Eesti Looduse fotovõistlus
2008/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2008/3
Mereäärne rada Kiidevast Puisesse

Piki Matsalu lahe põhjaranda, Kiideva ja Puise vahel kulgeb mõnus matkarada, kuhu on oodatud kõik, kel huvi mereläheduse vastu ning soov tutvuda siinse lehtmetsa ja puisniitudega.

Jõudes Tuuru pealt Matsalu lahele üsna lähedale, käänab kruusatee järsku vasemale Kiideva Kalaküla poole. Selle pöörde juures tasub peatuda, et teha rännak Kiideva matkarajal.

Teekond viib mereäärsesse lehtmetsa, puisniidule ning Lõpre tamme juurde, sealt edasi võib suunduda Puise küla poole või tulla hoopis tagasi ja jätkata retke piki lahe äärt, kuniks samuti küla talud ette tulevad. Rännak Kiideva rajal on parasjagu pikk: Puisesse ja tagasi umbes seitse kilomeetrit. Kui aga siht on jõuda päris poolsaare ninale, tuleb valmistuda veelgi pikemaks retkeks.


Kõige otsem tee kahe küla vahel. Omal ajal oli piki Matsalu lahe äärt, Puise metsa merepoolset serva pidi kõige lühem viis, et pääseda Kiideva külast Puisesse. Toona kasutati seda teed üsna sageli: käidi jala või sõideti hobuvankril ühest külast teise asju ajama. Praegusajal on rada üsna rohtunud, kuid siiski parajalt lai ja korralik, et ka jalgrattaga õnnestuks siin liigelda.

Nii Puise kui ka Kiideva külaelanike traditsiooniline tegevusala on pikka aega olnud kalapüük. Eesti vabariigi ajal, 1930. aastatel oli Kiideva kogu Läänemaa peale kõige olulisem kalapüügikeskus. See elatusala edenes siin veelgi hoogsamalt nõukogude ajal, mil rajati kalurikolhoos Kiideva Kalur ning Puise ninasse hakati ehitama korralikku kalasadamat.

Siinse kalapüügi kohta on võib kuulda ka huvitavaid legende, millest üks jutustab Matsalu lahe lestadest: kunagi elanud Matsalu lahes Puise nina all rohkelt lestakala, mida Kiideva kandi kalamehed usinalt püüdmas käinud. Lestarikkus meelitanud siia kaugemaidki mehi: head kalasaaki tulnud nõutama kuuralased. Kiideva meestele säärane asi loomulikult ei meeldinud ning nad püüdnud võõraid minema ajada. Kuuramaa mehed öelnud seepeale: “Me küll läheme ära, aga võtame lestad kaasa!” Pärast seda pole Matsalu lahes enam lesta olnud.

Peale kalapüügi on Puise-Kiideva kandis tegeldud ka põllumajandusega: rannaniitudel ning puisniitudel karjatati loomi, viljakamatel maalappidel hariti põldugi – maa on üldiselt siin siiski väheviljakas, kivine või liivane.

Kunagi valmistati ja põletati siin kandis ka tellist. Matkaraja algusosas paistab keset põldu puude varjus talukoht, mille asemel olevat olnud savitöökoda. Veel praegugi pidavat sealt tellisetükke päevavalgele tulema.

Kiideva matkaraja algus, nagu juba mainitud, kulgeb põllu serval. Tee on siin mõlemalt poolt palistatud puudega, mändide ja kaskedega, mis on istutatud mõnikümmend aastat tagasi, et kaitsta põlluala merelt puhuvate tuulte eest. Sügisel annavad selle puudevöö kolletavatele kaskedele lisaks tooni mõned erkpunaste viljadega kibuvitsapõõsad.

Vahel on kase-männiallee hõredam, kohati katkendlikki – siis on Matsalu lahe sinine veeväli ning randa katkematult palistav roostikuvöö paremini paista. Lindude rändeaegadel peatub lahe rannikuvees hulgaliselt luiki, parte, hanesid, kuid siit, Puise poolsaare kaudu kulgeb veel paljude teiste rändlindude teekond.


Puisniitudest sai lehtmets. Enamjaolt kulgeb Kiideva loodusõpperada aga Puise metsa serval varjulisel metsateel. Rajaäärsetelt teabetahvlitelt leiab joonistused ning tutvustused siinse metsa kõige tavalisemate taimeliikide kohta. Tegu on üsna märja pinnasega lehtpuistuga: siin on tammesid, sarapuid, pärnasid, pajusid, pihlakaid, haabasid, kuslapuid, vahtraid, toomingaid jt. Säärased niiskevõitu laialehiste puuliikidega metsad on levinud ka mujal Matsalu rahvuspargis ning Lääne-Eesti madalikul.

Nii tihe kui praegusajal pole Puise mets siiski kogu aeg olnud. Suurem osa sellest metsaalast oli kunagi, viimase paarisaja aasta jooksul puisniit või -karjamaa. Vähehaaval hakkasid puisniidud kinni kasvama alates 1950. aastatest, kui niitmine aina harvemaks jäi. Siiski saab puisniidulapikesi siin praegugi näha: üksikud avarad paigad on alles, osa metsaalust on aga hiljaaegu võsast puhastatud ning puisniitudele omase ilmega.

Endistele puisniitudele viitavad ennekõike suured sarapuupõõsad, vanad harali okstega tammed, kased ja haavad. Keerates Lõpre tammele suunava viida juures paremale, jõuamegi ühele sellisele korrastatud niidule. Pinnas on siin paiguti liigniiske, mistõttu tee Lõpre tammeni kulgeb vonklevalt pisut kuivemat jalgealust otsides.

Lõpre tamm on Puise metsa arvukatest tammedest ainuke, mis looduse üksikobjektina looduskaitse alla võetud. See põlispuu kasvab samanimelise talu juures matkatee ääres. Tammemürakas on Eesti looduse infosüsteemi andmetel, Hendrik Relve mõõtmiste järgi, 20 meetri kõrgune, ümbermõõt ulatub aga nelja meetrini [1].


Puise külast ninani. Lõpre tamme juurest on Puise küla südamesse astuda veel pisut alla kilomeetri. Selles vanas kalurikülas on nüüdseks üksjagu elamisi kasutusel vaid suvilatena, kuid on ka püsiasukaid. Muide, meenutades 2005. aasta jaanuaritormi, oli Puise küla üks neist, kus meri oma võimu näitas ning madalamad kohad, sealhulgas külasse suunduva tee vee alla uputas.

Puise ja selle lähikonna külad on aegade jooksul paljutki näinud ja üle elanud. Meie riigi ajaloos oli üks kõnekaim sündmus siin kandis 1944. aasta septembris. Tol kõledal sügiskuul kogunesid Puise poolsaarele paljud eestlased, et paatidega Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pageda. Siia tulid ka tolleaegse Eesti valitsuse liikmed (Otto Tief, Hugo Pärtelpoeg jt.), sest Rootsis asuva eesti keskusega oli raadio teel kokku lepitud, et saadetakse paat Puisesse Põgari küla lähedale Tauksi saare taha 22. septembri õhtuks [2]. Poolsaarel ootel olevate inimeste hinges valitses hirm ja paanika, sest tormise ilmaga oli riskantne merele minna, polnud ka piisavalt paate ja Rootsist teel olev kiirpaat hilines, Vene väed aga liikusid Tallinna poolt iga päevaga aina lähemale. Paljud andsidki alla ning liikusid sisemaale tagasi, ühtlasi nurjus valitsusliikmete päästmine; põgeneda õnnestus vaid mõnekümnel.

Mööda poolsaare peateed nina poole jalutades avanevad teelt vaated merele ning taamal paistvatele laidudele: lähedamal on Kakrarahu, selle taga pisut kaugemal Kumari laid ja veel mõned tillukesed rahud. Kitsa maasääre sadamapoolselt küljelt paistab üle Matsalu lahe suudme aga Saastna poolsaar.



1. Lõpre tamm – http://eelis.ic.envir.ee/w4/default.asp?topic=qry.ALA&id=439&action=view

2. Pinn, Voldemar 1994. Põgari külast ja sellest, mis seal 1944. aasta septembris juhtus. September 1944 – Põgenemine. Punane Terror ja Läänemaa. Haapsalu.



KATRE PALO
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet