Eesti Looduse fotovõistlus
2008/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/4
Intensiivpõllumajandus vajab, kuid hävitab tolmeldajaid

Marika Mänd on sündinud 1954. aastal Pärnus. Lõpetas Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. keskkooli 1973 ning Tartu ülikooli 1978 zooloog-ökoloogina. Kaitses 1994 magistritöö (“Lutserni tolmeldamise efektiivsus ja selle suurendamise ökoloogilisi võimalusi Eesti tingimustes”) ning 2000 filosoofiadoktori väitekirja (“Kimalased Eesti põllumajandusmaastikus”). Töötanud 1978–1992 zooloogia ja botaanika instituudis, 1992–2004 taimekaitse instituudis ning alates 2005. aastast EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudis, praegu dotsent. Uurinud põhiliselt tolmeldamisökoloogiat. Tänavu sai EV teaduspreemia (kollektiivi juht) põllumajandusteaduste alal (“Tolmeldajad ja kultuurtaimede tolmeldamist mõjutavad tegurid”).

Reet Karise on sündinud 1977. aastal Tallinnas. Lõpetas Tartu 16. keskkooli 1995 ja Tartu ülikooli 2000. aastal zooloogina. Kaitses magistritöö EMÜs 2003 (“Kimalaste selektiivne õievärvi valik hübriidlutsernil”) ning filosoofiadoktori kraadi 2007 („Mesilaselaadsete korjekäitumine ja füsioloogia: insektitsiidide mõju”). Praegu töötab EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudis teadurina. Sel aastal sai EV teaduspreemia põllumajandusteaduste alal.

Ants-Johannes Martin on sündinud 1946. aastal Ida-Virumaal. Lõpetas 1965 Kohtla-Järve 5. keskkooli ning 1971. aastal Tartu ülikooli bioloogi-zooloogina. Töötanud 1975–1992 zooloogia ja botaanika instituudis, 1992–2005 taimekaitse instituudis vanemteaduri ja putukate ökofüsioloogia labori juhatajana ning alates 2005. aastast EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudis vanemteadurina. Kaitses filosoofiadoktori väitekirja 2000. aastal EMÜs (“Kaadmiumi mõju metsakuklaste sotsiaalsele homöostaasile ning sipelgate kasutamine keskkonna bioindikatsioonis”). Uurinud peamiselt sipelgate ökoloogiat, füsioloogiat ning putuktolmlemise ökoloogiat. Tänavusel aastal sai EV teaduspreemia põllumajandusteaduste alal.



Teaduspreemia anti põllukultuuride tolmeldajaid käsitleva teadustööde tsükli „Tolmeldajad ja kultuurtaimede tolmeldamist mõjutavad tegurid“ eest. Tolmeldajate tähtsus on teada sajandeid. Milles seisneb uudsus?


Saagi sõltumine tolmeldajatest polnudki praktikutele-põllumeestele nii hästi teada. Pärast Teist maailmasõda intensiivistus põllumajandustootmine eelkõige Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Võeti kasutusele mineraalväetisi ja suuremad masinad, põllupindala suurenes; suurtel aladel hakati kasvatama põhiliselt teravilja ja kartulit ning tolmeldamisega seotud probleeme esialgu ei märgatud.

1990. aastate paiku söödateraviljade osatähtsus põllukultuuride hulgas vähenes, sest inimeste toitumisharjumused muutusid tervislikumaks. Hakati laialdasemalt kasvatama tolmeldamist vajavaid kultuure, eeskätt puu- ja kaunvilju ning õlikultuure.

Probleemi märgati Inglismaal, kui 1990ndate alguses selgus, et tolmeldajate arvukus on kahanenud. Enne 1960. aastaid kasvatati seal palju liblikõielisi kultuure, mille saagikus oli kõrge. Nüüd aga selgus, et saagid on drastiliselt vähenenud. Varem põldudel tegutsenud viieteistkümnest kimalaseliigist on praegu järele jäänud vaid kuus-seitse liiki ja nendegi isendeid on märksa vähem. Vahepeal oli kadunud terve hulk pikasuiselisi kimalasi, kes olid liblikõieliste põhilised tolmeldajad. Lühikesesuiselised mee- ehk kodumesilased ei saa pika putkega õiest nektarit kätte, seetõttu närivad nad õieputke põhja augu ja “varastavad” nektarit, kuid taim jääb tolmeldamata. Pikkade suistega putukas ulatub korjel õies sügavale, saab nektari kätte ja tolmeldab õie.

