Eesti Looduse fotov�istlus
12/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 12/2002
Vesi lheb ra

Sellest on varsti poolsada aastat, kui Leterma vahtkonnast parvetati jge pidi palke ja kttepuid Rannapungerja poole. Raielankidelt jersetele heinamaadele vlja veetud palkide virnad kippusid allavett parvepoiste kte jutagi: nii laialt voolas vesi le kallaste. Aastate keskmine jminekuaeg oli 14. aprillil. Kui veevool oli vga tugev, pidi sillavaht hoolas olema, et palgid kitsast silla-alusest lbi mahuksid ega jks murdu. Siis vis natukese ajaga vee peale prand kujuneda ning vledad Lemmaku ja Roostoja mehed asusid palgilt palgile hpates seda prandat pootshaakidega lahutama.

Prast maiphi, kui ilmad lksid soojaks, tuli kiirustada. Vesi alanes, vool ji vaiksemaks, kasepakud kippusid vee alla vajuma ja meestelgi tuli pllut aeg. Suvel selgus, et sillataguse hauakoha phi on kttepuudega lausa kaetud. Otsustasime need sealt vlja tmmata ja les laduda. Saime kaks riita, vist ligi kmme ruumimeetrit. Seal nad jekaldal seisid, kuni tuli aru anda riigi varandusele ke klgepanemise prast.

Oli 1950. aastate teine pool. Parvetamine lpetati kogu Eestis. Arvan, et rohkem puidukadude kui vete prast. Elektrijuhtmeid kaitsva vooliku klge kinnitatud mootorsaagide asemel veti kasutusele moodsamad. Metsadesse rajati aherainest teid, kvartalisihte pidi seati liipreid ja liikuma vagunid, estakaadidel laaditi jrelkrudega veoautodele tistvesid. Koormad olid 15-tihumeetrised. Aga metsade mahavtmisega polnud sellal veel nii kiire kui praegu, lageraiet ei tehtud suvel.

Leterma metsavahimajja kolis suveks metsamelioraator, kes kavandas kuivenduskraave. Kuuekmnendate algul otsustati jge svendada. Kopp tmbas jephjast vlja kivikva tammetve nn. musta tamme, millest mned endale pussipea voolisid. Lheduses tammi polnud, kll aga pidid saemehed maha vtma palju jerseid prnasid, knnapuid, jalakaid ja saari.

Kui ksin minu kunagises kodukohas nd elavatelt noortelt, kuidas seal lheb, saan vastuseks: Hsti lheb, aga Letermal ei ole vett. Jes vesi seisab ja kaevuvesi on halb. lesvett Nissipllu pool on kll koprapais ja allavett Juuditoomakuusiku kohal teine, kuid jgi on kohati kuiv. Puane suvi pole ainuke phjus nii on see olnud juba mnda aastat, et jkke ei tule vett. Krika oja on kuiv, Mdamnniku kraav on kuiv, Prnassaare kraav on kuiv, kuivad on kik teised kust peakski jgi vett saama.

Niikaua kui mletan, on Leterma jes olnud vett, Sgav-augus koguni le pea. Sgav-august on jrel vaid nimi. See on nagu muistsetel aegadel, kui veekogusid usuti ra rndavat, otsekui oleks neil meelt ja mistust.

sjane taastrkk Oskar Looritsa koostatud raamatust Endis-eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust (2002) sisaldab rahvaprimust ka veekogude rndamisest. Kige enam on Eesti Rahvaluule Arhiivis kirjapanekuid rarnnanud jrvedest. Teinekord jb alles ase, vahel juhtub, et rnnuteel vajub osa jrve kuhugi lohku ja asub seal praegugi. Enamasti ei kao rahvajuttude jrved ndalatega, nagu kevadrndel luikesid meelitav sulaveelaam Assamalla luhalt. Jrved asuvad teele ja laskuvad musta pilvena, inimesi, kariloomi ja ehitisi alla mattes.

Miks jrved ra rndavad? See rnnumotiiv peaks prit olema juba ristiusueelsest ajast. Vesi on puhtuse smbol ja indikaator: kui inimene eksib eetiliste normide, tabude, korra vastu, rndab jrv ra. Rahvaprimuses juhtub see, kui rtel unustab armutotuse (Ruge Paenujrv ehk Vahtsn jrv), kui de-venda slmivad abielu (Kaali jrv, Otep Valgjrv), kui jrve kaldale hakatakse linna ehitama (Vagula ja Tamula), kui sandile ei anta pulmamajas seks peavarju (Valgjrv Meenikunno lhistel), jrvele ei anta nime (Saadjrv, Urvaste Uhtjrv), kaks omanikku tlitsevad metsa vi maatki prast (Koigi jrv Saaremaal), kalu raisatakse (isu jrv) vi solvatakse (Vrtsjrv), td tehakse phapeval (Saadjrv, lemiste jrv). Rohkem kui sajas rahvajututekstis on veekogu lahkumise phjuseks vee reostamine (Jaanikivi allikas Meeksis, Uljaste jrv, Vrtsjrv, Mustjrv Viru-Jaagupi lhedal jpt.), sest klanaised pesevad jrves pesu, naine peseb lapsemhkmeid, heinalised uhuvad piimalhkreid, tdruk peseb soolikaid vi visatakse vette elavhbedat. Seegi tekst on Oskar Looritsa raamatust, kirja pandud 1889. aastal:

Malla Lageliival oli vanal ajal suur jrv. Kord suri misa kari ra ja surnud loomad kanneti jrve. Siis tusis jrv oma vanast paigast les ja lks Uljastile. Kalad, mis jrves elasid, kadusid enamiste kik teele. Tee pl on ks suur must hrg jrve ees kinud, ja kuhu hrg maha laskis, sinna ji ka jrv seisma.

Leterma suurveeaegadest on juba hulk aastaid mdas. Puhast vett aina napib. Kes mistaks, misprast rgiti neid ndseks unustusse jnud lugusid ennemuiste siis, kui vett oli klluses?


Mall Hiieme (1937) on Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur, endine Leterma vahtkonna metsavaht.



Mall Hiieme
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012