Eesti Looduse fotovõistlus
2008/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2008/2
MEIE PURAVIKKE 2

VÕRK-KIVIPURAVIK söödav

Boletus reticulatus

Sünonüüm B. aestivalis


Kübar hele- kuni pähkelpruun, peenelt viltjas, nõrgalt kleepuv; algul poolkerajas, hiljem padjataoline, kuni 20 cm. Torukesed noorelt valged, hiljem oliivkollased kuni kollakasrohelised, vabad või sügavnõgusalt jalale kinnitunud, suhteliselt pikad; poorid sama värvi, väikesed, ümarad. Jalg kübara värvi või heledam, aluseni jämeda valge võrguga (vt. pilti), jämenuijas, kuni 20 × 6 cm. Seeneliha valge, kübaranaha all pruunikas, paks, tihe, pähklimaitse ja meeldiva lõhnaga. Eospulber oliivkollane, heledam kui harilikul kivipuravikul. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 14–17 × 4–8 µm.

Lehtmetsades, eeskätt seotud tammega, ilmselt lubjalembene, sage Lääne- ja Põhja-Eestis ning läänesaartel. VI–IX. Hinnatav söögiseen värskelt.

Sarnased liigid: harilik kivipuravik; kõivu-kivipuravik; jalg mõlemal ainult ülaosas peene võrguga.

MÕRU KIVIPURAVIK mittesöödav, tammeleht

Boletus radicans


Viljakehad värvuvad katsumisel ja murdel kiiresti tintsiniseks. Kübar pruunikashall, vatjas-sametjas, kuiv, kuni 20 cm. Torukesed hele- kuni oliivkollased, jalale nõgusalt kinnitunud; poorid sama värvi, väikesed, ümarad. Jalg helekollane, vahel kitsa punaka vööndiga, peene valkja võrguga, jämenuijas, pikalt juurduv, kuni 13 × 8 cm. Ebameeldiva lõhnaga. Viha. Seeneliha valge. Eospulber oliivivärvi. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 12–16 × 4–6 µm.

Laialehistes metsades, puisniitudel, lubjalembene, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel, harva. VII–IX. Mittesöödav.

Eesti punases raamatus, haruldane; II kaitsekategooria, korjamine seadusega keelatud.


KÕIVU-KIVIPURAVIK söödav

Boletus betulicola


Kübar valkjas, ookerkollakas kuni helepruun, kleepuv, kuni 20 cm. Torukesed noorelt valged, hiljem määrdunud- või oliivkollased, vabad või jalale sügavnõgusalt kinnitunud; poorid sama värvi, väikesed, ümarad. Jalg valge või helepruunikas või -hallikas, ülaosas peene valge või helepruunika võrguga, silinderjas või nuijas, kuni 20 × 5 cm. Seeneliha valge, paks ja kompaktne. Eospulber tume-oliivivärvi. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 14–18 × 4–6 µm.

Kaasikutes, sagedamini Kesk- ja Lõuna-Eesti metsades. VII–X. Hinnatav söögiseen värskelt.

Varem peetud hariliku kivipuraviku vormiks või teisendiks.


TAHMPURAVIK mittesöödav, tammeleht

Porphyrellus porphyrosporus

Sünonüüm P. pseudoscaber


Kübar helehallikas- kuni tumepruun, vahel punakate plekkidega, jätab alati tahmunud mulje, vajutamisel muutub mustjaks; viltjas või sametjas, ümarast padjakujuliseni, kuni 16 cm. Torukesed hallikad, oliivhallid kuni mustpruunid, jala külge kasvanud; poorid laiad, nurgelised, vajutamisel muutuvad siniseks, punakaks või mustpruuniks. Jalg hele kollakashall kuni hallikaspruun, tipus peaaegu nõgimust, pikitriibuliselt peenelt punkteeritud, silinderjas või nuijas, kuni 16 x 4 cm. Seeneliha valge kuni kollakas, lõikekohalt muutub roosaks, siniseks või roheliseks, hapuka lõhnaga, kibekas. Viljakehast pigistatud mahl värvib paberi roheliseks. Eospulber punakaspruun. Eosed käävjas-ellipsoidsed või värtenjad, 15–19 x 6–8 µm.

Liivastes okas- ja segametsades. Leitud üks kord Jänedalt Jänijõe kaldalt segametsast, augustis. Mittesöödav ebameeldiva maitse tõttu.

Eesti punases raamatus, haruldane, korjamine taunitav.


SOOMUSPURAVIK mittesöödav, tammeleht

Strobilomyces floccopus

Sünonüüm S. strobilaceus


Kübar hallikas kuni tumepruun või peaaegu must, paksult viltjas-ebemeline, hiljem kollakashallil põhjal katusekivitaoliste paksude mustpruunide turris soomustega, servas vatjas-ebemeliste rõngasloori jäänustega, ümarmunajas kuni kumer, kuni 15 cm. Torukesed valkjashallid kuni tumepruunikad, jalale külge kasvanud või veidi laskuvad; poorid samavärvuselised, laiad, nurgelised; vajutamisel muutuvad mustjaks. Jalg kübaraga samavärvuseline, vatjas-ebemelise hallika rõngaga, tipus sooneline, sageli nõrga võrguga, allpool vatjas-kiuline, kuni 15 x 2 cm. Rõngas kiiresti kaduv. Seeneliha hallikasvalge, murdekohtadel värvub algul punakaks, kollakaks, roosakaks, heleoranžiks või määrdunudhalliks, lõpuks mustaks; vatjas, vastiku lõhna ja maitsega. Eospulber mustjaspruun. Eosed munajad kuni peaaegu kerajad, võrkja ornamentatsiooniga, 10–13 x 8–10 µm.

Seni leitud vaid üks kord Tallinna lähedalt Raudalu männikust, oktoobris. Mittesöödav ebameeldiva maitse tõttu.

Eesti punases raamatus, eriti ohustatud, korjamine taunitav.

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet