Eesti Looduse fotov�istlus
2008/5



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2008/5
Matk pealinna lähedal, mõnusas metsavaikuses

Harjumaal Metsanurme ja Üksnurme küla maadel kulgeb pikk matkatee. Peale looduse nautlemise saab seal tutvuda mõisahoone, rahapaja leiukoha, maausuliste tammiku ja veel paljude huviväärsete paikadega.

Kümne kilomeetri pikkusel viitade ning kaartidega tähistatud Üksnurme-Metsanurme matkarajal said rännuhuvilised esimest korda astuda 2003. aasta sügisel. Selleks ajaks oli raja eeltöid tehtud juba päris mitu aastat: tuli mõõta ja kaardistada, leppida kokku maaomanike ja toetajatega; rada märgistada ja mõned lõigud hõlpsamini läbitavaks teha. Nõnda on kõigil võimalus tulla ja teha kas või päevapikkune lõõgastusretk jala või jalgrattal; talvel lume korral tasub matk ette võtta aga suuskadel. Teele võib asuda üksi või sõpradega, kuid kaasa saab kutsuda ka retkejuhi, kellega kujuneb rännak küllap veelgi huvitavamaks.

Alustage endise rehetare juurest. Üksnurme-Metsanurme matkaraja algus ja lõpp on Metsanurme küla vanima talu – Rehemetsa maadel praegusaegse külakeskuse juures. Tegu on vana reheküüniga, mis on ümber ehitatud kahekorruseliseks keskusehooneks ja kannab nüüd rehetoa nimetust. Rehetuba kuulub ühtsesse kompleksi vabaõhulavaga, suure lõkkeplatsiga, telkimiskohtade, kämpingumajakeste ja koduloomuuseumi väliekspositsiooniga.

Kui Interneti-lehelt [1] jäi matkaraja kaart printimata, saab selle koos rada tutvustava voldikuga rehetoast kaasa küsida; seal laenutatakse soovijatele ka kõnnikeppe.

Rehetare juurest keerame metsavaheteele ja suundume Üksnurme mõisa poole. Teekond mõisani kulgeb umbes kolme kilomeetri jagu kruusateel, esialgu Rehemetsa, siis Liivaniidu talumaadest mööda, seejärel metsade vahel, kuniks avarad põllumaad taas teeääri palistavad. Ristudes samalaadse kruusateega, võtame suuna põhja ja peagi paistab mõisapargi puudesalu. Selle mõisa aladelt pärineb Baltimaade suurim mündileid: rahapaja leiukoht asub mõisahoonest mõnevõrra lõunas ning on tähistatud viidaga. Väljakaevamistel on siit ümbruskonnast leitud muinasaegse asustuse jälgi (näiteks muinasasula ja -kalme), samuti baltisaksa kultuuri esemeid. Viimast ajajärku kajastab aga kõige ilmekamalt siiski mõisahoone, huvitavat teavet on andnud ka mõisa viimase omaniku Roman von Andropoffi (estofiil, Estonia seltsi esimene president) tänini säilinud dokumendid ning kirjad. Üksnurme mõisa alade elu kohta on välja antud kaks raamatut: „Tundmatu küla Üksnurme” ning „Üksnurme mõis ja tema külad” [2, 3].

Uxnormi-nimelist mõisat on esimest korda mainitud 1472. aastal. Põhja-Eesti aladel vahetus võim tihti, samuti mõisaomanikud. Üksnurme mõis kuulus toona pigem väiksemate mõisate hulka, seetõttu ei toonud see mõisahärradele erilist rikkust. Tuntuim omanik läbi aegade on olnud Valerian von Baggehuffwudti – ka Saku mõisa omanik ning õlletehase asutaja. Baggehuffwudti kätte läks Üksnurme mõis 1882. aastal, selle müüs ta 1894. aastal Konstantin Paul von Ungern- Sternbergile. Alates 1900. aastast kuulus häärber rendilepinguga Roman von Antropoffile ja tema perekonnale. Pärast mõisa riigistamist 1923. aastal jäi viimane üürilisena oma mõisahoonesse „korterisse” ja elas seal surmani 1926. aastal. Roman von Antropoffi järeltulijad elavad enamjaolt Saksamaal ning mõned neist kõnelevad tänini eesti keelt, on külastanud oma esivanemate kodu ja hoiavad ühendust siinsete inimestega.

Üksnurme mõisahoone praegune ehitis on valminud 18. sajandi lõpul või 19. sajandi algul (täpseid andmeid pole). Sellel on jooni nii barokkstiilist kui ka varaklassitsismist. Hoone välisilmet on aga tublisti rikutud nõukogudeaegsete ümberehitustega. Praegusajal on häärber kahjuks üsna lagunenud ja selle interjöör peaaegu täielikult hävinenud – seisab nukralt tühjade aknaavadega ja ootab uut ning tegusat omanikku.

Peahoonet ümbritsevad nn. ees- ehk paraadpark ja taga- ehk metsapark. Matkarada juhatabki meid läbi mõisapargi, kus kevadine linnulaul peaks köitma isegi looduskauget inimest. Kui lindude ning nende lauluhäälte tundmine valmistab raskusi, on pisut abi teabetahvlil olevast tutvustusest, mille on koostanud Tallinna linnuklubi liige Eet Tuule. Tegu ei ole tõsiteadusliku tekstiga lindude välimäärajast, vaid pigem romantiliste selgitustega mõisapargi ümbruse lindude kohta. Nõnda on kirjeldatud kiivitajat, paljudes Euroopa maades üsna haruldast lindu rukkirääku, kolooniatena elavat hakki, kodukakku, samuti pruunselg-põõsalindu, rasvatihast ning soo-roolindu. Kellele teabetahvlite lugudest ikka väheseks jääb, sel tasub kaasa kutsuda asjatundja. Üksnurme-Metsanurme matkarajal on sageli retkejuhi rollis olnud bioloog ja pedagoog Linda Metsaorg, kes oskab tähelepanu juhtida ka muidu märkamata jäävatele seikadele.

Teekond jätkub mööda põlluveert ning paari ümarpalkidest purdega kraavi ületades jõuame avatud väljade tuulte käest jälle „vaese mehe kasuka” hõlma alla. Järgmised paar kilomeetrit kulgevad mõnusas metsavaikuses, pehmel samblasel rajal. Peagi ületame mõttelise piiri Üksnurme ja Metsanurme küla vahel ja jõuame matkaraja puhkekohani.


Puhkus jõekäärus. Keila jõe käänulisel kaldal asuval õppeplatsil on palkidest katusealune, piknikulaud ja välikäimla. Lõkkehakatuse ja paar kuiva ajalehte leiame platsi kõrvalt varjualusest.

Siinne teabetahvel juhib tähelepanu ümbruskonna rikkalikule taimkattele: jõeäärsest segametsast leiame rohkelt kuuski, toomingaid, halle ja sangleppi, haabasid ja raagremmelgaid, kuid ka võõrpuuliiki lehist; alusmetsast võiks üles otsida aga hariliku kolmissõnajala ja metsosja, sammaldest metsakähariku ning hariliku laaniku, samblikest hall- ja rihmsambliku. Küllap ei jää märkamata ümber puutüvede väänduvad humaladki, mis ronivad kuue, vahel isegi kuni kümne meetri kõrgusele. Kevadsuvel kasvavad nad kuni 10 cm päevas, ületades sellise kasvukiirusega kõiki teisi meie looduses kasvavaid taimi. Keila jõevesi on koduks paljudele veetaimedele: näiteks väike lemmel, konnakilbukas, ujuv penikeel, kanada vesikatk, särjesilm. Lindudest kohtab siin sageli laulurästast, pasknääri, vihitajat, hiireviud, ka Euroopa väikseimat lindu pöialpoissi.

Peale mitut liiki lindude võib hea õnne korral näha suuremaidki metsloomi või vähemasti saab uurida nende tegutsemisjälgi. Iseäranis hästi torkavad silma kopra närimisjäljed haavapuudel. Need poolveelised elukad on matkarajal umbes kahe kilomeetri pikkusel Keila jõe lõigul agaralt toimetanud juba paar viimast aastat. Nõnda tuleb paadimatkaharrastajatel jõge sageli puhastada langenud puudest. Tänavu kevadel suurvee ajal on kobraste ehitatud pais küll veidi kannatada saanud. Võib arvata, et veetaseme langedes taastavad töökad loomad oma kodu üsna kiiresti, ehitades selle veelgi kõrgemaks.


Hiiepuud ja püha tammik. Kobraste „haldusalalt” pöörame rada pidi Aasumäele ja jõuame puisniidu serval põlispuudeni. Hiiemänniks nimetatu on arvatavasti peaaegu paarisaja-aastane. See viieharuline hiiepuu ulatub 20 meetri kõrgusele, tema ümbermõõt rinnakõrguselt on aga 2,89 meetrit. Hiiekuusk on männist paar meetrit kõrgem, kuid tema ümbermõõt seevastu pisut väiksem: 2,52 meetrit.

Aasumäelt jätkame matka mööda vana ajaloolist Riia–Pärnu–Tallinna talveteed. Hoolimata sellest, et teed pole juba aastakümneid kuigi palju kasutatud, on see metsa all oma erilise taimekoosluse tõttu hästi eristatav. Selle tee alguses paremal käel on maausuliste tammik (tegu ei ole vana hiiekohaga), kus väsinud matkajad võivad taas mõnusat puhkepausi pidada. Selle tammiku rajaja on lähikonnas asuva Rännaku talu peremees Ülo Sirp. Tema õuelt võib samuti julgelt läbi astuda: seal on justkui väike muuseumifiliaal puuskulptuuridest eksponaatidega – puuskulptuuride meisterdamine on peremehe suur hobi. Kuid õuelt leiab ka püstkoja, kus mõnus mõtteid mõlgutada, ühtlasi on seal keskaegsete jooniste põhjal ehitatud ehtne kiviheitemasin. Küllap saab iga matkaja Rännaku talust mõnusa ajaloo- ja kunstielamuse.


Väsimus jalgades, erksus mõtetes. Rännaku talust on tulla veel kilomeetri jagu läbi metsa, õigemini küll piki endist talveteed, kuni olemegi tagasi Rehemetsa külakeskuses. Ka siin on mõnus koht, kus maha istuda, puhkehetke nautida, teekonnal nähtut meenutada ja kaaslastega muljeid vahetada. Talvel võib puhata praksuva kaminatule paistel, suvel aga niisama murul pikutada ja loojuvat päikest imetleda. Vahest mõnigi rännumees leiab, et alati polegi vaja häid emotsioone ja elamusi otsida Eestist kaugelt. Meilgi, pealinna külje all, on küllalt kohti, kus peaaegu puutumatut loodust nautida.


1. http://www.sakuvald.ee/vvfiles//2/matkarada.pdf – Üksnurme-Metsanurme matkaraja kaart.

2. Sirp, Ülo 2000. Tundmatu küla Üksnurme. Tallinn.

3. Sirp, Alo 2005. Üksnurme mõis ja tema külad. Saku.



Anneli Kana
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012