Tihti küsitakse, kui otstarbekas on aidata naftaga määrdunud linde. Seisukohti on vastakaid. Paljud peavad seda mõttetuks: linde on ju tuhandeid ja neist mõne hukk pole suur kaotus. Teised aga arvavad, et iga ülekohtuselt hukule määratud elu tuleb üritada päästa.

Üheteistkümne aasta jooksul on Läänemerel juhtunud 251 laevaõnnetust, neist iga viiendaga on kaasnenud naftareostus. Üksnes 2006. aasta alguses toimunud Loode-Eesti naftareostuse* tõttu hukkus hinnanguliselt 20 000 – 30 000 lindu. Peale silmatorkava esmase mõju võib naftareostus elukooslusi pöördumatult kahjustada pikema aja vältel, kemikaalid kahjustavad mikroorganisme ja mürgitavad toiduahela kaudu kogu elustikku. Mõned populatsioonid ja kooslused taastuvad vaid paari aastaga, kuid meie meres leidub ka selliseid väärtusi, mille naftareostus suudab lõplikult hävitada.

Leidnud rannalt naftaga määrdunud elusa linnu, on kindlasti iga inimese esmane mõte tiivuline võimalikult kiiresti puhtaks teha. Seda oskamatult tehes võib aga lindu hoopis kahjustada. Eesti kogemused pole selles vallas kuigi pikaaegsed. Niinimetatud õlilindude päästeüritusi on olnud küll ka enne Loode-Eesti suurreostust, siiski oli Nõval ja Keilas õpitu suur edasiminek: seal tutvustasid rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid meile naftaga määrdunud lindude elujõulisuse taastamise juhendit, mille on heaks kiitnud eri maade asjatundjad. Juhised kirjeldavad kogu protseduuri väga üksikasjalikult, siin võtame vaatluse alla vaid üldised põhimõtted.

Kuidas nafta linnule mõjub? Olulisim välispidine mõju on see, et nafta kleepub sulgedele ning rikub nende vettpidava struktuuri. Kahjustunud sulestiku kaudu pääseb külm vesi nahani, mispeale hakkab lind kehasoojuse hoidmiseks intensiivselt kasutama oma sisemist energiavaru, esmalt rasvkude ja seejärel lihaseid. Külmatunne sunnib lindu nokaga oma sulestikku kohendama, et selle veekindlust taastada, nõnda satub nafta seedetrakti. Mürgitus tekitab kõigepealt kõhulahtisuse ning lind kaotab palju energiat ja vedelikku. Kujuneb aneemia ehk kehvveresus, mistõttu merelinnud ei suuda enam sukelduda ega toitu hankida: hapnikku transportivate punavereliblede hulk veres on liiga väike. Kokkupuutel naftaga lakkab korralikult töötamast linnu nokas asuv soolanääre, mis eraldab mereveest soola. Nüüd ei saa lind enam merevett juua ning vedelikupuudus süveneb veelgi. Seetõttu tulevad naftased linnud mõne päeva möödudes randa, kus nad langevad kiskjate saagiks, noid omakorda mürgitades, või külmuvad.

Aegsasti sekkudes on siiski lootust lind päästa. Eesti õigusnormid ei luba metsloomi abitusse seisundisse jätta, seega ei tohiks naftaseid linde eirata, kuid alati ei pruugi olla võimalik midagi ette võtta. Valides, kuidas käituda – kas jätta linnud omapäi, surmata nad või püüda nende elujõudu taastada –, tuleb loomulikult arvesse võtta nende seisundit.

Paljude arvates on halastussurm kõige õigem lahendus, sest ravi nõuab aega, energiat ja raha ning selle tulemus pole ette teada. Eestis puuduvad praegu normid, mille alusel otsustada, kas ravida või kasutada eutanaasiat. Senised reostusjuhtumid on näidanud, et ühiskond pooldab pigem hättasattunud metsloomade aitamist.

Enne kui linde püüdma hakata, peab läbi mõtlema, kuhu nad majutada. Vaja on ka ülevaadet pesemisvõimalustest, basseinidest, inimjõust jm. vajalikust. See teave näitab, kui paljude lindudega on jõudu tegelda, nõnda saab määrata läbivaatuskriteeriumid selle kohta, kui halvas seisundis linde veel ravida üritatakse. Mida täpsemalt on kogu tegevus läbi mõeldud, seda kindlamalt võib loota edule.

Otsimine, püüdmine ja transport. Rannast püütud külmunud lind tuleb kõigepealt viia sooja. Kui lind enam külma ei tunne, lõpetab ta oma sulestiku kohendamise ja puhastamise ega kahjusta seega enam oma siseorganeid. Lindude transpordiks on olemas väga häid eriotstarbelisi hoidikuid, kuid tegelikult sobivad selleks ka tavalised pappkastid, mida saab hiljem kergesti hävitada. Pappkastidele tuleb juba enne lindude kogumist sisse lõigata õhuaugud. Kui linde kogutakse korraga palju, tuleb varem kinnipüütud paigutada kastiga näiteks autosse soojenema, tagades seal kindlasti ventilatsiooni. Kastidesse võib asetada sooja veega täidetud plastpudeleid.