Tolmeldamiskriis on ilmnenud kõikjal, kus põldu haritakse intensiivselt ja põllumajandusmaastik on muutunud homogeenseks. Tolmeldajate toidutaimi on vähemaks jäänud ja agrokemikaalide laialdast kasutamist peetakse paljude kimalaseliikide arvukuse vähenemise põhjuseks. Insektitsiidid tapavad kahjurputukate kõrval ka tolmeldajaid ja teisi kasulikke putukaid, sealhulgas põllukahjurite looduslikke vaenlasi. Muutunud põllumajandusmaastikus on suurenenud vajadus tolmeldamise järele. Probleem ongi selles, et alles jäänud tolmeldajate populatsioon ei suuda seda enam tagada.

Liblikõieliste seemnesaak sõltub täielikult putukatest. Paljude õunasortide jaoks on tolmeldajate roll samuti ülioluline. Peaaegu 85–92% kõikidest õistaimedest on putuktolmlejad. Kolmkümmend protsenti kogu maailma inimtoidust tuleb tänu tolmeldamisele ning meemesilane suudab vähe tolmeldada võrreldes looduslike kimalastega. Oluline on see looduskaitses, kui me ei tunne taimi tolmeldavaid putukaid. Tolmeldamiskriis ei puuduta mitte üksnes põllumajanduskultuuride, vaid ka kaitsealuste liikide tolmeldamist.


Kuidas mõjutab maastiku struktuur tolmeldajate arvukust?


Me uuringud on näidanud, et isegi üsna liigirikkas ja mitmekesises põllumajandusmaastikus nagu Eestis, on tolmeldajate liikide arv põldudel tunduvalt väiksem kui kõrval paiknevatel poollooduslikel ja looduslikel aladel. Koos geograafidega tehtud tööd näitasid, et kui põllumajandusmaastikust on üle 65% üles haritud, väheneb kimalaste arvukus oluliselt.

Tegime kindlaks kimalaste liigirikkuse ja arvukuse ning analüüsisime põllumajandusmaastiku struktuuri. Ilmselgelt osutusid metsaservad ja muud koosluste piirialad väga tähtsaks oma rohkete õitsvate taimedega. Ootamatult selgus aga, et kimalastele on äärmiselt olulised ka märgalad, just pajude tõttu. Kus on piisavalt pajusid, on kimalaste liigirohkus ja arvukus suurem. Kuigi metsamehed peavad paju metsa umbrohuks, on tähtis hoida metsaservades pajusid nii meemesilaste kui kimalaste jaoks. Talveunest ärganud kimalasemadele ja talvest kurnatud meemesilastele on kevadise puhastuslennu ajal vaja õietolmu ja nektarit, mida sel aastaajal pakub rikkalikult paju. Pajust ja enelatest toodeti esialgu aspiriini ning kindlasti on kevadine paju õietolm tolmeldajatele ka raviva toimega. Pesade rajamiseks on kimalastele väga tähtsad ülesharimata maad, nagu kraavi- ja põlluservad, niidud ja metsahäilud.


Kui oluline on putukamürgi kogus, millega tolmeldajad kokku puutuvad?


Viimasel ajal on teaduses uus teema pestitsiidide väikesed doosid. Taimekaitsepreparaatide kasutusjuhiste järgi ei tohiks mesilased põllupestitsiididega otseselt kokku puutuda. Kui see siiski juhtub, saavad nad hukka. Ohtlikuks on osutunud aga just need doosid, millega kokkupuutel nad kohe surma ei saa, vaid kannavad mürgi pesadesse. Õitsemise ajal ei tohi taimi pritsida, äärmisel juhul vaid siis, kui meemesilased ei ole korjel.

Mesilased ei puutu pestitsiidijääkidega kokku üksnes pritsimise teel. Minimaalsed kogused putukamürke võivad lenduda ka naaberaladelt, isegi puhtimismürkide korral kanduda taimede juhtkudede abil näiteks seemnetest õietolmu ja nektarisse. Nendel juhtudel jõuab mesilaseni üliväike kogus pestitsiidijääke.

Tagajärg on vastsete ja seega ka valmikute väärarengud, tööjaotus peres võib häiruda. Üsna salalik on väikeste pestitsiididooside mõju korjekäitumisele: otseseid mürgistustunnuseid pole, kuid mesilased ei suuda näiteks orienteeruda, ei leia koduteed, ei oska oma tantsuga meetaimede suunda ja kaugust korrektselt edasi anda või halveneb nende õppimisvõime. Hulgisuremist ei pruugi me alati märgatagi. Sotsiaalsetele putukatele on omane, et haiged isendid ei tule tarru surema, ka valvurid ei pruugi neid võõra lõhna tõttu sisse lubada.

Meie töörühma katsed on näidanud, et kui kimalasevastsete toidus leidus väike kogus pestitsiidi, siis hiljem vähenes nende kimalaste korjelendude kaugus. Eelistati lähemal asuvaid taimi hoolimata sellest, et katses olnud karukimalased tavaliselt pesa vahetus läheduses ei korja. Korjeterritooriumi vähenemine võib ajendada peres toidupuuduse ja sigimisvõimeliste järglaste arv lõpuks väheneda. Kõik need on imepisikesed muutused, mis kokkuvõttes avaldavad tugevat mõju. Põllumeheni jõuab see vähenevate saakidena; nõnda suureneb vajadus tolmeldajaid raha eest põllule juurde tuua.


Kui kaua pestitsiidijäägid õitel püsivad?


Oleneb preparaadist. Liiga lühikese toimeajaga pestitsiidi pole ju mõtet müüa, sest kahjurite hävitamiseks on vaja piisavalt aega. Näiteks meil lubatakse rapsi õitele pritsida preparaati Fastac, mille mesilasi peletav toime peaks kestma kuni 48 tundi. Nii meie kui teiste uurijate tulemused näitavad, et alati ei pruugi see nii olla. Preparaadi peletav toime võib jääda alla pere vajadusele nüüd ja kohe toitu saada. Raps on mesilastele väga atraktiivne taim, kes õitseb sageli ajal, kui teisi toidutaimi on vähe.

Mesilasi ohustavad peale putukamürkide ka seenehaiguste ja umbrohu tõrje vahendid. Väga populaarne glüfosaate sisaldav herbitsiid Roundup, mida kasutatakse sageli valel ajal, taimede õitsemisperioodil, uute põllumaade rajamisel, närvutab taime alles paari päeva pärast ning senikaua käivad mesilased pritsitud õitel korjel.


Mil moel erinevad looduslikud tolmeldajad käitumiselt meemesilasest?


Kui meemesilased käivad korjel päeval, siis kimalased alustavad olenevalt ilmast kella 5–8 ajal ning õhtul jäävad nad hulga kauemaks välja, vahel isegi ööbivad õitel. Keskpäeval nad korjel nii palju ei käi. Erandkorras lubatakse insektitsiide õitele pritsida tingimusel, et seda ei tehta meemesilase korjeajal. Võib pritsida õhtust hommikuni ning seega ohustatakse kimalasi otseselt.

Vähe sellest, ka eluviisi erinevused seavad nad suuremasse ohtu võrreldes meemesilastega. Kõige olulisem erinevus: meemesilase ema käib tarust väljas üksnes paarituslennu ja sülemlemise ajal, kuid kimalasema teeb poole korjeajast üksi tööd. Meemesilastel ei jõua saastunud toit seetõttu peaaegu üldse emani: nektar töötatakse ümber töölistes ning mürk akumuleerub eelkõige toidu varujates, ent kimalastel kui sotsiaalselt primitiivsematel putukatel sööb ema otse tarru toodud nektarit, mida ei ole meeks töödeldud.


Kas teil on teavet, kuidas mõjutab mesilaste pidamist põldude mürgitamine Eestis tervikuna? Näiteks Tartumaal Amme jõe lähedal pole mesinike sõnul võimalik mesilasi pidada: need surevad rapsikahjustajate mürgitamise tõttu.


Eestis ametlikult seda infot keegi ei kogu, ka mitte mesinike ühendused. Aeg-ajalt on meile helistatud ja teatatud, et mesilasi saab hukka ja küsitakse, mida teha. Mesilaste hulgisuremine on äsja hirmutavalt laienema hakanud: Ameerika ühendriikides, kus mesilased on hulgi surema hakanud, loodi alles möödunud aastal töörühm, kes kogub selliseid andmeid üle maailma.

Meil ei tehta ka toiduohutuse seisukohast olulisi meeanalüüse. Paljusid vajalikke analüüse ei saaks siin ka tehniliselt teha, küll aga saaks proove saata analüüsimiseks välislaboritesse.


Miks Eesti põllumees niipalju mürgitab?


Kahjuritõrjeks. Kümmekond aastat tagasi tarvitati Eestis agrokemikaale väga vähe: majanduslikel põhjustel. Kuid vahepealse majanduskasvu tõttu suudavad põllumehed neid rohkem osta. Kahjuks on aga kahjurputukatel hakanud tekkima mürgiresistentsus, mis sunnib tootjaid kasutama mitme toimeainega tõhusamaid insektitsiide. See omakorda suurendab põllumajanduse negatiivset mõju mesilastele. Meil on mõnedes piirkondades palju rapsipõlde. Tarude sulgemine põldude pritsimise ajaks vähendab meesaaki, kui eri taimekasvatajad ei koordineeri pritsimistöid ning töötlevad põlde üksteise järel. Mesinik on sunnitud mesilasi tarudes kinni hoidma, kuid see omakorda põhjustab perede stressi.


Kui kaugelt tolmeldajad rapsile lendavad?


Kirjanduse järgi on meemesilane võimeline toidu järele lendama kuni 12 kilomeetri kaugusele. Efektiivne korjeraadius on 1,5–2 kilomeetrit. Talirapsi põllule võivad mesilased lennata ka üle õitsvate õunaaedade, unustades kõik muu. Meemesilase jaoks on rapsi õietolmus vastse arenguks kolme kõige vajalikumat valku keskmiselt rohkem võrreldes teiste taimedega.

Üldlevinud arusaama järgi ei korja kimalased rapsi õitelt toitu, aga meie uuringud näitavad vastupidist. Rapsil käib enamik kimalaseliikidest, ainult teistel kellaaegadel kui meemesilane. Meie katse kimalastega näitas, et ka 1,2 km kauguselt käidi rapsipõllul korjel, eelistades seda ka näiteks lähemal asuvale liblikõieliste taimede põllule.


Kas on tehtud katseid, kui palju on rapsi seemnesaak tänu tolmeldajatele suurem?


Rapsi puhul on see umbes 25 protsenti. Raps on võimeline ka ise tolmlema. Rapsiõies on lühikesed ja pikad tolmukad. Pikemad asuvad küll emakasuudmest kõrgemal, aga õitsemise alguses on tolmukapead väljapoole pöördunud, nii et kui tolmu pudisebki, läheb see emakast mööda. Vaid tuulega võiks see emakasuudmele jõuda. Lühikeste tolmukate tolm on aga väärtuslikum. Kui putukad pole toonud lühikeste tolmukate tolmu emakasuudmele õie varasemas staadiumis, siis vahetult enne närtsimist keerduvad pikkade tolmukate pead sissepoole nii, et vabanev õietolm langeb emakasuudmele.

Isetolmlemise korral valmivad kõdrad eri aegadel ning koristamisel lähevad kaotsi varem ja hiljem valmivad seemned. Putuktolmlemise korral valmivad seemned ühtlasemalt ning lühikestest tolmukatest pärit tolmuga viljastatud seemned sisaldavad rohkem õli.


Kas rapsi saab kasvatada kahjuritõrjeta?


Talirapsi saab kasvatada kahjuritõrjet tegemata, aga suvirapsi mitte. Põhiline rapsikahjur on meie tingimustes hiilamardikas. Ta võib hävitada kuni 80% saagist. Suvirapsile tuleb ta munema juba siis, kui tekivad esimesed õiepungad. See on ka õige aeg hiilamardikate tõrjeks. Pritsida saab vaid siis, kui vihma ei saja ja tuule tugevus ei ületa 4 m/s. Kui pole sobivaid ilmastikuolusid, võib pritsimine jääda õitsemise ajale. Suvirapsi on võimalik ilma kahjuritõrjeta kasvatada vaid piirkondades, kus seda varem kasvatatud pole.


Kuidas saaks maaharija mürke vähem kasutada?


Üks taimekahjustajate ennetava tõrje tähtsamaid meetodeid on elurikkuse säilitamine ja taastamine nii põllul kui ka kogu põllumajandusmaastikus. Kahjuritõrjes on oluline viljavaheldus, mis katkestab eri taimekahjustajate arengutsüklid, vähendades seeläbi nende arvukust.

Peale selle on teisi meetodeid, näiteks on viimasel ajal intensiivsel arendamisel uus püünistaimede nn. tõmba-lükka- (push-pull) meetod, kus kasutatakse teadmisi putukate toidutaime eelistustest. Põhikultuuri lähedusse külvatakse kahjuritele atraktiivne toidutaim, sellele kogunenud kahjurid hävitatakse; vähem atraktiivne põhikultuur saab nii vähem kahjustada, mis omakorda võimaldab mürgitamist vähendada. Eesti maaülikooli taimekaitse osakonna teadlased töötavad välja nn. tõmba-lükka-süsteemi suvirapsi kahjurite tõrjeks.


Kui palju käib põllul meemesilasi ja kui palju looduslikke mesilaseliike?


Oleneb paljudest teguritest, näiteks põllu asukohast – kas põld asub looduskoosluste läheduses või teiste põldude vahel –, kasvatatavast kultuurist ja välja suurusest. Oluline on ka see, kui kaugel paiknevad mesilad. Meie katsed on näidanud, et mesilastarude läheduses on vähe looduslikke tolmeldajaid. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et väikeseperelised kimalased ja teised mesilalaadsed tõrjutakse arvuka meemesilase kõrval alati konkurentsi tõttu korjealalt välja. Peab arvestama, et meemesilane ei suuda mitut kultuuri, näiteks lutserni, põlduba ja punast ristikut, tõhusalt tolmeldada ja seetõttu tuleks vältida tarude toomist vastavatele põldudele.


Mida põllumees saaks teha, et looduslikke tolmeldajaid oleks rohkem?


Tähtis on hoida pesitsuskohti ja pärandkooslusi: need on ideaalsed reservaadid kõikidele looduslikele tolmeldajatele. Samuti tuleb aeg-ajalt niita metsasihte ja metsaservi: need on tolmeldajatele olulised pesitsus-ja toitumisalad ning rohelised koridorid.

Säilitada tuleb märgalasid, metsaservi ja kraavipervi. Need on olulised paju kasvukohad, see on aga kõikidele tolmeldajatele väga tähtis kevadine toit. Samas peab olema õitsevad toidutaimi kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Seetõttu on entomofiilsed kultuurtaimed nagu liblikõielised, õlikultuurid jt. olulised ka tolmeldajatele.

Praegu uurime koostöös põllumajandusuuringute keskusega, kuidas mõjutavad keskkonnahoidliku tootmise toetused kimalaste liigirikkust ja arvukust. Esialgsed tulemused on päris huvitavad: kui maastik on mosaiikne ja mitmekesine ning kompensatsioonialadega, kus tolmeldajad saavad elada ja koguda toitu sel ajal, kui seda põllult ei saa, siis pole probleemi, kas majandatakse intensiivselt, keskkonnasäästlikult või mahedalt. Kui on tegemist suurte intensiivselt majandatavate põldudega nagu Tartu- ja Jõgevamaal, on kimalaste arvukus selgelt väiksem.

Kõik mesilased eelistavad korjealana rikkalikult õitsevaid alasid. Mahetalunik peab kasvatama liblikõielisi kultuure, tagama viljavahelduse ja keelatud on pestitsiidide kasutamine. Mahetalumaa on seega teatud pelguala ka põllumajandusmaastikus. Aga väga heterogeenses maastikus see nii selgelt ei ilmne: seal on põllud väiksemad ja kõrvalt tulevad intensiivtootmisega aladele ka putukad.


Kas suurpõllunduses on võimalik midagi muuta?


Maailmas töötatakse välja mitmesuguseid meetmeid. Inglismaa taastab uuesti oma hekke. Saksamaal eelistatakse külvata õistaimesegusid põldudele vaheribadena; põllumehel on võrdlemisi lihtne: riba on ühe külvikurea laiune, kasutatakse üheaastasi rohkesti õitsevaid taimi ning see ei takista põllulaama hooldust. Peale tolmeldamise on neil ribadel ka teine ülesanne: toetada parasitoide, kes piiravad enamiku põllukahjurite arvukust ning kes tarbivad toiduks valmikuna nektarit ja õietolmu.

Töödeldes põlde mürkidega, tuleb jälgida, et need ei lenduks põllu piiridest välja ega saastaks kõrvalalasid.


Põlluservad on sageli täis kasvanud suurekasvulisi taimi, kes pole head meetaimed.


Aga ohakat on ka palju ja see on väga hea meetaim. Põlluservi tuleks niita nagu puisniitu, kord aastas või üle aasta. Kraaviperved on paremad kui põlluvaheribad, neid ei harita üles, vaid niidetakse ja raiutakse võsa, nii et kujuneb välja niidukamar. Kümmekonna aasta jooksul hakkavad kasvama niidutaimed. Niisugune kooslus on tolmeldajatele sobilik pesitsuspaik ja toitumisala.


Milline tundub Eesti üldiselt võrreldes naabermaadega? Oleme ikka arvanud, et loodust on meil palju.


Praegune olukord on rahuldav. Väikese maa eelisena saaksime hoida paljut. Meil on küllaltki palju teadlikke ja vastuvõtlikke inimesi, kimalaste kaitsesse on suhtutud mõistvalt. Meil on looduslikult päris heterogeenne maastik, mis suurendab kimalaste arvukust. Samas ei tohi me unustada ohtu, mis tuleneb põllumajanduse intensiivistumisest. Põllumees on rikkamaks saanud ja seetõttu kasutatakse pestitsiide rohkem. Suur oht on mõtlematult järgida pestitsiiditootja kehtestatud tõrje eeskirju, selgitamata, kas kahjureid leidub põllul sedavõrd palju, et tõrje on hädavajalik.


Mis piirangud on mahe- ja keskkonnahoidlikul tootmisel?


Mahepõllumajanduses on selged nõuded: ei tohi kasutada mineraalväetisi ega sünteetilisi pestitsiide ja peab olema tagatud viljavaheldus. Keskkonnasäästliku tootmise puhul on olnud väga vähe piiranguid, kuna euroliit, kes selle tarbeks toetust jagab, lubab arvestada maa iseärasusi. Meil oli siiani kaks nõudmist: kohustus pidada põllupäevikut ja piirata lämmastikväetiste kasutust. Nüüd on lisandunud glüfosaatide kasutamise keeld vahetult enne saagikoristust. Sageli soovitavad tootjafirmad enne seemnete koristamist pritsida teravilju ja rapsi glüfosaate sisaldavate umbrohutõrjevahenditega. See tagab viljade ühtlase valmimise ja vähendab saagi koristuskadusid. Kahjuks jõuavad sel moel glüfosaadijäägid meie toitu.


Kas mineraalväetiste tarvitus mõjutab ka tolmeldajaid?


Jah, kuna mesilasi mõjutab ühelt poolt nektari koostis ja teiselt poolt õite rohkus. Tasakaalustamata väetamine muudab sageli õistaimed tolmeldajatele vähem atraktiivseks. Nad valivad, tõenäoliselt on põhjus nektari koostises ja õierohkuses.


Kuidas talumees saaks luua kimalastele ja teistele looduslikele mesilastele pesitsusolusid?


Enamik kimalasi elab pinnases, kulus ja samblas, osa elab maapinnast kõrgemal kiviaedades, majavoodri vahel, pööningutel, puuõõnsustes, lindude pesakastides jm. Elukoha järgi ehitatakse ja paigutatakse pesitsemiseks kimalasepesad. Mullas, kulus ja samblas elavatele kimalastele kaevatakse pesilad mätaste sisse, asetatakse kulu või samblapolstri alla ning lennuava juhitakse plastvooliku või puutoru abil maapinnale nii, et toru kaudu ei voolaks sadevesi pessa.

Maapinnast kõrgemal elavatele kimalastele on mõeldud samasugused tarud, kuid need torgatakse 50–70 cm kõrguse jala abil sooja ja tuulevaiksesse kohta pinnasesse. Karukimalase peresid müüb Eestis AS Schetelig EV. Euroopas on tegelikult hulk teisigi kimalasetarusid müüvaid firmasid, meile tulevad nad Hollandist firmast Koppert.

Seltsingulised erakmesilased elavad nii pinnasekäikudes kui ka jämedamates taimevartes (vaarikas, pilliroog) ja puidukäikudes. Eri elupaikades saab nende pesitsusvõimalusi avardada kas rookimpudest ehitatud pesilatega või paigutada rookimpe puuvõradesse või katuseräästaste alla.

Pinnases elavatele mesilastele võib põlluäärsetesse kõrgematele kuivadele ja soojadele jäätmaaribadele ning küngastele lükata rohukamarast vabaks mõneruutmeetrised mulla-, liiva- või savipaljandid.



Teaduspreemia laureaate Marika Mändi, Reet Kariset ja Ants-Johannes Martinit küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet