Eesti Looduse fotov�istlus
2008/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/6
Peaaegu igal künkal oma nimi

Eestis ei leidu ühtki maateaduse mõistes mäe mõõtu mäge, ent sellegipoolest kasutatakse seda sõna üsna sageli. Nõnda on ka Võrumaal mägesid palju, samuti mäenimesid. Näiteks Karula kõrgustiku Mändiku talurühma ümbrus võiks mäenimede tiheduse poolest kandideerida lausa Euroopa rekordile: 22 mäenimega kõrgendit ühel ruutkilomeetril.

Ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaas (AVKA) [3] on loodud selleks, et talletada põlisvõrulaste omakeelset kohanimetarvitust. Kõige enam sisaldab see talunimesid – ühe või mitme nimega talud hõlmavad peaaegu poole kõigist 23 739 kirja pandud nimega kohast. Positiivsete pinnavormide nimesid leiab andmebaasist 3576 – ligikaudu 15% kõigist kohanimedest, mida mul õnnestus aastatel 1995–2003 välitöökaardile üles märkida. Mäenimesid sai toona kaardile kanda keskmisest pareminigi, sest oli võimalik kasutada Ilja Kala 1970. aastatel Eesti Looduses avaldatud artikleid ning asukohaskeeme kõrgustikualade mäenimedega. Nendelt aladelt õnnestus haruharva leida mõni Ilja Kalal märkamata jäänud nimega mägi, kuid vahel olid nimed juba jõudnud muutuda – vahetuda, teiseneda või teisele objektile üle kanduda.

Pinnavormidel mitu liigisõna. Positiivsete pinnavormide nimedes on Võrumaal ülekaalukalt eelistatud liigisõna mägi. Seda võib leida üle 3300 künka nimes. Aga näiteks viiesajast saar-lõpulisest nimest ligikaudu 70 kuulub samuti küngastele (mis pole soosaared), nt. Rimmi Vanatarõsaar. Liigisõna kunt või kont leidub üksnes 61 andmebaasis oleva väiksema kõrgendiku nimes ning kink või kenk 15 nimes. Näiteks võiks tuua Kaika kandi künkanime Tiplõkunt ja Räpinä nime Piirikink. Siinjuures võiks tekkida küsimus, miks väikeseid kõrgendikke märkivaid liigisõnu nõnda harva on kasutatud. Põhjus peitub eeskätt selles, et kohanimesid luues eelistavad inimesed liigisõnadena kõige tavalisemaid termineid [5].

Ühel mäel võib olla kümneid esileküündivaid kohti, kuid kindlaid nimesid neile sellegi poolest ei ole antud: kohalikud kasutavad nende märkimiseks, neile viidates vaid mõistet kunt 'kühm, küngas'. Kui vahel ongi mäe kahel eri küljel erisugused nimed, on need üldjuhul mõlemad moodustatud liigisõnaga mägi.

Künklikul alal võib liigisõna mägi mõnikord märkida hoopis põldu. „Meil oll´ talun säidse mäke,” meenutas Vaabina Mäe-Lõksi talu kunagine peretütar. Selle talu nimekasutuse puhul tuli ilmekalt välja, kuidas geograafiliselt üks kõrgendik võib kanda kaht nime just seetõttu, et sellel paikneb kaks omaette põldu. Leidub ka vastupidiseid näiteid: Sannamäe-nimelise põllu piiresse jääb kaks kõrgendikku, mida vajaduse korral eristatakse Suure ja Väikese Sannamäena. Inimestele on lihtsalt põllunime rohkem vaja. Samamoodi märgib näiteks Saksamägi Vastseliina kandis Kurõkivi küla lähedal suurt vahelduva reljeefiga põldu, ent põhikaardile märgiti sama nimi siiski põllu edelanurgas olevale künkale.


Võrumaa korduvaimad mäenimed. Kõige tavalisem mäenimi ja üldse kõige sagedam kohanimi Võrumaal on Jaanimägi: see on kirjas 89 korral (siin kirjutises esitatud arvud ei ole korduvate nimede lõplik hulk, vaid need esitavad ühe andmekogu statistikat. Erinevalt muudest Eesti kohanimekogudest on AVKA sihiks siiski ajaloolisel Võrumaal küla tasandil tuntud nimede maksimaalne esinduslikkus). Eriti palju leidub Jaanimägesid Lõuna-Võrumaal, paiguti, nt. Ruusmäe ümbruses võib jääda mulje, et lausa iga teise küla rahvas on oma jaanitulepaika hakanud kutsuma Jaanimäeks. Tavaliselt on Jaanimägede puhul tegu ümbruskonna kõige kõrgemate küngastega, millel tõenäoliselt on olnud nimi ka enne Jaanimäe nime saamist.

Peaaegu sama palju leidub ka nime Korgõmägi – 85 korral. Säärane nimi võidi künkale anda seetõttu, et see küündis maastikuvaates teistest küngastest kõrgemale. Kuid sellise nime tekkimist on selgitatud ka teisiti: Korgõmägi on saanud oma nime selle järgi, et mäel asuval põllul töötades tekkis tunne, nagu oldaks tõeliselt kõrgel. Selline tunne võib tekkida, kui lagedal mäel on lavajas hari ja järsud nõlvad, nii et künkatipul viibides ei ole võimalik näha künka jalamit.

Väga sageli on mäenimena tarvitusel Savimägi (56 korral). Peamiselt on küngast nõnda nimetatud pinnase savisuse tõttu, kuid see võib olla seotud ka savivõtukohtadega. Pisut vähem leiab nime Kunn´mägi või Kunnimägi (51 korral), mis enamjaolt märgib väikest kuplit. Rahvalikud nimeseletused seostavad neid kohti mõnikord kuningatega, kuid tegelikult on kunn´ hääbuv võrukeelne sõna, mis tähendab muhku või kühmu. Kui sõna kunn´ tähendus ununeb, võib ka mäenimi muutuda nõnda, et see kõlab iseäranis bravuurikalt. Vastse-Kuuste Munnmäed on keeleliselt alalhoidlikumate naabrite pruugis Karilatsis vanaviisi Kunn´mäed.


Kujuvõrdlusel on tekkinud arvukalt huvitavaid nimesid. Üpris palju leidub Võrumaal muidki kujuvõrdluse alusel antud mäenimesid: muna meenutav mägi on sageli Munamägi (19 tk.); Kukumägede (10 tk.) puhul on võrdluse aluseks käbi tähendav sõna kukk. Enamiku Kukumägede puhul võiks eeldada, et mägi ongi käbi moodi teravatipuline.

Eri rahvaste kohanimeuurijatele on hästi teada, et kui mägi meenutab oma kujult muistset linnamäge, siis võib ta saada ka vastava nime, ilma et seal tegelikult mingit linnust oleks olnud. Venemaal on sellise mäe nimi Gorodiðtðe, Võrumaal loomulikult Liinamägi, vahel harva ka Kantsimägi. Kujuassotsiatsiooni põhjal antud Liinamäe-nimesid tuleb ette siiski vaid kõrgustikualadel – seal, kus nimetamisvajadus on olnud suur. Hea näide kohanime toimimise kohta pelgalt koha tähistajana pärineb Haanja valla Kaloga külast. Seal on muistne linnusekoht saanud arvatavasti 18.–19. sajandil uue nime Jaanimägi. Vana nimi Liinamägi on aga kandunud õige linnusekoha naaberkünkale, mille nõlvad on samuti küllalt järsud.

Puunimesid kandvatest mägedest on kõige sagedasem Pedäjämägi (35 tk.). Järgnevad Tammõmägi (30 tk.), Uibumägi (28 tk.) ja Kõomägi (23 tk.). Pedäjämäe nimi on kooskõlas tavaettekujutusega vana Võrumaa maastikest, kus paiguti põllupeenardel või kruusastel pervedel kasvab üksikuid mände. Kõrgelt väärtustatud tamm ja õunapuu on head koha eristajad, sest neid puid kasvab looduses küllalt harva ja samas jäävad nad igaühele silma. Kõiv ehk kask on jällegi selline puuliik, mis on ära tuntav kaugelt ja sellisena nimetamisaluseks sobiv.

