Eesti Looduse fotovõistlus
2008/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2008/5
Prügi- ja naftareostus ning kodanikualgatused

Kolmanda mai prügikoristusaktsiooni “Teeme ära 2008” on kajastatud peaaegu kõigis suuremates väljaannetes ja meediakanalites. Kiidetud on suurt vabatahtlike hulka, mis ületas kõik ootused, ning suuri prügikoguseid, mis Eesti loodusest kokku veeti. Teiselt poolt peetakse prügistumist riigi tegematajätmiseks ja on ennustatud, et prügistajad said jälle selge signaali: tassi oma rämps metsa, küll lollid korjavad selle ikka kokku.

Eesti Looduse toimetus koristas Tartu lähedal Luunja vallas Kabina ümbrust. Veendusime oma silmaga, et prügikoristusaktsioon oli tõesti üldrahvalik üritus: nii suurt hulka vabatahtlikke ühise eesmärgi nimel tegutsemas ei näe tänapäeval enam kuigi tihti. Kindlasti pani aktsioon mõnegi inimese mõtlema jäätmekäitluse probleemidele ning eks suur tükk Eestit sai ka puhtamaks.

Põhiline küsimus koristajatel oli ootuspärane: mis inimesed need küll on, kes oma rämpsuhunnikud metsa alla veavad? Muidu metsas käies ei jäägi prügi nii väga silma, eks seekord haaras teravdatud pilk kõikvõimalikku rämpsu: alates vanadest kingadest ja neiu intiimsest päevaraamatust kuni diivanite ja pesumasinani. Arvatavasti on paljudes prügihunnikutes süüdi ka need heausksed, kelle prügi viib minema “hea naabrimees” odava raha eest. Kuhu ta rämpsukoorma ikkagi tegelikult poetab? Kas tõesti prügimäele ja maksab ise peale?

Prügiveo kulukus on peamisi põhjusi, miks prügi loodusesse jõuab: kes tahaks maksta, kui muidu saab ka – senini on vahelejäämise võimalus kaduvväike. Loodusesse prügi vedamise kombe väljajuurimine võtab küllap veel palju aega, kuid üks abinõu oleks kindlasti võimalus anda prügi tasuta ära. Maksku siis selle kinni omavalitsus või mõni teine asutus.

Mõneti võib prügikoristusega kõrvutada ka õliste lindude puhastamist, n.-ö. rehabiliteerimist. Seegi tegevus põhineb suuresti vabatahtlike abil. Kas see aitab eeskätt rahustada südametunnistust – oleme inimese tekitatud naftareostust tõrjunud ja püüdnud linde uuesti elule aidata – või on lindude pesemisel ka sisuline tähendus? Teadjamad kipuvad teemat kommenteerides olema ahtasõnalised. Artiklitest ja kommentaaridest saab kinnitust aga vana tõsiasi: lihtsam on ennetada kui tagajärgi kõrvaldada.

Vabatahtlike tegevusega seostub ka mai alguses e-posti teel levitatud üleskutse, mis kandis pealkirja “Elu on imeline, kuid kahjuks habras!”. Seda, mis on sündinud aastatuhandetega, võib hävitada hetkega. Kiri andis ka tegutsemisjuhiseid: “Võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul. Koguneme neljapäeval 8. mail kell 17:55 ning seda 13 erinevas linnas. Kell 18:00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel tõuseme püsti ning läheme oma teed.”

Viimati mainitud üritusel meie toimetus ei osalenud ning õliseid linde ei kipu me ka pesema (vt. lk. 14). Küll aga oleme seda meelt, et iga kodanikualgatus, mis parandab keskkonnateadlikkust, väärib toetust.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet