Eesti Looduse fotov�istlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 11/2002
Island, kuum phjamaa

Islandil on paljude eestlaste jaoks mingi eriline tmme. Ehk on see seotud meie phjalaigatsuse ja karmide elutingimuste romantiseerimisega? Igatahes on see kauge Phjala saar vga paljudele unistuste maa. Nnda on arvukad eestlased sellel saarel kinud ja oma muljeid ajakirjanduseski kajastanud. Seekord vaatleme Islandi loodust geograafi pilguga.

Geograafidele ja geoloogidele on Island teline maiuspala. On ju Island geoloogilises mttes uus maa ja areneb otse meie silme all. Island paikneb kahe suure kontinentaalse laama Phja-Ameerika ja Euraasia laama lahknemispiiril. Teineteisest eemaldudes kipuvad need laamad saart lhestama: maad raputavad tohutud maa-alused jud.

Island on maailma vulkaaniliselt aktiivsemaid paiku ning vulkaane leidub siin ligi kakssada. Vhemalt kolmkmmend neist on Islandi asustamisest saadik korra pursanud. Pursete sageduseks hinnatakse kord viie aasta jooksul. Islandil vib tegelikult olla tunnistajaks peaaegu kikidele vulkaanilise aktiivsuse liikidele.

Island koosnebki peamiselt vulkaanilisest materjalist. Selle ida- ja lneosad koosnevad Paleogeeni ja Neogeeni basaldist, kaetuna Kvaternaari purskeainesega ning saare keskosa vee-, j- ja husetetega segunenud jajaaegsest vulkaanilisest materjalist. Umbes kmnendikku saare pindalast katab prastjaegne laava. Basaltne ala ei ole praegu vulkaaniliselt aktiivne, seega on maavrinad, vulkaanipursked, geisrid, kuumaveeallikad ja muu vulkaaniline tegevus koondunud saare metsikusse keskossa.


Kuumaveeallikate, mudalompide ja aurusammaste poolest on Island maailma rikkaim riik. Saarel on koguni veerand tuhat geotermilist piirkonda htekokku kaheksasaja kuumaveeallikaga, mille keskmine temperatuur on 75 kraadi. Sellest tohutust energiavarust kasutavad islandlased vaid imevikest osa. Ka kogu hdroenergia vimsusest muudetakse energiaks vaid seitse protsenti.

Jgesid on Islandil kahte sorti: liustikujed ja selged jed. Saare krgelt keskosalt alla tuhisevad liustikujed on sinihalli karva, kandes endaga jst prit mineraale ja setteid. Rohkesti on kauneid jugasid ja krestikke.

Islandil on vaid ks korralik tee, mis teeb ringi mber saare: maantee nr. 1. Seda mda kulgevadki tavalised turismimarsruudid. Asfaltteed on saarel ldse vaid viimase paarikmne aasta nhtus. Islandi pneval sisemaal jb paljudel matkajatel aga kimata. Hoolimata sgisesest ajast ja mgiteede kehvast olukorrast otsustas meie reisiseltskond oma pikka teekonda pealinnast Reykjavkist kagusse ilmestada bussireisiga salaprasel sisemaal.

Pealinnast vlja sites neme sna pea esimesi veidraid pinnavorme, mille ingliskeelne nimetus on shootacraters. Need on laavaknkad keset pealinna mbruse sna tasast maad. Saame teada, et need on tehisvormid, nn. constructed shootacraters Reykjavki kesklinnast teisaldatud vulkaanikraatrid, mis jid lennujaama ehitusele jalgu. Edasi sites juame seismiliselt aktiivsele alale, kus laavavlja vanus on vaid tuhat aastat, seega on ta geoloogilises mttes vga noor. Geotermilised varud on otse meie all ja pakuvad kohalikele elanikele rohkelt vimalusi tegeleda kasvuhoonemajandusega. Kasvuhoonete ktmine ja kunstlik valgustamine geotermilise energia abil on Islandil sna uus idee, ent on juba praegu osutunud vga edukaks vrsked roosid jaanuaris pole Islandil mingi probleem.


Maastikumuutused on ka Islandil loomulik nhtus. Viimase aja suuremate muutuste peaphjusena nimetatakse turismi. See majandusharu on soodustanud teedeehitust, ent ka kontrollimatut looduse rikkumist. Lavamaa krgemates mgedes, kus off-road-turism muutub ha populaarsemaks, psib ks maastikuauto tekitatud tee aastakmneid taimestikuta. rn tundrataimestik ei suuda taastuda. Pealegi on sellised hoolimatult tekitatud rattajljed lihtsalt koledad vaadata. Saare looduslikku taimestikku muudavad ka suvilaid rajavad inimesed, kes teiste suvilarahvaste kombel tahavad oma hti mber nha kasvamas puid. Nii on saarele toodud arvukalt puid, ka eksootilisi, mis looduse karmusega heideldes peavad rasket olelusvitlust ning madalast psast tegelikult krgemaks ei kasvagi.

Ka jed peavad inimese tahte ees taanduma. Saare suurim jgi Thjrs on mitmel pool kanalisse aetud ning teenib nd hdroenergia huve. Kuivaks jnud vana jesng annab siiski tunnistust endisest vimsast jeorust. Teed kulgevad siin mgede ja orgude vahel, le ja lbi jgede.

See viimane, lbi jgede sitmine ongi vast sisemaareisi kige ootamatum osa. Nib tiesti vimatu, et bussijuht prast jrjekordse vahutava, umbes kmne meetri laiuse liustikuje lbimist jlle nhtamatuna niva teeotsa les leiab. Aga ta leiab selle alati. Teed on siin vaid aimatavad ja tundub, et kohale juame vaid tnu sellele, et bussijuht on kohalik. Buss ise on muide maastikuauto tpi, krgete ratastega. Vaevu mrgatavale ristteele judes neme viita: Landmannalaugar 5. Viiekilomeetrine bussisit vltab paarkmmend minutit.


Fjallabaki looduskaitseala, mis hlmab kige vrtuslikumaks peetavama osa sisemaa mgedest, on asutatud 1979. aastal. Ala asub tervikuna krgemal kui poolsada meetrit le merepinna. Et ala paikneb kahe laama piiril, on seismiline aktiivsus siin tavaline ning maa on kaetud laavavljade, liivade, jgede ja arvukate jrvedega. Mgede vahel on sgavad orud, mille on phjustanud nii vulkaaniline tegevus kui ka liustikuerosioon. Alusphja vanus ulatub siin vaid 810 miljoni aastani.

Looduskaitseala eesmrk on kaitsta looduslikke nhtusi, kledat metsikust ja vaikust. Kle ja vaikne on siin testi. Fjallabak thendab otsetlkes Mgede taga. See Islandi inimthi, mgine ja kortsutatud keskosa meenutab Srmuste isanda Keskmaad. Tundub, et kohe ilmuvad kngaste tagant kurjad mustad ratsud vi sjavarustuses pkapikud. Kangastust svendab veelgi islandi keel, mis klab justkui pkapikukeel, ehkki islandlased ise pole kuigivrd pkapikulikud. htegi pkapikku ega metrolli me siiski ei kohta: kllap on islandlikult klm ja vihmane ilm isegi nende jaoks liig. Kuigi vegetatsiooniperiood on kigest kahe kuu pikkune, kasvab looduskaitsealal siiski ligi 150 taimeliiki. Linnuriik on siin aga vaene.

Looduskaitseala keskus asub Landmannalaugaris. See on imeilus mgedevaheline ngu, kus on telkimisplats, ks palkhoone, riietuskabiin ja kuumaveeallikad. Just need kuumaveelombid, mis iseloomustavad klmal sgispeval nii ilmekalt piirkonna seismilisust, meelitavad Landmannalaugarisse tuhandeid turiste vhemalt suvel. Septembri keskpaigas suletakse aga kik sinna suunduvad teed, kuna need muutuvad isegi Islandil tavalistele vimsatele maastikuautodele lbitamatuteks. Kuumaveelombid on testi kuumad, allika juures vib end lausa ra krvetada. Madala lombi keskosas on vaevu le nulli kndiva, tormise ja vihmase Islandi-ilmaga testi uskumatult mnus liguneda.

Kui Fjallabaki looduskaitseala asub veel Phja-Ameerika laamal, siis ida poole suundudes, umbes Kirkjubjarklausturi kohal vime juba tie julgusega vita, et oleme judnud Euraasiasse, st. Euraasia laamale. See piir on muidugi ebaselge ning leminek helt laamalt teisele on tinglik.


Skaftafelli rahvuspark. Ehkki telised loodusimed pidavat paiknema Islandi phjaosas, peetakse saare lunaosas asuvat Skaftafelli rahvusparki ja liustikuriiki siiski Islandi kige populaarsemaks turismisihtkohaks. 1967. aastal Maailma Looduse Fondi toel asutatud rahvuspark on Islandi suurim liustikukaitseala ning hlmab kolm oruliustikku Vatnajkulli edelaosas. Vatnajkull, otsetlkes veeliustik on Euroopa suurim mandriliustik. J- ja jeerosioon on piirkonda tublisti muserdanud ja seetttu vib siin-seal nha suisa alpiinset maastikku. Rahvusparki lbiva kolme oruliustiku seas on uhkeim Skeidarrjkull, Euroopa suurim oruliustik pindalaga 1600 ruutkilomeetrit.

Skaftafelli rahvuspark on ainus Vatnajkulli liustiku kaitseala. Viimasel ajal on Islandil kerkinud arutelu Vatnajkulli rahvuspargi rajamise le. Euroopa suurim mandriliustik, ha enam turiste ligi meelitav jlahmakas on seni igasuguse kaitseta, kui vlja arvata liustikuserva rajatud Skaftafelli rahvuspark. Kummaline on tdeda, et loodusel kui vrtusel iseenesest ei ole rahvuspargi loomisel kohta. Peamised argumendid rahvuspargi rajamise poolt on uued tkohad ja sissetulekuallikad ning kohaliku arengu edendamine loodetava turismi kasvu abil.


Vatnajkull, see vimas jlahmakas saare kaguosas, ei ole sugugi nii soliidses eas, kui viks arvata. Viimane jaeg lppes Islandil veidi hiljem kui Eestis: ligikaudu kmme tuhat aastat tagasi. Prast jaega silisid liustikud vaid krgmgedes. Umbes 13. sajandil, kui kliima jlle klmenes, hakkasid ka liustikud uuesti kasvama, kuni moodustasid he suure lahmaka.

Praegu katab liustik enam kui 8300 ruutkilomeetrit Islandi elutut maad jga. Jkihi keskmine paksus on nelisada meetrit, aga vib kohati ulatuda ka peaaegu kilomeetrini. Suurem osa liustikust asub 600800 meetri krgusel platool ja vaid kmnendik krgub le igilume piiri, mis liustiku lunaosas paikneb keskmiselt 1100 meetri krgusel, phjaosas aga krgemal, 1700 meetril. Maksimaalne jkeelte liikumiskiirus ulatub he meetrini pevas. Kige kiiremini liigub j seal, kus jkiht on paks. Jteki kige paksemad kohad asuvad tavaliselt igilume piiril. Krgeim tipp 2119 meetrit le merepinna on loomulikult samuti j ja lumega kaetud. sna tipu lhedal, Jkulsrlni laguunis, paikneb liustiku madalaim koht koguni nelisada meetrit alla merepinna.

Ka Vatnajkulli-alune maakoor on seismiliselt aktiivne ja nii mnigi purse sedavrd tugev, et tungib lbi 400600 meetri paksuse jkihi ja paiskab basaltset vulkaanilist materjali otse jle. Sellest tulenevalt on jliustik kohati kaetud mustade laikudega. Viimase vimsa vulkaanipurskega liustikul sai maha 1996. aasta oktoobris Islandi kige aktiivsem vulkaan Grmsvtn, 600 meetri sgavuse kaldeeraga tegevvulkaan [2].

Puhkeperioodil on kaldeeras kujunenud jrv kaetud paksu jtekiga. Ent umbes iga 510 aasta jrel hakkab Grmsvtn jlle tuld ja laavat slgama. Vulkaaniline tegevus on teatavasti krgetemperatuuriline nhtus, mis liustikujle just kosutavalt ei mju. Kuum laava paneb liustikuvee sulama, tekitades jaluseid jgesid ja jrvi ning selsamal 1996. aastal nrgus liustikust vulkaanipurske tagajrjel vlja viis miljonit tonni vett kiirusega 45 00050 000 kuupmeetrit sekundis! (Vrdluseks: Eesti jgedest on maksimaalne vooluhulk suurim Narva jel kuni 1800 kuupmeetrit sekundis [1].) Esimest korda meile teada oleva ajaloo jooksul oli kuumus aga nii suur, et sulatas kogu kaldeeras oleva j, mistttu kraatrijrv sulas thjaks ning voolas mda jaluseid kanaleid lunasse. Selline tohutu tulvavesi phjustab mbritsevatel sanduraladel suuri leujutusi ning kitsukesed ja haprad sillad le liustikujgede nivad psivat vaid vluvel. Ehkki 1996. aasta leujutus lhkus mitu silda ja purustas teid ning kogukahju hinnati 1015 miljonile USA dollarile, ei ni uputusoht islandlasi heidutavat kellelt ka ei ksiks, kik on kindlad, et kski vulkaanipurse ei saa olla nii vimas, et isoleeriks saare kaguosa pealinnaregioonist tielikult.


Jkulsrlni laguun on pimestavalt kaunis jmgedejrv liustiku lunaserva ja mere vahel. Laguun paikneb vrvikates jaja setetes, mis on kujunenud sna lamedas, kuid laias orus. Kige krgemas kohas on jsein le kolmekmne meetri krgune ning jjrvevesi voolab kilomeetrite kaupa j all. Voolav vesi kergitab jlaama ja paneb selle kummuma. Nii murduvad liustikust tohutud trkiissinised, hallikassinised vi valged jmed, kvad kui teras, mis triivivad algul sna aeglaselt, kuid je suudmele lhenedes ha kiiremini liustikujevoogudes alla mere poole.

Kahekmnendal sajandil on liustiku pindala tublisti vhenenud ja liustikukeeled on viimase neljakmne aasta jooksul ligi 23 kilomeetrit taganenud. Laguuni pindala on selle tttu aina suurenenud ning ilmselt pole kaugel see pev, kui laguun end lplikult mereni vlja murrab. Sillaehitajatele islandlastele thendaks see jrjekordset imeehitust, kuna maantee nr. 1 kulgeb praegu just le laguuni ja mere vahele jva lhikese jekese.


Sna sandur on geisri krval teine termin, mis on islandi keelest maailma geomorfoloogia snavarasse judnud. Sandur thendab lauskjat, kergelt kaldu deltakujulist liiva- ja kruusakuhjatist ehk vljauhtetasandikku, mis on kujunenud liustiku serva alt vlja voolavate jsulamisjgede ja -ojade uhtkuhikute liitumise vi kindla sngita liustikuje kuhjetegevuse tttu. Eestis geograafiat ppinule seostub sandur helekollase liivaga, valgusrikka mnnimetsaga kaetud tasandikuga. Islandi kige tpilisemale sandurile, Skeiarrsandurile judes tabas mind aga llatus: sanduriks nimetatud ala oli tiesti lage ja tumeda maapinnaga. Lagedus oli muidugi teada, aga tumedat tuhakarva liiv oli kll ootamatu. Islandil ongi liiv peamiselt basaltne, mis annab liivateradele ja kruusatkkidele tumeda vrvi. Sellest erinevusest hoolimata oli pnev kujutleda, et prast mandrij sulamist vis ka Eestimaa kohati selline vlja nha ehkki mitte kll basaltselt tume, vaid ikka hele.


1. Loopmann, August 1979. Eesti NSV jgede nimestik. Tallinn, Valgus.

2. Subglacial eruption in Vatnajkull, Iceland. http://www.norvol.hi.is/bard3.html


Helen Alume (1975) on Tartu likooli geograafia instituudi doktorant, kis Islandil doktorantide kursusel tnu NORFA rahalisele toetusele.



Helen Alume
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012