Eesti Looduse fotovõistlus
2008/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/3
Väikese Punamütsikese vallutusretk Maarjamaale

1999. aasta kevadel kirjutas Asko Lõhmus Eesti Looduses Lumivalgekesest. Too oli Eestisse vilksamisi ka varem sattunud, ent kui teda 1998. aasta suvel Läänemaal tegutsemas nähti, tundus, et tegu pole enam juhuse või eksirännuga. Kas ta ei võiks ka Eestis pesitseda? Lumivalgekese varjunime all esitles Asko Lõhmus tamme-kirjurähni [7]. Tänavu möödub 1998. aasta vaatlusest täpselt kümme aastat ja ettekuulutus on tõeks saanud. Võib öelda, et tamme-kirjurähn on marsisammul sisenenud Eesti territooriumile ja liigub siin sihikindlalt edasi Läänemere poole.

Tamme-kirjurähn on väikest kasvu ja ennekõike torkab silma tema erepunane pealagi (# 1, 2, 3). Seetõttu ärme kutsume teda mitte Lumivalgekeseks, vaid Punamütsikeseks. Punane pealagi on siiski iseloomulik veel kahele meie kirjurähniliigile, tähtsaim määramistunnus on hoopis põsemuster: haberibaks nimetatav must põsetriip ei ulatu erinevalt teistest meie kirjurähnidest nokani ega puutu kokku ka kuklaga. Kui juurde liita veel valged pagunid õlgadel, roosa sabaalune ja mustad triibud alaküljel, võime olla täiesti kindlad, et tegu on just tamme-kirjurähniga. Tundub keeruline, kuid uskuge – kui teda kohtate, tunnete ta kohe ära.

Kasvult on Punamütsike õige tilluke, vaid pisut suurem kui meie väikseim rähn, väike-kirjurähn. Nii on ka tema nokk silmatorkavalt pisike, loodud puupragudes nakitsemiseks, mitte suuremaks lammutustööks. Seetõttu kuuleb tema toksimist harva. See-eest on tamme-kirjurähni hääl väga vali ja unustamatu. Kõikjalekostev “vää-vää-vää” meenutab pigem mõne suurema looma hädakisa. Samasugust häält võiks ehk teha Punamütsike, kui kuri hunt teda ründab.

Esimest korda kohtasin tamme-kirjurähni umbes kümme aastat tagasi Lätis Koiva jõe kaldal. Õieti sain ma seda teada tagantjärele. Pidasime parajasti piknikku, kui vastaskalda metsast hakkas kostma kohutavat kisa, justkui oleks inimene hädas. Mõistsin küll, et see on lind, kuid kes täpselt, jäi mõistatuseks. Mõni aasta hiljem tamme-kirjurähniga esimest korda Eestis kohtudes tuli kohe äratundmine – see ta just oli.


Euroopa põlisasukas. Tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius) elutseb eelkõige tamme- ja pöögimetsades. Peamiselt on ta Euroopa lind, kuid levila ulatub ka Aasia lääneossa. Levila lõunaserv kulgeb Hispaania põhjaotsast Vahemere äärde Kreekas ja Türgis, põhjapiiriks ongi Eesti. Eelmisel sajandil asustas tamme-kirjurähn ka Lõuna-Rootsit kuni meie laiuskraadideni, kuid suri seal välja 1980. aastaks [5].

Liigi arvukus ja levila on üldiselt püsinud stabiilne, alates eelmise sajandi teisest poolest on siiski märgata mõningaid muutusi. Levila lõunaosas on arvukus hakanud kõikuma või vähenenud, läänes ja põhjas on liik aga vallutamas uusi alasid. Kadumise peamiseks põhjuseks peetakse muutusi metsamajanduses, eelkõige laialehiste metsade kadumist [2, 3, 5]. Võimalik, et levimisele on kaasa aidanud ka palju räägitud kliima soojenemine.


Ei saa me läbi Lätita. Enne kui rääkida Punamütsikese vallutusretkest Eestis, on paslik vaadata, mis toimub meist lõunas. Aastatel 1980–1984 kohati tamme-kirjurähni neljas paigas Läti keskosas [8]. Esimene pesa leiti aastal 1985 ja siitpeale ei olnud enam tagasiteed. 1993. aastaks oli leiukohti teada juba 48, sealhulgas mõned üsna Eesti piiri lähedal. Arvukuseks hinnati koguni 1500–2000 paari [1]. Esimesest pesaleiust polnud möödas isegi kümmet aastat. Tõeline võidumarss! Tänapäevaks on Punamütsikese saagiks langenud üpris ühtlaselt kogu Lätimaa. Pole ime, et Asko Lõhmus 1999. aastal küsis: kas ka Eesti?


Vallutusretk Maarjamaale. Eesti tamme-kirjurähnide teadaolev ajalugu algab nii kaugest ajast kui 1895, mil vaadeldi ühte isendit Saaremaal. Järgneb peaaegu sajand vaikust kuni aastani 1990, kui üks noorlind sattus sügisel Kabli linnujaama püünisesse ja rõngastati. Kolm aastat hiljem kohati Viljandimaal esimest vabaduses viibivat lindu, kuid ka see oli sügisene vaatlus ja “ohtu” ei aimatud [4].

Nüüd jõuame tagasi loo algusesse. 1998. aasta suvel, rähnide pesitsusaja lõpus, leiti üks Punamütsike rahulikult toimetamas sobivas elupaigas Läänemaal ning järgmise aasta kevadel tabati üks otse Soomaa rahvuspargi südames. Et siis olid meile juba teada revolutsioonilised sündmused Lätimaal, tekkis põhjendatud küsimus, kui kaua Eestigi suudab vastu panna.

Pomm lõhkes 1999. aasta lõpus. Põlvamaal Räpina mõisa pargis püüdis linnumees Janek Eltermaa rahumeeli tihaseid, et neid rõngastada, kui püünisesse sattus tundmatu lind. Õnneks ei löönud mees verest välja, haaras määraja järele ja jõudis ainuvõimalikule järeldusele: tamme-kirjurähn. See polnud kõik, talve jooksul jäi lõksu veel kaks samasugust lindu. Rõngastatud linde hakati hoolega jälgima ja tulemus ei lasknud end kaua oodata: 2000. aasta 18. aprilli varahommikul avastas sama mees tamme-kirjurähnide paari endile tamme sisse pesa uuristamas. Samas pesas koorusid maikuus kaks esimest teadaolevat tamme-kirjurähni poega Eestis. Kahjuks kadus üks vanalindudest ja pojad hukkusid ilmselt nälja tõttu [6].

Nüüd oli linnusõpradel põhjust silmad lahti hoida. Tasapisi hakkas tulema teateid tamme-kirjurähnide kohta ka mujalt. 2004. aasta lõpuks oli teda nähtud juba kolmeteistkümnes paigas ja teada esimene õnnestunud pesitsus Võrumaal. Lõplikult lõi Punamütsike ukse jalaga lahti 2005. aastal: lisandus kakskümmend uut leiukohta ning leiti kaks pesa. Pärast seda on teateid tulnud igal aastal. 2007. aasta lõpuks oli Eestis teada 58 tamme-kirjurähni vaatluskohta (# 4, 5), 6 pesitsuspaika ja hulganisti võimalikule pesitsusele viitavaid vaatlusi (# 5). Liigi püsivamad tugipunktid on Räpina mõisapark, Vana-Vastseliina lossivaremed Võrumaal, Tartu Raadi kalmistu ning Pühajärve mõisapark Valgamaal.

