Minu vanavanemad rajasid oma kooliõpetaja-talu 1930. aastatel Saaremaal Kasti mõisa kunagisse aidahoonesse. Nüüd elan taas korda tehtud Aida talus oma perega. Juba lapsepõlves juhtis mu loodusesõbrast isa mu tähelepanu mõisaaiale ja selles kasvavale võimsale saarele. Kirjeldused mõisahoone värvilistest klaasvitraaþidest ja mõisa aia erakordsest ilust võitsid mu fantaasia kaudu igavesti koha minu südames.

Veel kolmekümne aasta eest mõõtis isa mõisa juures kasvava saare ümbermõõduks rinnakõrguselt 5,4 meetrit. Puu ise on vähemalt 25 meetrit kõrge. Üheksakümnendate alguses murdus üks puu harudest täiesti vaikse ilmaga. Lugesin murdunud kohas kunagi aastarõngaid ja sain neid üle 200. Nüüd on puu juba hääbuvas seisundis, sel suvel jäi ta tavalisest hõredamaks ja okste ülaosadesse kasvasid vesivõsutaolised pässakud.

Välimuse järgi sarnaneb Kasti saar Sargvere saarega oma äramurdunud haru tõttu. Suurest saarest vähem kui saja meetri kaugusel, minu hoovi piirava kiviaia sees kasvab täisjõus järeltulija, mille jämedus kiviaia ülemisel pinnal umbes meetri kõrgusel on 4,3 meetrit ja 1,8 meetri kõrgusel 3,7 meetrit. Võttes arvesse Hendrik Relve (EL 12/2007) toodud andmeid saare kasvamise kiiruse kohta, võib oletada, et 10–20 aasta pärast astub ta ka ehk “4,5-meetriste klubi” liikmeks. Tore oleks, kui Kasti saare vastu keegi asjatundja huvi tunneks ja teda professionaalse pilguga hindaks, kuni ta veel elus on.