Kui otsitakse ja püütakse kaua, tuleb kinnipüütuid vahepeal joota. Termoses soojana (umbes 40-kraadisena, s.o. lähedane lindude kehatemperatuurile) hoitud füsioloogiline lahus soojendab ja puhastab linnu organismi.

Päästetööde kõigis järkudes tuleb silmas pidada lihtsat nõuet: päästja ohutus eelkõige. Metsloomade käsitsemisega kaasnevad mitmesugused ohud, alates otsestest kehavigastustest ja lõpetades viirushaigustega. Tuleb järgida ohutusnõudeid ja kasutada kaitsevarustust. Rannas ei tohi unustada ka lihtsaid ohte: libedaid rannakive ja külma vett, mis võivad mõne päästja tööle ootamatult kiiresti punkti panna.

Läbivaatus ja ravi määramine. Linnuhaiglasse jõudes hinnatakse linnu seisund, et määrata ravi: lind kaalutakse, mõõdetakse kehatemperatuur ja määrdumisaste, hinnatakse välised kehavigastused ning tehakse vereanalüüs. Veres määratakse eelkõige punaliblede ja valgu sisaldus. Kõik andmed kantakse linnu personaalsele kaardile ehk haigusloosse. Selleks, et lindu haiglas teistest eristada, paigaldatakse jala ümber ajutine rõngas.

Esmaläbivaatuse ajal otsustatakse, kas oleks mõistlikum lind surmata. Üldjuhul on ju eesmärk päästa võimalikult palju linde ning seetõttu tuleb liiga kulukat ravi vajavatest lindudest loobuda. Valikukriteeriumides lepitakse koostöös veterinaariga kokku juba enne päästetööd, iga juhtumi korral eraldi.

Stabiliseerimine ja pesueelne hooldus. Kaalu, kehatemperatuuri ja verenäitajate põhjal otsustatakse linnu söögisedel. Söögisedeli alusel jaotatakse linnud pesadesse. Kui võimalik, paigutatakse ühest kohast ja ühel ajal püütud linnud kokku.

Veelindude pesaks sobivad üldjuhul kõige paremini võrkpõhja ja jalgadega kastid. Võrkpõhi on otstarbekas kahel põhjusel. Esiteks, kõval pinnal istudes tekib veelindudel liigne surve rinnakukiilule, eeskätt nälginud lindudel, kelle rasvapolster on hävinud. Rinnakukiil, lennulihaste kinnituskoht, hõõrdub ja seda on enamasti võimatu ravida. Vetruv võrkpõhi aga jaotab surve linnu kehale ühtlasemalt. Teiseks aitavad võrkpõhjaga kastid hoida puhtust: kastide alla saab laotada ajalehti ning neid vahetada, jalgadel seisvate kastide alt on lihtne põrandat pesta. Võrkpõhju on mugav pesta, kui need on vahetatavad ja neid on varuks suurem hulk. Mõnele liigile, näiteks kajakatele, risladele ja luikedele, aga võrkpõhjad ei sobi, sest need liigid eelistavad seista, ent võrkpõhjal kõõluda poleks neil mugav. Neile on vaja tugevama põhjaga hoidikuid.

Stabiliseerimise eesmärk on saavutada linnu piisavalt hea tervis, et ta suudaks pesuga kaasneva stressi üle elada. Pesukõlblik on lind siis, kui tema kehakaal paari eelneva päeva jooksul oluliselt ei muutu ning on ligilähedane liigi normaalkaalule, ka kehatemperatuur peab olema normaalne ning verenäitajad head: punaseid vereliblesid vähemalt 30% ja valku vähemalt 2 g/dl.

Stabiliseerimise ajal, nagu kogu linnuhaiglas viibimise jooksul, on tähtis linde võimalikult vähe häirida. Seetõttu võetakse neid pesast välja üksnes vajaduse korral ning võimalikult palju protseduure tehakse ühe korraga. Lindu käsitsedes varjatakse tema pea rätikuga: nii ei näe ta ümberringi toimuvat ja stressitase püsib madalam. Lindude juures tuleb rääkida vaikse häälega ega tohi teha äkilisi liigutusi.

Pesu. Nagu öeldud, on pesu linnule väga stressirohke ja kurnav. Töö ise pole keeruline. Valmis pannakse kolm-neli pesukaussi umbes 40-kraadise veega, milles on lahustatud veidi nõudepesuvahendit. Lind asetatakse kaussi ning kergelt hõõrudes lahustatakse nafta nõudepesuvahendi abil sulgedelt. Nõnda pestakse lindu mitmes kausis – seni, kuni vesi jääb naftast puhtaks. Ärakuivanud nafta sulatamiseks tuleb mõnikord ettevaatlikult kasutada taimeõli.

Hoopis keerulisem on loputus, mida tuleb teha väga põhjalikult ja süsteemselt, uhtes voolava veega kõik suled rida-realt nõudepesuvahendist puhtaks. Loputusvoolikule pannakse surveotsik, mis tekitab veesurveks vähemalt neli baari. Loputatakse seni, kuni vesi ei imbu enam sulgede sisse, vaid voolab tilkadena nende pealt maha, piltlikult öeldes loputatakse lind justkui kuivaks. Pärast loputust viiakse lind mõneks ajaks puhuri alla kuivama. Nii pesu kui ka loputus nõuab vähemalt kaht inimest: hoidja ja pesija-loputaja.

Pärast pesu käsitsetakse linde täiesti uute reeglite järgi. Kui kõigi pesemata lindude käsitsemisel kasutati samu kindaid, kaitseriietust ja rätikuid, siis puhaste lindude puhul tuleb hoolega jälgida, et neid uuesti ei määritaks. Puhaste lindude ruumi ei tohi tulla nende riietega, millega oldi pesemata lindude juures; puhaste lindude tarvis peavad olema eraldi vahendid. Ka toiduks pakutavat kala tuleb pesta, et kalarasv ei satuks linnu vast pestud ja veel loomuliku rasuga kattumata sulgedele.

Veekindluse taastamine. Pärast pesu ja kuivamist viiakse linnud basseini taastuma, et nad saaksid võimalikult loomulikus keskkonnas jätkata oma sulgede kordaseadmist. Basseinivesi peab olema kvaliteetne: piisavalt pehme ja täitsa puhas. Esialgu jälgitakse lindu basseinis pidevalt. Kui ta ennast seal ebamugavalt tunneb, hakkab ta end veest välja upitama ja rabelema, samuti võib ta vajuda liiga sügavalt vette. Sellisel juhul tuleb lind uuesti puhuri alla sooja viia ning korrata seda seni, kuni lind hakkab ennast vees hästi tundma ja sukelduma. Üldjuhul taastub sulestiku veekindlus kahe ööpäevaga. Basseinivesi peaks pidevalt üle voolama, et see puhas püsiks, ning ka basseini seinu ja põhja tuleb regulaarselt puhastada.

Vabastamine. Vabastamist võib kaaluda selliste lindude puhul, kelle sulestiku veekindlus on taastunud, kes tunnevad ennast vees hästi, suudavad sukelduda ning on järjest basseinis olnud üle 12 tunni. Selliste lindude sulestik kontrollitakse üle, lind kaalutakse, mõõdetakse kehatemperatuur ja võetakse taas vereproov. Vabastada võib linnu, kelle kaal on ligilähedane liigi normaalsele kehakaalule ning punavereliblede hulk vähemalt 33% ja vere proteiinisisaldus üle 2 g/dl.

Enne vabastamist asendatakse ajutine rõngas metallrõngaga ning võimaluse korral märgistatakse lind nõnda, et edaspidisel seirel oleks teda lihtsam märgata. Selleks kasutatakse suuremate lindude puhul värvilisi rõngaid või joonistatakse lindude sulestikule veekindlust säästva markeriga sümboleid.

Kui võimalik, ei vabastata linde ükshaaval, vaid hulgakaupa ja kohtadesse, kus sama liigi isendeid on juba ees. Nii ei pea salgalise eluviisiga linnud liigikaaslaste otsimisele jõudu kulutama. Linnud võiks vabastada samasugusesse keskkonda, kust nad olid püütud; oleks hea, kui ühekorraga püütud linnud saaks ka vabadusse lasta koos. Vabastamiskohta viiakse linnud taas pappkarpides, mere ääres karbid lihtsalt avatakse ja lastakse lindudel ise väljuda – neid ei võeta enam kätte.

Kokkuvõtteks. Lindude elujõu taastamise juhend käsitleb kõiki toiminguid muidugi põhjalikumalt: jagab näpunäiteid erijuhtude kohta, kirjeldab eri seisundis lindude söögisedeleid, ravivõimalusi verenäitajate parandamiseks jne. Pealtnäha lihtne ja loogiline päästeoperatsioon nõuab kummatigi vilumust ja teavet. Juhend on väärt abivahend, sest tugineb väga paljudele kogemustele ja täieneb üha uute najal. Juhendi erisuguseid versioone leiab näiteks veebilehelt www.oiledwildlife.eu

1. Nijkamp, Hugo 2007. Handbook on good practice for the rehabilitation of oiled birds in the aftermath of an oil spill incident. Sea Alarm Foundation; vt. ka: www.sea-alarm.org

2. Oiledwildlife.eu: www.oiledwildlife.eu