Vaadates tamme-kirjurähni levikukaarti Eestis, oli veel üsna viimase ajani näha, et rindejoon kulges kena kaarena täpselt Eesti keskkohast: üksikute vaatlustena Matsalust läbi Valgu ja Türi Alatskivini. Lõuna-Eesti oli ühtlaselt vallutatud, kuid põhja pool rindejoont mitte piuksugi. Selle illusiooni hajutas siinse loo kirjutamise ajal juhuslikult saabunud erakorraline teade: juba alates 2006. aasta kevadtalvest on tamme-kirjurähn igal aastal olnud sage külaline lindude toidulaual Sagadi mõisas Lahemaal, nähtud olevat isegi kahte isendit. Tõestuseks on olemas ka fotod (# 3).

Sellega on rindejoon murtud (# 5) ja lugu nüüdseks lõppenud. Arvatavasti ootab meid ees sama saatus mis Lätit. Küsimus ei ole enam ajas, vaid – kuhu edasi? Soome ...


Kuidas Punamütsikest leida? Levila põhiosas elab tamme-kirjurähn peamiselt laialehistes metsades ja parkides, eelistades pöögi- ja tammemetsi, aga ka sega- ja lehtmetsades [3, 5]. Lihtsaim juhis Eestis tamme-kirjurähni leida on järgmine: võtke teedeatlas, otsige üles mõni koht, kus on mõisa märk, ning seal ta elabki. Sama hästi sobib näiteks mõni vanem kalmistu või puisniiduilmeline paik. Peaasi, et leiduks hästi vanu puid, eelistatult tammesid, ja sobiv ala peaks olema vähemalt kolm-neli hektarit suur. Eestis on enamik tamme-kirjurähne leitud parkidest, mõni ka laialehisest metsast, jõeäärsetest puistutest või puisniidult. Leht- ja segametsadest on Eestis seni teada vaid kolm vaatlust.

Tamme-kirjurähn on iseloomult üsna tagasihoidlik ja vaikne tegelane. Ei ta kopsi ega lammuta, trummelda ega rapsi nagu suurem ja tuntum suguvend suur-kirjurähn. Punamütsike askeldab vaikselt omaette, ronides vilkalt mööda vanemate puude tüvesid ja peenemaid oksi ning otsides toidupoolist peamiselt koorepragudest. Nii võib ta kergesti märkamata jääda. Teine lugu on kevadel, kui kired lõkkele löövad ja lind unustab oma tagasihoidliku loomu. Kõige lihtsam on tamme-kirjurähni leida märtsist mai esimese pooleni. Siis reedab ta ennast üle pargi või metsa kostva valju kisaga: “Vää-vää-vää!” Kui te kohe pargiservas tema häält ei kuule, tehke väike jalutuskäik. Mööduvat võõrast kipub ta sageli valju kisaga tervitama.

Niisiis, silmad lahti ja kõrvad kikki! Tamme-kirjurähni vaatlustest palun teada anda aadressil rihokinks@gmail.com


1. Bergmanis, Madars; Strazds, Maris 1993. Rare woodpecker species in Latvia. – The Ring 15: 255–266.

2. BirdLife International 2004. Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status. – BirdLife Conservation Series No. 12. Cambridge, UK.

3. Cramp, Stanley (ed.) 1985. The Birds of the Western Palearctic, Vol. IV. – Oxford University Press, New York.

4. Eesti linnuharulduste kõik aktsepteeritud vaatlused seisuga 13.10.2007: http://www.eoy.ee/yhing/hk/hk_koik20071013.pdf

5. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. (eds.) 1997. The EBCC Atlas of European Breeding Birds: Their Distribution and Abundance. – T & AD Poyser, London.

6. Kinks, Riho; Eltermaa, Janek 2000. Tamme-kirjurähnid Räpinas. – Hirundo 2: 109–110.

7. Lõhmus, Asko 1999. Rähnide kevad. – Eesti Loodus 50 (2/3): 66–70.

8. Viksne, J. (ed.) 1989. Latvijas ligzdojoðo putnu atlants 1980–1984. – Riga Zinatne.



Riho Kinks
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet