Käes on kevad, loodusesõbrale avastuste aeg. Siinseid pilte silmates võib pähe torgata mõte, et mis küll on ühist tigudel ja laululindudel. Ette rutates ütlen, et ühisosa peitub teo kombitsates. Normaalse teo kombits ei ole nii jäme ega kirju, nagu mõnel pildil näha (# 2, 3), vaid hoopis peenem (# 5). Aga alustame algusest.

Parasiitideks nimetatakse loomi või taimi, kes on oma elu korraldanud mõne teise looma või taime heaolu hinnaga. Paljud neist on leidnud võimaluse elada peremehe kehas, soetada seal järglasi ning siirdada need uutesse peremeestesse. Enamasti on loodus seadnud nii, et järglased ei hakka arenema oma vanemaga samas peremehes, vältides nõnda liigset konkurentsi. Vanem püüab oma järglased hoopis sokutada n.-ö. vaheperemeestesse. Pärisperemeheks nimetatakse organismi, kelle sees elab täiskasvanud ja suguliselt sigiv parasiit, vaheperemeheks aga seda, kelles arenevad ja paljunevad parasiidi vastsed mittesuguliselt.

Niisiis vajab nii mõnigi parasiidiliik vähemalt kahte liiki peremehi. Omapärasel ja keerukal viisil on selle probleemi lahendanud imiussid – väikesed kuni 4 cm pikkused (enamik liike vaid kuni 1 cm pikkused) väga lamedad parasiitussid. Imiusside iseloomulik tunnus on kaks iminappa, mis ei asu keha otstes nagu rõngusside hulka kuuluvatel ja meile kõigile tuntud kaanidel, vaid üksteise lähedal keha eesosas. Täiskasvanud imiussid on leidnud endale elupaiga enamasti selgroogsete maksas. Vaheperemeesteks, kelles kasvavad vastsed, on aga nii vees kui ka maismaal elavad teod.

Kuidas satub ussi vastne teo sisse? Selgub, et väga ladusalt. Meie loo peategelane on laululindude maksas elutsev imiuss Leucochloridium paradoxum. Temale sobivad vaheperemeheks kõige paremini merivaiklased (perekond Succinea). Need teod elutsevad arvukalt niiskete elupaikade rohurindes ja põõsaste alumistel okstel. Veendute selles, kui vaatlete suvel tähelepanelikult näiteks lamminiidul kasvavaid taimi – leiate neilt rohkesti väikesi mustjaspruunikaid tigusid. Tõsi, teod ei ole alati merevaiguvärvi. Nime on neile andnud koja värvus, mis tõesti meenutab merevaiku. Et aga koda on väga õhuke, siis muudavad sellest läbi paistvad siseelundid looma mõnikord tumedaks. Tigu vaadates jääb mulje, et koda on talle kitsavõitu, ja tõepoolest, ega ta sinna sisse hästi mahugi. Merivaiklasi leidub hulgaliselt ka teeäärses rohus. Huvitavad on need teod veel selle poolest, et kui enamik teoliike on kohastunud elama kas maismaal või vees, siis nemad mõlemal pool: veetes enamiku aega maismaal õhukeskkonnas, suudavad nad lühikeseks ajaks ka vette sukelduda.

Tigudega samades elupaikades elab arvukalt putuktoidulisi laululinde. Paljud neist on imiussiga nakatunud. Liitsugulised ehk hermafrodiidsed imiussid elavad hulganisti linnu maksas. Pärast paaritumist valmivad nende kehas munad, mis mõne aja pärast väljutatakse linnu sapijuhadesse. Sealt liiguvad munad koos sapiga soolde. Munade kest on keemiliselt vastupidav, seetõttu koos sapiga linnu maksast soolde liikunud munad seal ei hävi, vaid väljuvad koos ekskrementidega. Lennates putukaid otsides rohu kohal jätavad linnud sinna imiussi mune sisaldavaid väljaheiteid. Kui nüüd imiussi muna satub vette või veetilka, siis koorub sellest ripsmetega vastne – miratsiid. Kui merivaiklane sööb rohtu, millel asuvad miratsiidid, või sukeldub miratsiide sisaldavasse veekogusse, siis satuvad need koos toiduga tema organismi. Seal seavad nad end sisse teo maksa.

Imiussidel on tekkinud kaval kohastumus: vastne suudab vaheperemehes mittesuguliselt paljuneda. Teadlased nimetavad seda pedogeneesiks. Merivaiklases arenenud ja tema kulul toitunud vastne (tserkaar) hakkab mõne aja pärast kasvatama nn. sigipungasid (sporotsüste), milles igaühes areneb mitusada uut tserkaari (# 4).

Kuidas aga vastseid täis pung pärisperemehe, laululinnu organismi toimetada? Nood ju tigusid ei söö ega hakka neid rohu varjust otsima. Ka sellega on parasiit oma elukorralduses “arvestanud”. Nimelt eritab imiussi vastne teo organismi erilisi aineid, mis sunnivad tigu ronima rohurindest välja lehele või mõne pikema kõrre või oksa tippu, et ta ärataks linnu tähelepanu.

Nüüd hakkab parasiidi pung jäljendama laululinnule söödavat putukavastset. Säärast, teise looma või selle kehaosa jäljendamist nimetatakse mimikriks; looduses on see üsna levinud. Kuidas saab lind punga näha, kui see asub sügaval teo koja sees? Et teha pung linnule kättesaadavaks, surub vastne selle pika varrekese abil teo kombitsasse (# 2, 3). Punga muster meenutab putuka vastset. Ainult värvus ei pruugi tõmmata piisavalt tähelepanu, seetõttu hakkab vastne punga pulseerivalt liigutama.

Liigutava “putukavastse” napsab lind ära koos teo kombitsaga. Nii satubki parasiit tagasi pärisperemehe organismi. Võiks arvata, et sellega on ka teo elupäevad lõppenud, sest ta on kaotanud oma peamise meeleelundi. Tegelikult suudab tigu kaotatud kombitsa asemele kasvatada uue. Ja parasiit, kasutades seda ära, torkab kombitsasse järgmise punga. Nõnda võidakse pungi levitada senikaua, kuni leidub laululinde, kes neid napsavad.

Pung sarnaneb putukavastsega nii tõetruult, et petab mõnikord ära isegi kogenud looduseuurija, rääkimata siis lindudest. Mõnikord, kui vastne liiga agaralt pungi tekitab, võib juhtuda, et linnud püüavad neid ka teo keha seest välja nokkida, mispeale tigu tõepoolest hukkub. Aga selleks ajaks on parasiit oma ülesande täitnud: saanud hakkama rohkem kui ühe järglase levitamisega. Siinkohal tuleb märkida, et komme vaheperemeest rohkem kurnata ja ohustada kui pärisperemeest on parasiitidel tavaline.

Kui tekkis huvi minna kummalist nähtust oma silmaga vaatama, siis praegu on just sobiv aastaaeg seada sammud kuhugi oja äärde või luha serva. Kes aga ei viitsi või ei saa seda teha, võib imiussi pakutavat etendust kaeda arvutist, avades animatsiooni veebilehelt: http://wwwsrv.vu-wien.ac.at/i116/i116parasiten