuude ja aastate äikesepäevade arvudele. Andmeallikateks on seejuures meteoroloogia aastaraamatud, kuubülletäänid, EMHI paber- ja digitaalarhiivis leiduvad kuutabelid. Selles võrdlemisi heas vaatlusridade andmestikus tuli siiski ette ka lünki: nende täitmiseks on appi võetud regressioonvõrrand ning puuduvad andmed on arvutatud lähima naaberjaama vastava kuu andmete põhjal.

Äikesepäevade arvu sesoonse jaotuse ning pikaajaliste muutuste uurimisel olen aluseks võtnud üheteistkümne vaatlusjaama andmed ajavahemikust 1950–2000. Tartu puhul on nimetatud näitajaid uuritud ka kogu eelmise sajandi kohta: perioodil 1901–2000. Äikesepäevade arvu territoriaalse jaotuse selgitamiseks olen uurinud 23 ilmajaama andmeid vaatlusperioodil 1991–2003. Kasutatud jaamade paiknemine on näha ülevaatekaardilt (# 1).

Äikesepäevadena on arvesse võetud kõik need kuupäevad, kui meteojaamas märgiti lähedast või kauget äikest. Selleks pidi olema kuulda müristamist, mis tähendab, et äike ei asunud jaamast kaugemal kui 20–30 kilomeetrit. Öiseid põuavälgujuhtumeid, kus kaugelt on näha küll välgusähvatusi, kuid mürinat kuulda ei ole, äikesepäevadena arvesse ei võetud.

Millal on pikse põhihooaeg? Äikesepäevade sesoonses jaotuses ilmneb kõikjal Eestis keskmistele laiustele üldiselt omane selge maksimum suvekuudel, eeskätt juulis. Aastate 1950–2000 kohta arvutatud kuude keskmised äikesepäevade arvud üheteistkümnes vaatlusjaamas näitavad, et juulis on Eestis äikest keskmiselt 5,2 päeval. Eri jaamades ulatub see näitaja 3 päevast Vilsandil 6–7 päevani Ida- ja Kagu-Eestis. Aasta keskmine äikesepäevade arv kogu Eesti alal on aga 19 (vt. # 2).

Uuritud andmetest selgub, et põhiline äikesehooaeg on neil maist septembrini. Nende kuude pikaajaline keskmine äikesepäevade arv on suurem ühest, mis näitab, et äikest võime näha enamikul aastatel mainitud kuudel. Aprillis tuleb äikest keskmiselt ühel päeval kahe aasta kohta, oktoobris sama palju kolme aasta kohta ning novembris kord kümne aasta kohta. Detsembrist märtsini täheldati äikest veelgi harvemini.

Kui võrrelda äikesepäevade sesoonset jaotust uuritud jaamades (11), ilmnevad ühesugused põhijooned. Juuli osutub kõige äikeselisemaks kuuks üheksas jaamas. Aga näiteks Viljandi puhul on juuli ja juuni pikaajaline äikesepäevade arv peaaegu võrdne.

Äikesepäevade maksimum ei lange juulisse ainult Vilsandil: kõige pikserohkem on seal hoopis augustikuu. Ilmselt määrab selle Vilsandi kliima, mis on teiste jaamadega võrreldes kõige merelisem ning augusti keskmine õhutemperatuur on seal isegi kõrgem kui juulis. Seega on erinevused Eesti merelise ja mandrilise kliimaga alade äikesepäevade sesoonses jaotuses üsna hästi jälgitavad (# 3).

Selgeid erinevusi Vilsandi ja Võru, aga ka laiemalt rannikualade ning sisemaa äikesepäevade sesoonses jaotuses saab üldjuhul seletada mere (otsese) mõjuga või selle puudumisega. Mere kui aluspinnatüübi soojusmahtuvus on suurem, vee temperatuur muutub aeglasemalt. Sisemaal on seevastu aluspinna soojenemine kevadel palju kiirem, seetõttu on aprillist juuni või juulini parimad eeldused eriti just lokaalsete äikeste arenguks sisemaal. Augustis hakkab sisemaal aluspind tasapisi jahtuma, sedamööda väheneb ka äikesepäevade arv; merevesi on selleks ajaks jõudnud aga just enim soojeneda. Olud äikese arenguks vee kohal on sel ajal kõige soodsamad, mistõttu langeb Vilsandi äikesepäevade arvu maksimum augustisse. Sisemaast aeglasemalt jahtuv meri jääbki soojemaks aluspinnaks peaaegu aasta lõpuni ja seepärast Vilsandil lööb alates septembrist äikest selgelt enam kui näiteks Võrus.

Talvel näeb äikest harva. Talvisteks äikesteks võib Eestis üldjoontes pidada neid, mis sähvivad novembrist märtsini. Selline määrang on klimaatiline: nende viie kuu pikaajalised keskmised õhutemperatuurid on nulli kraadi lähedased või mõnevõrra madalamad ning maksimumid tõusevad harva kõrgemale kui 5–10 soojakraadi. Nimetatud kuudel on äike Eestis haruldane. Novembris on üheteistkümnes meteojaamas aastail 1950–2000 äikest üles tähendatud 36 ja detsembris 14 korral. Enamik nendest äikesejuhtumitest on olnud rannikul Vilsandi, Tallinna ning Pärnu jaamades. Eesti lääne- ja looderanniku detsembri ning eriti novembri äikeseid võib vaadelda äikese põhihooaja lõpuosana, kuna nende teket on tõenäoliselt soodustanud merevees akumuleerunud suvesoojus. Jaanuaris on äikest märgitud seitsmes jaamas kokku üheteistkümnel korral. Veebruaris, mis on kliima poolest ka kõige külmem kuu, on poole sajandi jooksul olnud ühel korral äikest vaid Pärnu, Tallinna, Tartu ja Vilsandi jaamades. Märtsis aga kümnel korral, kusjuures kaheksa neist välgupäevadest on kirja pandud Valgas, Tartus ja Võrus. Erinevalt jaanuarist ja veebruarist, kui äikest on löönud mitmel pool Eestis, on märtsiäikest sagedamini Kagu-Eestis, kuhu ka kevadsoojad üldiselt kõige varem jõuavad.

Kõige enam äikest kagu- või kirdeosas. Uurides aastail 1991–2003 äikesepäevade arvu territoriaalset jaotust 23 meteoroloogiajaama andmete põhjal, ilmneb, et kõige äikeselisem piirkond on Kirde-Eesti (vt. # 4). Jõhvis, Kundas ja Väike-Maarjas oli äikesepäevade aastasumma 20–21, Kagu-Eestis aga (peale Valga) isegi alla 18 äikesepäeva. Kõige vähem lõi sel perioodil äikest Loode-Eestis, Hiiumaal ja Saaremaa põhjaosas: 12–14 päeval aastas. Muidu äikesevaese Lääne-Eesti ranniku ja saarte piirkonnas eristub Sõrve 17 piksepäevaga aastas.

Kirde-Eesti äikeserohkus on mõnevõrra üllatav, kuna mitme varasema uuringu põhjal on enim äikest hoopis Kagu-Eestis [4; 5]. Selline vastuolu tuleneb ilmselt asjaolust, et kasutatud on võrdlemisi lühikese, vaid 13 aasta pikkuse perioodi andmeid. Niisamuti on näidanud viieaastase ajavahemiku kohta tehtud analüüs: 1987–2000. aasta andmete põhjal koostatud äikese jaotuse kaart näitab, et Pandivere ja Haanja kõrgustikul on peaaegu võrdne äikesepäevade arv [2].

Pikema ajavahemiku (1950–2000) äikese territoriaalse jaotuse kohta saab teha mõningaid üldisi järeldusi, kasutades pikaajaliste suundumuste ja sesoonse jaotuse uurimisel aluseks olnud üheteistkümne jaama andmeid. Nende järgi selgub, et eelmise sajandi teisel poolel on kõige enam äikest löönud siiski Kagu- ja Ida-Eestis: Võrus, Valgas ja Tiirikojal on keskmiselt 21–22 äikesepäeva aastas. Tartus on sama ajalõigu kohta keskmiseks 20 äikesepäeva aastas. Rekordaastatel on keskmised näitajad sageli olnud kaks korda suuremad. Kõige rohkem on äikesepäevi siis kirja pandud Kagu-Eestis: 41–42; üsna palju on äikest löönud ka Kesk-Eestis: 36 päeva aastas. Mujal on registreeritud kõige rohkem 30–35 äikesepäeva aastas, vaid Tallinna puhul on see alla kolmekümne: 26.

Äikesepäevade keskmine arv väheneb Eesti lääne- ja loodeosa suunas, kusjuures sisemaal on piksepäevi vähemalt 18 ning Lääne-Eestis vähemalt 16. Alla 16 päeval aastas on äikest vaid looderannikul ja saartel, kõige vähem Vilsandil, kus võib selle ajavahemiku põhjal äikest jälgida keskmiselt 14 päeval aastas (vt. ka # 5). Kõige vähem on äikest aastas olnud vaid ühel päeval, 1991. aastal Vilsandil. Kolm äikesepäeva oli 1990. aastal Võrus. Teistes uuritud jaamades on perioodil 1950–2000 olnud aastas äikest vähemasti 5–10 päeval. Vähemalt 10 päeval aastas on äikest olnud Pärnus, Tiirikojal ja Valgas.

Miks on meil mõni piirkond äikeserikkam? Lõuna-Eestis asuvad Haanja, Otepää ja Karula kõrgustik on meil kõige vaheldusrikkama reljeefiga, Kirde-Eestis õhumasside liikumist mõjutavad Pandivere ning Jõhvi kõrgustik aga tublisti laugemate pinnavormide, väiksemate absoluutsete ja suhteliste kõrgustega. Künkliku reljeefiga aladel soojeneb aluspind aga ebaühtlaselt, mis omakorda mõjutab äikesepilvede lokaalset arengut. Samuti sunnivad Lõuna- ja Kagu-Eesti suuremad kõrgusvahed õhuvoole enam tõusma, soodustades seeläbi nii lokaalsete kui ka frontaalsete äikeste kujunemist. Meie suvekuude kõrgeimad õhutemperatuuridki on enamjaolt mõõdetud just selles piirkonnas: Eestist lõuna poolt mööduvad sooja- ja kuumalained koos äikesepilvedega pääsevad mõjule eeskätt Võru- ja Valgamaal.

Ka meri või selle lähedus saab äikese teket mõjutada. Eespool võrreldud Vilsandi ja Võru äikesepäevade arvu erinevus septembris (# 3) võibki mõnel määral seotud olla mere kui soojema aluspinnaga (meri jahtub sisemaast aeglasemini).

Mere mõju äikese sagedusele pole aga kõikjal Eesti rannikualadel ühesugune. Lääne- ja looderannikul ning saartel on äikest tõepoolest vähem kui mujal, Tallinnast idas aga suureneb äikesepäevade arv oluliselt ka rannikujaamades. Kõige ilmekam näide on vahetult Soome lahe rannikul asuv Kunda jaam: aastail 1991–2003 üks äikeselisemaid paiku Eestis.

Mere mõju äikese sagedusele võib siinjuures tõenäoliselt selgitada lääne- ja lõunakaarte tuulte valitsemisega Eestis. Lääne- ja looderannikul valdab seega õhu üldine liikumine merelt maismaa kohale. Tallinnast idas seevastu puhuvad lõuna- ja edelatuuled juba sisemaa poolt. Seega, lääne- ja looderannikule jõuavad peamiselt mere kohal kujunenud äikesed, mida on vähem. Samal ajal põhja- ja eriti kirderannikule võivad tuuled sageli kanda kaugemal sisemaa kohal kujunenud äikesepilvi. Järelikult ei saa kirderanniku äikeserohkuse põhjal väita, et seal mere pidurdav mõju äikese arengule on olematu: äikesepilved võivad Soome lahele jõudes või juba rannikuvööndi kohal mere mõjul hääbuda. Rannikujaamades registreeritakse sisemaa poolt lähenevad äikesed aga juba siis, kui need on merest veel 15–20 kilomeetri kaugusel.

Samamoodi võiks selgitada Peipsi kaldal paikneva Tiirikoja kuulumist Eesti äikeserohkeimate paikade hulka. Siingi pole ilmselt tegu järve soodsa mõjuga äikese arengule, vaid pigem edela- ja läänetuultega sisemaalt, näiteks Vooremaalt toodavate juba välja kujunenud äikesepilvede mõjuga.

Pikaajaline muutlikkus äikesepäevades. Äikesepäevade arvu aegridade analüüsil ilmneb, et aastatevahelised kõikumised kuude äikesepäevade arvus on suured ja olulised erinevused naaberaastate vahel on pigem tavalised kui erandlikud.

Selgub, et juunis, juulis ja augustis võib sisemaa jaamades äikest lüüa 11–15 päeval ehk kuni pooltel päevadel kuus näeb äikest. Sedavõrd äikeseline oli august 1985 Türil ja Tartus. Mais on eelmise sajandi teisel poolel üheteistkümne jaama andmete järgi olnud kõige rohkem 6–10 äikesepäeva, septembris on äikest sähvimas nähtud aga 4–8 päeval. Aprilli rekordid – 5–7 äikesepäeva – pärinevad kõik 1950. aastast, hiljem on aprillis väga harva olnud üle 1–2 äikesepäeva.

Sellele võrdluseks on perioodil 1950–2000 ette tulnud kuid, kus äikesepäevi pole olnud peaaegu üheski üheteistkümnes jaamas. Erandina on kõigil vaadeldud aastatel vähemalt üks äikesepäev olnud Võrus ja Valgas juunis, Kuusikul, Narvas ja Tiirikojal juulis ning Narvas ja Valgas augustis. Türil on selles poolesaja aasta jooksul olnud juulis alati vähemalt kaks äikesepäeva.

Rehkendades ilmajaamade andmete põhjal Eesti keskmise äikesepäevade arvu muutlikkust aastail 1950–2000, ilmneb, et aastatevahelised äikesepäevade arvu kõikumised on Eesti alal olnud üsna suured (# 6). Selliseid naaberaastaid, kus äikesepäevade arv erineb kaks korda, võib leida omajagu. Silmapaistvalt äikeserikkad ja kogu perioodi äikesevaeseimad aastad siiski ei vaheldu. Pigem järgnevad väga äikeserikkad aastad normaalsetele või pisut äikesevaesematele ja vastupidi: väga piksevaeste aastate naabruses on mõõdukalt või keskmisest pisut äikeselisemad aastad. Sellest tuleneb üldine äikeserikaste ja -vaeste perioodide vaheldumine, mis on seitsmeaastase libiseva keskmise graafikult hästi näha (# 6).

Uuritud poolsajandi puhul saab rääkida neljast äikesevaesest ja neljast äikeserohkest ajalõigust. Äikeserikkamad perioodid jäävad 1950. aastate lõppu, 1970. aastate esimesse poolde, 1980. aastate keskele ning 1990. aastate lõppu. Nendevahelistest miinimumidest tähelepanuväärseim on 1990. aastate algus. Üldiselt ilmestab kogu vaadeldavat ajavahemikku aga kerge langus, mis näitab äikesepäevade aastase arvu vähenemist vaid kahe päeva võrra viiekümne aasta jooksul. Siiski tuleb tõdeda, et väga tõsiseid järeldusi tuleviku jaoks sellest teha ei saa, kuna statistilist usaldusväärsust siin ei ole.

Üksikute meteojaamade pikaajalise aastase äikesepäevade arvu puhul võib täheldada langust kuues jaamas, neist neljas on tegu ka statistiliselt usaldusväärse ja küllalt märkimisväärse äikesepäevade arvu vähenemisega. Näiteks Kuusikul on aasta äikesepäevade arv vähenenud seitse, Tartus kaheksa ning Võrus ligikaudu kümne võrra. Seevastu on äikesepäevade arv suurenenud Narvas viie ja Türis peaaegu kuue võrra, kuid need muutused ei ole statistiliselt usaldusväärsed. Sellised erinevused viitavad asjaolule, et eelpool mainitud äikeserohked ja -vaesed perioodid on eri vaatlusjaamades avaldunud mõnevõrra erinevalt. Tugevad ja usaldusväärsed langustrendid on jaamades, kus 1950. aastate lõpu äikesepäevade maksimum ja 1990. aastate alguse miinimum olid iseäranis väljapaistvad. Samas näiteks Narvas ja Türil oli 1950. aastate lõpus äikest mõnevõrra vähem ning 1990. aastate alguses rohkem kui teistes uuritud jaamades – need ongi mõjutanud äikese sagedustrendi.

Arvestades joonisel # 6 ilmnevat äikesepäevade aastasummade pikaajalist kõikumist, võib oletada, et nende vähenemise põhisuund on ennekõike seotud 1990. aastate miinimumi sattumisega uuritava perioodi lõppu ning 1950. aastate maksimumiga selle alguses. Seega, uuritud poolesaja aasta jooksul soodustavad teatud asjaolud äikesepäevade vähenemise suundumust. Lühendades vaatlusperioodi (ja võib-olla ka seda pikendades) kümne aasta võrra, võiks tõenäoliselt saada aga juba usaldusväärseid tõusutrende. Ühtlasi nähtub siit, et pikaajaliste suundumuste tugevus, olulisus (ja mõnel juhul ilmselt ka suund) oleneb märgatavalt lühematest, kuni paarikümneaastase perioodiga kõikumistest. Aastail 1950–2000 usaldusväärseks osutunud langustrendid ei pruugi seda olla näiteks ajavahemiku 1950–2010 jaoks. Lühiajalised kõikumised näivad olevat äikesepäevade aastasummade aegridade iseloomulikum omadus kui pikaajalised trendid.

Viimast järeldust kinnitab üldjoontes ka joonis 7, millel toodud eelmist sajandit hõlmav äikesepäevade aastaste arvude aegrida Tartu kohta. Ilmneb, et sajandi jooksul on aastas juurde tulnud keskmiselt viis äikesepäeva, kusjuures statistiliselt on see muutus usaldusväärne. Samas on näha, et eespool ilmnenud langustrend oleneb selgelt vaadeldava perioodi pikkusest, ilmnedes vaid sajandi teise poole puhul. Sajandi esimesel poolel on äikese sagedus selgelt suurenenud ja sajandi kõige äikeselisem periood hõlmab aastaid 1945–1965. Äikeserohkete ja -vaeste perioodide vaheldumine on paremini vaadeldav eelkõige sajandi teisel poolel.

Eestil on uurimisväärne äikesekliima. Eelmise sajandi äikeseandmeid analüüsides tuli välja üsna huvitavaid seiku, mistõttu on põhjust meie äikesekliimat veelgi üksikasjalikumalt uurida. Tasahilju on edenenud äikesevaatlejate võrgustik, kuid äikese territoriaalse leviku ja ajalise muutlikkuse uurimiseks on vaja praegusest rohkem ning tihedamalt paigutuvaid vaatluspunkte ja loomulikult järjepidevat seiret. Vaid nii saaks teha usaldusväärseid järeldusi selle kohta, kas meie äikeserikkam piirkond on Kagu- või hoopis Kirde-Eesti. Samuti annaks järjepidev ning tihedam äikesevaatlusvõrk uusi andmeid haruldaste talviste äikeste leviku kohta ning lubaks põhjalikumalt analüüsida äikese sageduse pikaajalise kõikumise võimalikke põhjusi.

1. Jürgenson, Mihkel jt. 1962. Äikesevaatluste juhend. Pärnu.

2. Jürissaar, Milvi 1998. Meteoroloogia. Tartu Lennukolledþ.

3. Ross, Vello 1970. Äike ja äikesekahjustused. Inimene ja ilm (koost. Tooming, Heino). Tallinn.

4. Таллинская Гидрометеорологическая Обсерватория 1968. Справочник по климату СССР, выпуск 4. Гидрометеорологическое издателъство, Ленинград.

5. Tallinna Hüdrometeoroloogia Observatoorium 1969. Eesti NSV kliimaatlas.