Küllalt palju leidub Võrumaal Ristimägesid (33 tk.). Vanade matusepaikade nimedest on aga enim levinud Kalmõt(õ)mägi ja Matusmägi, seevastu Haudumägi (16 tk.) ei tulene mitte matusepaigast, vaid erisugustest kaevatud aukudest.

Talu kõrvalhoonete järgi nimetatud mäenimede hulgas juhivad edetabelit Rehemägi (27 tk.) ja Sannamägi (18 tk.). See on mõistetav, sest rehi ehitati ikka mäe otsa ja ka saun paikneb sageli väljaspool taluhoonete traditsioonilist nelinurka. Kuid kõige levinum õuealaga seotud nimemotiiv tuleb välja hoopis nimedes Kuupõmägi (31 tk.) ja Koobamägi (19 tk.). Need on enamasti liivased kohad talu või küla lähedal, kuhu sai kaevata keldrikoopaid naeriste ja kartulite hoidmiseks.

Kui Jaanimäed kuuluvad sellisesse nooremate nimede kihistusse, mida on raske ajaliselt täpselt määratleda, siis Tornimägede (29 tk.) puhul saab kindlalt öelda, et neid pole olnud enne Struve-Tenneri triangulatsiooni 19. sajandi esimesel poolel ja suurem osa neist nimedest on saanud tekkida alles 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Nüüd, kui enamik neid torne on kadunud, ei teki seda nime ka ilmselt juurde. Mobiilimastid võiksid anda alust uuele lühiealisele nimemallile Mastimägi, kuid siiani pole sellist mäenime veel teada.


Kõige kõrgema maanurga nimed. Et mitte tekitada ettekujutust mäenimedest kui „harilikust kraamist”, võiks heita pilgu Eesti absoluutkõrguselt kõige kõrgemate mägede nimedele. Need paiknevad Haanja kõrgustiku alal ja hõlmavad kõik märgatava osa Haanja küla lähiümbruse nimekooslusest. Eesti kakskümmend kõrgemat mäge on toodud ära paljudes arengukavades, tihtilugu nimetatakse neid ka avalikus kirjasõnas, mistõttu oleks põnev teada nende nimede võimalikke tähendusi või kujunemise lugu.

Munamäe nime kohta on selgitus toodud juba eespool. Muud Munamägedeks nimetatud mäed Võrumaal on harilikult küllalt väikesed ümarad kuplid, nii et nende nimede sünnis võib olla oma osa ka mängulisel võrdlusel Suure Munamäega.

Kõrguse poolest teine mägi, Vällämägi, tundub esmapilgul sisaldavat sõna väli, kuid selle sõna tähendus ’põld, lage’ on tekkinud põhjaeesti keelealal ja polnud vähemalt sajand tagasi veel Võrumaale levinud. Sama sõna vanem tähendus on säilinud soome keeles: väljä tähendab ’avar, lahe, ruumikas’. Sel juhul oleks Vällämäe nimi tõlgendatav Munamäe nime paarismoodustisena: üks on ümar nagu muna, teine tõeliselt massiivne ja laialdane. Kahtlemata ongi Munamäge ja Vällämäge alati paarina vaadeldud, need paistsid Võrumaa muinasasukatele kätte juba enne seda, kui asustus sinna kanti levis.

Kerekunnu mägi on tekkinud loodusnime Kerekund täiendamisel selgitava liigisõnaga. Sõna kund on Haanja kandis tuntud kui metsa tähistav maastikusõna, mujal Võrumaal on selle tähenduseks ka 'kõlbmatu maa' ja 'heinamaa' [2]. Kerekund on olnud vanade külade Plaksi ja Villa vahel paiknev kõrgendik, kus nime tekkimise ajal veel põlispõldu polnud. Ent nimeosale kere- pole lihtne motiveeritud vastet pakkuda. Samuti pole üheselt teada, mida võiks märkida Tsälbämäe nime esimene pool. Olen kuulnud sõna tsälp kasutust, kus see on tähendanud kas mingit tüüpi ruumi hoones või katusealust (?= kelp), kuid sõnavarakogudes seda sõna siiski ei leia. Puuduliku konteksti tõttu on võimatu Tsälbämäe nime puhul ka mingeid tekkeseoseid esitada.

Rohtõsuu mägi on soonime alusel moodustatud nimi, kuid soonime esialgne tähendus on siin ebaselge: mitmuse omastavas käändes sõna roht arvatavasti aluseks ei ole olnud. Võrdlust võiks otsida Misso niidunimest Rohtõkolk. Peaaegu rahuldavat nimeseletust pakuks moldi tähendav sõna roheq, omastavas käändes rohtõ.

Haragamägi sisaldab tõenäoliselt isikunime Harak. Päris selge motiiviga nimi on Kivestmägi – eristav nimeosa on kivestü 'kivine koht'. Papisöödü mägi sisaldab algupärana viljelusnime Papisüüt ehk siis kas papile kuuluv või papiga mingis suhtes olev söötis maa. Mustikmägi Haanjas ja Korgõmägi Vänni külas on küllap igaühe jaoks hästi mõistetava tähendusega. Ka esmapilgul mõistmatu nimi Tõudrõmägi on üsna hästi analüüsitav: tõenäoliselt sisaldab see isikunime Tõu ehk Tõo, ja lühenenud sõna tarõ 'maja'. Tõo on saksapärase eesnime Teo (Teodor) mugandus, mis on ka Kanepi Pikäjärve talunimes Tõostõ ja Saaremaa talunimes Töuste [4].

Haanja külas asuv Iisraelimägi meenutab esmapilgul siirdnime piiblist ja seostub külarahva seas naljaks pandud usuliste toimingutega – sellel mäel elavad palvevennad, peetakse palvetunde vms. Nime tegelik taust on siiski seotud elaniku perekonnanimega: tolle mäe all talus elas Iisraeli Jakop.


Millised võiksid olla kõige vanemad mäenimed? Võib eeldada, et kõige vanemad nimed on ennekõike sellistel küngastel, mis hästi silma paistavad. Näiteks Munamägi võib ühele mäele või mäekesele olla antud niisama hästi paarikümne aasta kui ka paari tuhande aasta eest – ka nimes sisalduv sõna muna pole aegade vältel muutunud.

Huvipakkuv on aga esmapilgul tavaline nimi Marjamägi. Neid leidub Võrumaal 16. Arvatavasti umbes pooled Marjamägedest on saanud oma nime võrdlemisi hiljaaegu: nimi on antud künkale maasikate leidumise järgi ja teiste Marjamägede eeskujul. Suuremad ja uhkemad Marjamäed on aga tõenäoliselt väga vanad nimed, mille algupära küünib hoopis teistsuguse soome-ugri keelekuju aega, kui seda on võru, eesti ja soome keele otsene eelkäija. Võrdluseks võib tuua sõna mar tähenduse mordva keeltes – selle vaste on mägi. Marjamägedest Venemaa soome-ugri substraatkohanimedes on kirjutanud Arja Ahlquist [1].

Marjamägedest kõneledes väärib äramärkimist ka Hargla kihelkonna kõrgeim tipp Essemäe Lipumägi, mis veel Struve-Tenneri triangulatsiooni dokumentides kandis nime Mariomäggi (Marjumägi) [6].

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Võrumaal leidub peale tavaliste mäenimede veel hulganisti erandlikke sõnu ja isikunimesid sisaldavaid ning muidu hämara tähendusega mäenimesid. Küllap tooks nende põhjalikum keeleline ning kultuurilooline uurimine välja mõndagi põnevat.


1. Альквист, Арья 1997. Мерянская проблема на фоне многослойности топонимов. Вопросы языкознания 6. Москва: 22–36.

2. Faster, Mariko 2005. Võru- ja Setumaa kohanimede determinandid. Magistritöö. Tartu, TÜ filosoofiateaduskonna eesti keele ajaloo ja murrete õppetool: 93–94.

3. http://www.wi.ee/?id=256 – Ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaas (AVKA).

4. Kallasmaa, Marja 1996. Saaremaa kohanimed I. Tallinn, Eesti Keele Instituut: 453.

5. Kiviniemi, Eero 1990. Perustietoja paikannimistä. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura: 117–118.

6. Mets, Uno 2002. F. G. W. Struve meridiaanikaar. – Geodeet 25 (49): 3–10.



Evar Saar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012